Kas tõesti on käes viimsed päevad?

SA ISTUD kanuu ninas ning jõuad raskesse jõelõiku. Vahustes ja pritslevates voogudes terendavad hiiglaslikud kivirünkad. Sa püüad nende vahelt läbi laveerida. Tagaistuja peaks aitama sul sõidukit tüürida, kuid tal on vähe kogemusi. Mis veel hullem, kuna sul pole kaarti, siis ei ole sul aimugi, kas see kärestikukoht lõpeb rahuliku võrendiku või hoopis joaga.

Pole just meeldiv stsenaarium, eks ole? Muudame selle ümber. Kujutle, et sul on kaasas kogenud teejuht, kes tunneb jõe igat kivi ja kääru. Ta teadis juba ammu, et läheneb kärestik, ta teab, millega see lõpeb ja kuidas sellest kohast läbi manööverdada. Kas ei tunne sa ennast märksa turvalisemalt?

Tegelikult me kõik oleme just samalaadses ohtlikus olukorras. Me asume — kuigi mitte oma süü tõttu — raskes ajalõigus. Enamikul inimestel pole aimugi, kui kaua praegune olukord kestab, kas tingimused kunagi paranevad või kuidas senikaua oma eluga parimal viisil hakkama saada. Kuid meil ei pruugi tunda end eksinute või abitutena. Meie Looja on andnud meile teejuhi. See teejuht on teatanud ette käesoleva sünge ajaetapi, annab teada, millega see lõpeb, ning pakub meile elus vajaminevat juhatust. Selleks teejuhiks on üks raamat — Piibel. Tema Autor Jehoova Jumal nimetab ennast Suureks Õpetajaks ja kinnitab meile Jesaja kaudu: „Su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”” (Jesaja 30:20, 21). Kas sina sooviksid sellist juhatust? Uurigem siis järele, kas Piibel tõepoolest kuulutas ette, millised on meie päevad.

Jeesuse järelkäijad esitavad tähendusrikka küsimuse

Pole kahtlustki, et jüngrid olid jahmunud. Jeesus oli nüüdsama neile selge sõnaga öelnud, et Jeruusalemma majesteetlikud templiehitised tehakse maatasa! Selline ennustus hämmastas neid. Kui neli jüngrit veidi aega hiljem koos Jeesusega Õlimäel istusid, küsisid nad temalt: „Ütle meile, millal see kõik sünnib ja mis on su tulemise [„juuresoleku”, UM] ja maailmaajastu lõpetuse tunnus?” (Matteuse 24:3; Markuse 13:1—4). Mõistsid nad seda või mitte, igatahes pidid Jeesuse sõnad täituma rohkem kui ühe korra.

Jeruusalemma templi häving ja juudi asjadesüsteemi lõpp ei olnud seotud Kristuse juuresoleku ning kogu maailma asjadesüsteemi lõpetuse ajaga. Siiski käsitles Jeesus oma pikas vastuses osavalt jüngrite küsimuse kõiki aspekte. Ta rääkis neile, milliseks muutub olukord enne Jeruusalemma hävingut ja missugune on maailm tema juuresoleku ajal, kui ta taevase Kuningana valitsedes valmistub kogu maailma asjadesüsteemile lõppu tooma.

Jeruusalemma häving

Vaadelgem kõigepealt, mida Jeesus ütles Jeruusalemma ja sealse templi kohta. Ta kuulutas rohkem kui kolmkümmend aastat ette, et seda üht maailma suurimat linna ootab kohutavalt raske aeg. Pane iseäranis tähele tema sõnu tekstis Luuka 21:20, 21: „Kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna.” Kui sõjavägi pidi Jeruusalemma ümber piirama, mil viisil pidid siis „need, kes on linnas,” saama sealt lihtsalt ’välja minna’, nagu Jeesus oli käskinud? On selge, et Jeesus andis mõista, et selleks avaneb võimalus. Kas avanes?

Aastal 66 m.a.j. tõrjus Rooma sõjavägi Cestius Galluse juhtimisel juudi mässulised tagasi Jeruusalemma ning sulges nad linna. Roomlased koguni tungisid linna sisse ja jõudsid kuni templimüürini. Ent siis andis Gallus oma vägedele korralduse teha midagi sootuks imelikku. Ta käskis neil taanduda! Elevil juudi sõdurid asusid oma põgenevaid roomlastest vaenlasi taga ajama ja tekitasid neile tõsist kahju. Nii avanes ka Jeesuse ennustatud võimalus linnast lahkuda. Tõelised kristlased järgisid tema hoiatust ja läksid Jeruusalemmast välja. Targasti tegid, sest kõigest neli aastat hiljem naasis Rooma sõjavägi väepealik Tituse juhtimisel. Pakku pääseda polnud nüüd enam võimalik.

Taas piirasid Rooma väed Jeruusalemma ning ehitasid ümber linna teravatipulistest vaiadest kindlustuse. Jeesus oli Jeruusalemmale ennustanud: „Päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli [„teravatipulistest vaiadest kindlustuse”, UM] ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi” (Luuka 19:43).a Ei läinud kaua, kuni Jeruusalemm langes, ning tema suurejoonelise templi asemele jäid suitsevad varemed. Jeesuse sõnad täitusid viimse üksikasjani.

Ent Jeesus pidas silmas midagi kaugelt enamat kui vaid Jeruusalemma hävitamist. Jüngrid olid küsinud ka tema juuresoleku tundemärki. Kuigi jüngrid ise seda ei mõistnud, haakus nende küsimus ajaga, mil Jeesus pidi taevas Kuningana valitsema hakkama. Mida ta ennustas?

Sõda viimseil päevil

Kui sa loed Matteuse 24. ja 25. peatükki, Markuse 13. peatükki ja Luuka 21. peatükki, näed kindlat tõendit selle kohta, et Jeesus rääkis just meie ajast. Ta ennustas sõdaderohket aega, kusjuures mitte lihtsalt „sõdasid ja sõnumeid sõjast”, mis on kogu inimajaloo jooksul kahjustustööd teinud, vaid sõdasid, kus „rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu” — jah, suuri rahvusvahelisi sõdasid (Matteuse 24:6—8).

Mõtle hetkeks sellele, milliseks on sõjategevus käesoleval sajandil muutunud. Juba see aeg, kui sõda tähendas vaid kahe vaenutseva rahva armee kokkupõrget, saablitega raiumist või koguni üksteise tulistamist lahinguväljal, oli piisavalt hirmus. Kuid aastal 1914 algas maailmasõda. Vallandus pidurdamatu ahelreaktsioon: üksteise järel kisti rahvad vaenutegevusse, mis paisus esimeseks globaalseks sõjaks. Konstrueeriti automaatrelvi, et tappa ikka rohkem ja rohkem inimesi üha suurema vahemaa pealt. Kuulipildujad täristasid kuule õudustäratava tõhususega; sinepigaas põletas, piinas, sandistas ja tappis tuhandeid sõdureid; tankid veeresid oma koletuid suurtükke põmmutades armutult läbi vaenlaste ridade. Mängu tulid ka lennukid ja allveelaevad — väetikesed, võrreldes hilisemate mudelitega.

Teine maailmasõda tegi midagi ettearvamatut: ta jättis varju oma eelkäija, tappes mitukümmend miljonit inimest. Hiiglaslikud lennukikandjad, mis nägid välja nagu ujuvad linnad, kündsid merd ja läkitasid sõjalennukeid vaenlasele surma külvama. Allveelaevad torpedeerisid ning lasid põhja vaenlase aluseid. Lisaks kõigele heideti aatomipomme, kusjuures iga purustav plahvatus hävitas tuhandeid inimelusid! Just nagu Jeesus ennustas, on sellel sõjaepohhil tõepoolest olnud näha „hirmsaid asju” (Luuka 21:11).

Kas pärast Teist maailmasõda on sõdimine vähenenud? Seda küll ei ütleks. Mõnikord — ja seda isegi käesolevail 1990ndatel aastatel — möllab üheainsa aasta jooksul sõna otseses mõttes kümneid sõdasid, kus hukkunute koguarv ulatub miljonitesse. Sealjuures on toimunud muutus peamiste sõjaohvrite osas. Enam pole surmasaanute seas eeskätt sõdurid. Tänapäeval on enamik, tegelikult rohkem kui 90 protsenti sõjaohvreid tsiviilisikud.

Tundemärgi teised erijooned

Sõda on vaid üks Jeesuse antud tundemärgi aspekt. Jeesus hoiatas, et esineb ka „nälga” (Matteuse 24:7). Ja seda esineb tõesti, kuigi — nii paradoksne kui see ka pole — Maa toodab rohkem toitu kui inimkonna toitmiseks vaja, kuigi põllumajandusteadus on arenenum kui ühelgi varasemal ajal ning kuigi on olemas kiired ja tõhusad veovahendid, mis võiksid viia toitu ükskõik millisesse maailma paika. Kõigele sellele vaatamata on umbes viiendik maakera elanikkonnast alalises näljahaardes.

Jeesus ennustas veel, et ’paiguti on katku’ (Luuka 21:11). Taas on meie aeg näinud kummalist paradoksi: tuntakse paremaid ravimisvõimalusi kui kunagi varem, on toimunud läbimurre tehnoloogias, on saadaval vaktsiinid paljude üldlevinud haiguste vältimiseks, kuid ometi saadab ka katkutaolisi haigusi enneolematu „edu”. Esimesele maailmasõjale järgnes vahetult hispaania gripi epideemia, mis nõudis rohkem inimelusid kui sõda ise. See haigus oli niivõrd nakkav, et suurlinnades, näiteks New Yorgis, võis trahvi saada või koguni vangi sattuda üksnes aevastamise eest! Tänapäeval suretavad igal aastal miljoneid inimesi vähk ja südametõved — tõelised katkud. Ja AIDS teeb järjepidevalt tapatööd, kusjuures meditsiin on praktiliselt võimetu midagi ette võtma.

Kui Jeesus arutles viimsete päevade üle suurelt jaolt just sellest aspektist, millised ajaloolised ja poliitilised olukorrad seda aega üldiselt iseloomustavad, siis apostel Paulus keskendas suuremat tähelepanu ühiskondlikele probleemidele ja valitsevatele hoiakutele. Osa sellest, mis ta kirjutas, kõlab: „Seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, .. õelad, südametud [„ilma loomupärase kiindumuseta”, UM], leppimatud, .. pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1—5).

Kas need sõnad ei kõla tuttavalt? Mõtle kasvõi nüüdismaailma sotsiaalse allakäigu ühele ilmingule — perekondade lagunemisele. See, kui tohutul hulgal on purunenud perekondi, füüsilist vägivalda kannatavaid abikaasasid ning kurja kohtlemist kogevaid lapsi ja eakaid vanemaid, tõestab selgelt, et inimestel pole „loomupärast kiindumust”, et nad on „toored” ning lausa „petturid” ja „hea põlgajad”! Tõepoolest, tänapäeval on need omadused lausa epideemiana levinud.

Kas tõesti just meie sugupõlve kohta on antud ennustus?

Sulle ehk tundub, et sellised olukorrad on inimkonda alati vaevanud. Kust me teame, et just praegune sugupõlv on see, millele muistsed prohvetikuulutused viitavad? Vaadelgem kolme tõestusliini selle kohta, et Jeesus rääkis meie ajast.

Esiteks, kuigi Jeesuse sõnad täitusid osaliselt Jeruusalemma ja seal asuva templi puhul, viitasid need kahtlemata ka tulevikule, tollasest ajast kaugemale. Umbes 30 aastat pärast vapustavat sündmust, mis Jeruusalemmale hävingu tõi, andis Jeesus eakale apostel Johannesele nägemuse, kus ta teatas talle, et ennustatud olukorrad — sõjad, näljahäda, katkud ja nendega kaasnev surm — pidid tulevikus esinema kogu maakeral. Jah, need hädad ei pidanud haarama enda alla mitte ainult üksikuid kohti, vaid terve maa (Ilmutuse 6:2—8).

Teiseks, sellel sajandil on mõned Jeesuse antud tunnusmärgi erijooned täitunud n.-ö. kriitilisel määral. Näiteks, kas on mõeldav, et sõjad muutuvad veelgi hirmsamaks, kui need on olnud alates aastast 1914? Kui peaks puhkema veel kolmaski maailmasõda, kus kõik praegused tuumariigid oma relvad käiku laseksid, siis tõenäoliselt saaks maakerast söestunud kõnnumaa ja inimestest ei jääks jälgegi. Ilmutuse 11:18 on ennustatud, et nendel päevadel, mil rahvad on vihastunud, ’hävitatakse maad’. Esimest korda ajaloos ähvardab saastamine ja keskkonna hävitamine muuta meie planeedi elamiskõlbmatuks! Niisiis on ka see erijoon juba täitunud või kohe-kohe täitumas kriitilisel määral. Kas on karta, et sõjad ja saastamine intensiivistuvad seni, kuni inimene on enda ja ka maakera ära hävitanud? Ei, sest Piibel teatab, et maa püsib igavesti ning et õiglased inimesed jäävad sinna elama (Laul 37:29; Matteuse 5:5).

Kolmandaks, viimsete päevade tundemärk on eriti veenev, kui võtta seda kui tervikut. Kui arvestame selle tundemärgi kõiki erijooni — neid, mida vastavalt kolmele evangeeliumijutustusele mainis Jeesus, neid, millest kirjutas Paulus, ja neid, millest räägib Ilmutusraamat — saame kokku mitukümmend joont. Vaadeldes neid ühekaupa, võib mõni ehk väita, et muudelgi aegadel on olnud samasuguseid probleeme, aga kui vaadelda neid jooni üheskoos, osutavad need vaieldamatult ainult ühele ajastule — meie omale.

Mida see kõik siis ikkagi tähendab? Kas lihtsalt seda, et Piibel maalib meie ajast masendava ja lootusetu pildi? Kaugel sellest!

Hea sõnum

Üks viimsete päevade tundemärgi märkimisväärsemaid erijooni on kirjas Matteuse 24:14: „Seda kuningriigi evangeeliumi [„head sõnumit”, UM] peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots.” Sel sajandil on Jehoova tunnistajad teinud ühte tööd, mis on inimajaloos täiesti ainulaadne. Nad on võtnud vastu Piibli sõnumi Jehoova Jumala Kuningriigist — sellest, mis see on, mismoodi see valitseb ja mida see korda saadab — ning on levitanud seda sõnumit üle kogu maa. Nad on avaldanud selleteemalist kirjandust rohkem kui 300 keeles ja nad on viinud seda inimestele koju ning pakkunud ka tänavatel ja äriettevõtetes praktiliselt igas maakera paigas.

Nõnda tehes on nad seda prohvetiennustust täide viinud. Kuid nad on jaganud ka lootust. Pane tähele, et Jeesus nimetas seda heaks, aga mitte halvaks sõnumiks. Miks võib öelda, et tegemist on hea sõnumiga, kuigi käes on nii sünge aeg? Sellepärast, et Piibli keskne sõnum ei seisne sugugi selles, kui halvaks olukorrad enne selle vana maailma lõppu muutuvad. See on hoopis sõnum Jumala Kuningriigist ning sellest, et see on tõotanud midagi, mida igatseb iga rahuarmastava inimese süda — päästet.

Millisest pääsemisest on jutt ja kuidas võib see sulle osaks saada? Palun loe järgmisi artikleid, mis seda teemat selgitavad.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Inimesed otsivad vastuseid sellistele murettekitavatele küsimustele nagu, miks on olukorrad nii halvad ja mis ootab inimkonda ees

[Väljavõte lk 6]

Tänapäeval on rohkem kui 90 protsenti sõjaohvreid tsiviilisikud

[Pilt lk 7]

Jeesuse ennustus Jeruusalemma hävingu kohta täitus viimse üksikasjani