Viimast päeva templis

Viimast päeva templis olles jätkab Jeesus kirjatundjate ja variseride silmakirjalikkuse paljastamist. Ta nimetab neid avalikult silmakirjatsejateks. Seejärel ütleb ta nende kohta: „Te puhastate karika ja vaagna väljastpoolt, aga seest on need täis ahnust ja talitsematust. Sa pime variser, puhasta esmalt karikas ja vaagen seest, et see saaks puhtaks ka väljast.” (Matteuse 23:25, 26.) Variserid ajavad taga väiklast täpsust kõiges, mis puutub rituaalsesse puhtusse ning väljanägemisse, kuid nad jätavad tähelepanuta selle, millised nad on seestpoolt, ega puhasta oma südant.

Nende silmakirjalikkus ilmneb ka selles, et nad ehitavad prohvetitele haudu ja kaunistavad neid. Ent Jeesuse sõnul on nad „nende pojad, kes tapsid prohveteid”. (Matteuse 23:31.) Seda on näha sellest, et nad püüavad Jeesust tappa. (Johannese 5:18; 7:1, 25.)

Nüüd osutab Jeesus sellele, mis saab neist usujuhtidest, kui nad ei kahetse. Ta küsib: „Te maod, te rästikute sugu, kuidas te mõtlete pääseda Gehenna kohtu eest?” (Matteuse 23:33.) Gehenna on lähedal asuva Hinnomi oru kreekakeelne nimi. Seal põletatakse prügi. See sümboliseerib tabavalt igavest hävingut, mis kurje kirjatundjaid ja varisere ees ootab.

Jüngrid on otsekui „prohvetid, targad ja õpetajad”, kes varsti Jeesust esindavad. Kuidas neid koheldakse? Jeesus ütleb usujuhtidele: „Mõned neist te tapate ja hukkate postil ning mõnda neist te piitsutate oma sünagoogides ja kiusate taga ühes linnas teise järel, nii et teie peale tuleb kõigi õigete veri, mis maa peal on valatud, alates õige Aabeli verest kuni ... Sakarja vereni, mille te valasite.” Ta hoiatab: „Ma kinnitan teile: see kõik tabab seda põlvkonda.” (Matteuse 23:34–36.) Jeesuse sõnad lähevad täide aastal 70, kui Rooma sõjavägi hävitab Jeruusalemma ning sajad tuhanded juudid hukkuvad.

Selle kohutava olukorra peale mõtlemine tekitab Jeesuses ängi. Ta ütleb kurvalt: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on saadetud! Kui sageli ma tahtsin koguda su lapsed kokku, nagu kana kogub tibud oma tiibade alla! Aga teie ei tahtnud tulla. Jumal hülgab teie templi ja sellisena see teile jääb.” (Matteuse 23:37, 38.)

Jeesus lisab: „Ma ütlen teile: nüüdsest ei näe te mind enne, kui ütlete: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel!”” (Matteuse 23:39.) Ta tsiteerib prohvetlikke sõnu kirjakohast Laul 118:26, kus öeldakse: „Õnnistatud on, kes tuleb Jehoova nimel! Me õnnistame teid Jehoova kojast.” On selge, et kui Jeruusalemmas asuv Jehoova koda ehk tempel hävitatakse, ei tule sellesse Jumala nimel enam keegi.

Edasi siirdub Jeesus templi alale, kus asuvad annetuskastid. Inimesed võivad neisse ülal oleva väikse ava kaudu annetusi panna. Jeesus jälgib, kuidas rahvas seda teeb. Ta näeb, et rikkad panevad hulga münte. Seejärel märkab Jeesus üht vaest lesknaist, kes annetab kaks leptonit, mis on väga väikse väärtusega mündid. (Markuse 12:41, 42.) Kahtlemata teab Jeesus, et Jumal rõõmustab naise annetuse üle.

Jeesus kutsub jüngrid enda juurde ja ütleb: „Ma kinnitan teile, et see vaene lesknaine pani annetuskasti rohkem kui kõik teised.” Kuidas on see võimalik? Ta selgitab: „Need kõik panid sellest, mis neil on üle, aga tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.” (Markuse 12:43, 44.) Kui erinev on see naine küll usujuhtidest, kelle mõtted ja teod on hoopis teistsugused!

Hiljem samal päeval (11. niisanil) lahkub Jeesus templist, kus ta viibis viimast korda. Üks tema jüngritest hüüatab: „Õpetaja, vaata, millised kivid ja millised ehitised!” (Markuse 13:1.) See, et mõned kivid templi müürides on erakordselt suured, jätab templist tugeva ja püsiva ehitise mulje. Seepärast võivad järgmised Jeesuse sõnad näida kummalised: „Kas sa vaatad neid suuri ehitisi? Ei jäeta siin kivi kivi peale, kõik kistakse maha.” (Markuse 13:2.)

Pärast seda, kui Jeesus on seda öelnud, läheb ta koos apostlitega läbi Kidroni oru Õlimäele. Millalgi on Jeesuse juures vaid neli tema apostlit: Peetrus, Andreas, Jaakobus ja Johannes. Sealt saavad nad heita pilgu alla suursugusele templile.