„Sel päeval ... süttib mu raev”

1.–3. a) Milleni viib Jehoova suur raev? (Vaata pilti peatüki alguses.) b) Mida me nüüd arutame?

MEHED, naised ja lapsed on koos ja laulavad kuningriigilaulu. Seejärel esitab üks kogudusevanem palve, anudes Jehoovalt kaitset. Kuigi nad ei kahtle, et Jehoova on nendega, vajavad nad siiski julgustust. Väljast kostab kõrvulukustavat lahingukära. Harmagedoon on alanud. (Ilm. 16:14, 16.)

² Jehoova ei vii oma kohtuotsust täide emotsioonitult, vaid suures raevus. (Loe Hesekiel 38:18.) Ja ta ei võta sihikule lihtsalt üht väehulka või rahvast, vaid loendamatud üksikisikud üle kogu maailma. „Sel päeval on Jehoova mahalööduid ühest maa äärest teiseni.” (Jer. 25:29, 33.)

³ Kuna Jehoova on armastuse kehastus, „halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti”, tekib küsimus: mis ajendab teda nii raevukalt tegutsema? (2. Moos. 34:6; 1. Joh. 4:16.) Vastus sellele küsimusele annab meile julgust ja meelerahu ning indu teha kuulutustööd.

4., 5. Mille poolest erineb Jehoova viha inimeste vihast?

⁴ Jehoova viha pole nagu inimeste viha. Inimene ei suuda raevuhoos üldjuhul mõistlikult tegutseda. Üheks näiteks on Aadama ja Eeva esimene poeg Kain. Kui Jehoova tema venna Aabeli ohvri vastu võttis, tema oma aga mitte, sai ta väga vihaseks ja tappis oma venna. (1. Moos. 4:3–8; Heebr. 11:4.) Mõtle ka Taavetile, kelle kohta Piibel ütleb, et ta oli Jehoovale südame järele. (Ap. t. 13:22.) Kui rikas maaomanik Naabal teda ja tema mehi solvas, lõid nad vihast keema ja oleksid äärepealt toime pannud ränga kuriteo. Nad võtsid igaüks mõõga, et Naabalile ja kõigile tema meestele ots peale teha. Ja nad oleksidki seda teinud, kui Naabali naine Abigail poleks neid ümber veennud. (1. Saam. 25:9–14, 32, 33.) Seega näeme, kui targad on Piibli sõnad „inimese viha takistab teha seda, mis on õige Jumala silmis”. (Jaak. 1:20.)

⁵ Erinevalt inimestest ei röövi raev Jehoovalt kunagi kainet mõistust ning tema viha on alati etteaimatav. Ka suures raevus tegutseb ta õiglaselt ega hävita kunagi õigeid koos jumalatutega. (1. Moos. 18:22–25.) Pealegi on Jehoova viha alati põhjendatud. Räägime nüüd kahest tegurist, mis tema viha esile kutsuvad, ja vaatame, mida need meile õpetavad.

 6. Kuidas reageerib Jehoova oma nime teotamisele?

⁶ Esimene tegur: Jehoova nime teotamine. Inimesed, kes väidavad end olevat Jehoova teenijad, ise aga teevad kurja, kahjustavad tema mainet ja kutsuvad esile tema viha. (Hes. 36:23.) Nagu selles väljaandes on juba juttu olnud, teotas Iisraeli rahvas oma hoiakute ja tegudega Jehoova nime. On arusaadav, miks tema raev süttis. Ometi ei kaotanud Jehoova kunagi enesevalitsust ning ta karistas oma rahvast alati parajal määral. (Jer. 30:11.) Ja kui ta oli karistuse täide viinud, vaibus tema viha täielikult. (Laul 103:9.)

7., 8. Mida me õpime sellest, kuidas Jehoova Iisraeli rahvaga tegeles?

⁷ Mida me sellest õpime. Ka meie kanname Jehoova nime, me oleme Jehoova tunnistajad. (Jes. 43:10.) Meie sõnad ja teod heidavad talle kas head või halba valgust. Me ei tahaks ealeski tuua Jehoova nimele teotust ega muutuda nii jultunuks, et hakkame tema norme ignoreerima. Silmakirjalik käitumine kutsub esile Jehoova viha ja varem või hiljem asub ta tegutsema, et oma mainet kaitsta. (Heebr. 3:13, 15; 2. Peetr. 2:1, 2.)

⁸ See, et Jehoova võib tunda tulist viha, ei peaks meid temast eemale tõukama. Me ju teame, et ta on kannatlik ja andestav Jumal. (Jes. 55:7; Rooml. 2:4.) Samas ei jäta ta oma teenijaid manitsemata, kui nad seda vajavad. Ja kas pole hea teada, et ükski paadunud patustaja ei saa tema rahva hulka jääda ega tema viha eest põgeneda? (1. Kor. 5:11–13.) See kõik tekitab meis Jehoova vastu aukartust. Me teame, millised hoiakud ja teod teda vihastavad, ning meil on võimalik neist hoiduda. (Joh. 3:36; Rooml. 1:26–32; Jaak. 4:8.)

9., 10. Mida teeb Jehoova, kui tema rahvas on ohus? Too näiteid.

⁹ Teine tegur: Jehoova rahvas on ohus. Jehoova raev süttib ka siis, kui tema rahvast rünnatakse. Näiteks kui iisraellased lahkusid Egiptusest, asus vaarao oma sõjaväega neid taga ajama. Iisraellased paistsid Punase mere ääres täiesti kaitsetud. Kui egiptlased neile mööda kuiva merepõhja järele kihutasid, kiskus Jehoova nende vankritelt rattad ja mattis nad lainetesse. „Mitte ainsatki egiptlast ei jäänud alles.” (2. Moos. 14:25–28.) Jehoova päästis iisraellased egiptlaste käest oma truu armastuse pärast. (Loe 2. Moosese 15:9–13.)

¹⁰ Armastuse ajel tegutses Jehoova oma rahva kaitseks ka kuningas Hiskija päevil. Assüüria, tolle aja võimsaim ja jõhkraim sõjaline jõud, tuli Jeruusalemma alla kavatsusega see piiramisrõngasse võtta. See oleks tähendanud linnaelanikele aeglast ja piinarikast surma. (2. Kun. 18:27.) Kuid Jehoova ingel tappis kõigest ühe ööga 185 000 Assüüria sõdurit. (2. Kun. 19:34, 35.) Kujutle vaatepilti, mis avanes assüürlaste laagris järgmisel hommikul. Odad, mõõgad ja kilbid lebavad puutumatult kohal, kuhu need õhtul jäid. Ei kosta trompetisignaale ega käsklusi. Pole paista mingit liikumist. Laager, mille kohal lasub tontlik vaikus, on täis surnukehi.

11. Mida me õpime sellest, kuidas Jehoova päästis oma rahva egiptlaste ja assüürlaste käest?

¹¹ Mida me sellest õpime. Need lood on hoiatuseks kõigile, kes söandavad tõsta käe Jehoova teenijate vastu. Need näitavad, kui „hirmus on langeda elava Jumala kätte”. (Heebr. 10:31.) Meile aga sisendavad needsamad lood julgust ja meelerahu. Me teame, et Saatanal, meie peamisel vaenlasel, ei õnnestu meile lõppu teha. Peagi saab tema aeg läbi. (Ilm. 12:12.) Seni aga võime julgelt Jehoovat teenida, teades, et ükski inimene, organisatsioon ega valitsus ei saa takistada meid tema tahet täitmast. (Loe Laul 118:6–9.) Nagu ütles apostel Paulus: „Kui Jumal on meie poolt, kes suudaks meile kahju teha?” (Rooml. 8:31.)

12. Mis kutsub suure viletsuse ajal Jehoovas esile suure raevu?

¹² Suure viletsuse ajal kaitseb Jehoova meid, just nagu ta kaitses oma rahvast egiptlaste ja assüürlaste eest. Kui vaenlased püüavad meid hävitada, kutsub truu armastus meie vastu temas esile suure raevu. Need, kes on piisavalt rumalad, et meile kallale kippuda, puudutavad otsekui Jehoova silmatera. Jehoova reageerib sellele kohe ja otsustavalt. (Sak. 2:8, 9.) Järgneb ajaloo ohvriterohkeim lahing. Kuid Jumala rahva vaenlastel pole mingit põhjust selle üle imestada. Miks?

13. Mille suhtes on Jehoova inimesi ikka ja jälle hoiatanud?

¹³ Jehoova on „Jumal, kes ei vihastu kergesti”. (2. Moos. 34:6, 7.) Ta on inimesi ikka ja jälle hoiatanud, et ta teeb oma rahva tagakiusajatele ja ründajatele lõpu. Ta on rääkinud sellest näiteks selliste prohvetite kaudu nagu Jeremija, Hesekiel, Taaniel ja Jeesus Kristus, samuti apostlite Peetruse, Pauluse ja Johannese kaudu. (Vaata kasti „Jehoova hoiatab inimkonda tulevase sõja eest”.)

14., 15. Mille eest on Jehoova hoolitsenud ja miks?

¹⁴ Kõik need hoiatused on kirjas Piiblis, mida on tõlgitud ja levitatud rohkem kui ühtegi teist raamatut. Jehoova on selle eest hea seisnud. Ta on hoolitsenud ka selle eest, et tema teenijad tõlgiksid Piiblit selgitavaid väljaandeid sadadesse keeltesse. Samuti pühendavad Jehoova teenijad igal aastal sadu miljoneid tunde kuulutustööle. Nad räägivad inimestele Jumala tõotustest ja aitavad neil sõlmida temaga rahu, ent ka hoiatavad, et „Jehoova suur päev on lähedal”. (Sef. 1:14; Laul 2:10–12; 110:3.)

¹⁵ Seda kõike on Jehoova lasknud teha sellepärast, et „ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.) On suur au teda esindada ja teha oma väike osa, et võimalikult paljud tema sõnumit kuuleksid. Ent aeg Jehoova hoiatusi kuulda võtta saab peagi läbi.

16., 17. Kuidas Jehoova teab, millal Goog tema rahvast ründab?

¹⁶ Jehoova on tulevase sõja toimumisaja juba kindlaks määranud. Ta teab täpselt, millal Goog tema rahvast ründab. (Matt. 24:36.) Ent kuidas ta seda teab?

¹⁷ Nagu eelmisest peatükist nägime, juhib Jehoova ise sündmuste käiku nii, et riigid asuvad tema rahvast ründama. Ta justkui paneb konksud Googi lõugadesse. (Hes. 38:4.) See ei tähenda seda, et tema algatab võitluse, ega seda, et ta võtab oma vastastelt vaba tahte. Jehoova lihtsalt näeb, mis on tema vastaste südames, ja teab, kuidas nad mingis olukorras toimivad. (Laul 94:11; Jes. 46:9, 10; Jer. 17:10.)

18. Miks hakkavad inimesed võitlema kõikvõimsa Jumala endaga?

¹⁸ Kui Jehoova ei algata seda sõda ega sunni vastaseid oma rahvast ründama, siis miks hakkavad inimesed võitlema kõikvõimsa Jumala endaga? Üks põhjus võib olla see, et selleks ajaks on nad veendunud, et Jumalat pole olemas või et ta lihtsalt ei sekku inimeste asjadesse. Nad on äsja kõik väärusud likvideerinud ja võivad mõelda, et kui Jumal oleks olemas, oleks ta neid religioone kaitsnud. Nad ei saa aru, et Jumal ise panigi nende südamesse soovi kaotada maa pealt kõik religioonid, kes on rääkinud tema kohta valet. (Ilm. 17:16, 17.)

19. Mida hakkab Jehoova rahvas pärast vääruskude hävingut ilmselt tegema?

¹⁹ Paistab, et mingil ajal pärast vääruskude hävitamist hakkab Jehoova rahvas kuulutama ränka kohtusõnumit. Ilmutusraamatus võrreldakse seda rahenuhtlusega, kus üksainus rahetera on umbes 20 kilo raskune. (Ilm. 16:21, allmärkus.) Ilmselt kujutab see sõnum endast teadaannet, et ka poliitiline ja kaubandussüsteem hävitatakse pea. See ärritab inimesi ja nad teotavad selle pärast Jumalat. Tõenäoliselt just see sõnum kutsubki esile riikide ühisrünnaku Jehoova rahva vastu. Nad tahavad meid alatiseks vaikima panna. Me oleme nende silmis kerge saak, kellele on lihtne lõpp peale teha. Kui rängalt nad küll eksivad!

20., 21. Kes on Goog ja mis temast saab?

²⁰ Nagu oli juttu selle väljaande 17. peatükis, on Goog Maagoogi maalt mingi rahvaste ühendus, kes meid ründab. (Hes. 38:2.) See ühendus on aga habras. Ühtsuse fassaadi taga pesitseb endiselt natsionalistlik ja rivaalitsev vaim. Seega on Jehooval lihtne teha nii, et „igaüks tõstab mõõga oma venna vastu”. (Hes. 38:21.) Ometi saab kõigile ilmsiks, et tegu pole inimeste põhjustatud hävinguga.

²¹ Enne oma lõppu näevad meie vaenlased Inimesepoja tunnustähte ehk mingit Jehoova ja Jeesuse väe üleloomulikku ilmingut. Nähtu tekitab neis kabuhirmu. „Inimesed lausa nõrkevad hirmust ja maad tabavate sündmuste ootamise pärast.” (Luuka 21:25–27.) Oma õuduseks taipavad nad, et meid rünnata oli suur viga. Neil tuleb tunnistada, et nende vastu sõdib Jehoova ise, taeva ja maa looja, kelle käsutuses on tohutud taevased väed. (Laul 46:6–11; Hes. 38:23.) Jehoova kasutab oma vägesid ja loodusjõude nii, et tema vaenlased hukkuvad, kuid tema teenijad on kaitstud. (Loe 2. Peetruse 2:9.)

22., 23. Kes kaitsevad Jumala rahvast ja milliste tunnetega nad oma ülesannet täidavad?

²² Võime kujutleda, kui hea meel on Jeesusel viia täide kohtuotsus Jumala vaenlaste üle ja kaitsta neid, kes armastavad ja teenivad tema isa. Mõelgem ka, mida võitud võivad tunda. Vahetult enne Harmagedooni võetakse viimased neist taevasse, nii et kõik 144 000 saavad koos Jeesusega lahingusse minna. (Ilm. 17:12–14.) Paljud võitud on viimseil päevil töötanud õlg õla kõrval teiste lammaste hulka kuulujatega ja on nendega lähedaseks saanud. Harmagedoonis on neil vägi ja voli kaitsta oma armsaid sõpru, kes neid katsumustes truult toetasid. (Matt. 25:31–40.)

²³ Samuti lähevad koos Jeesusega lahingusse inglid. (2. Tess. 1:7; Ilm. 19:14.) Nad aitasid Jeesust ka siis, kui ta Saatana ja deemonid taevast välja heitis. (Ilm. 12:7–9.) Peale selle on nad osalenud nende inimeste kogumises, kes tahavad teenida Jumalat õigel viisil. (Ilm. 14:6, 7.) Harmagedoonis annab Jehoova inglitele võimaluse neidsamu inimesi kaitsta. Üle kõige aga tunnevad taevase sõjaväe liikmed rõõmu sellest, et nad saavad aidata kaasa Jehoova nime pühitsemisele ja tema maine puhastamisele. (Matt. 6:9, 10.)

24. Mida teevad Harmagedooni ajal suure rahvahulga liikmed?

²⁴ Nagu näha, kaitseb suurt rahvahulka võimas ja motiveeritud sõjavägi. Seepärast ei pea teiste lammaste hulka kuulujad Harmagedoonis midagi kartma. Vastupidi, nad võivad ajada end sirgu ja tõsta oma pea, sest nende vabastus on lähedal. (Luuka 21:28.) Aidakem siis praegu nii paljudel kui võimalik meie taevast isa tundma õppida, et nemadki võiksid Jehoova vihapäeval varju leida. (Loe Sefanja 2:2, 3.)

25. Millest räägib järgmine peatükk?

²⁵ Inimeste sõjad toovad alati kaasa viletsuse ja kaose. Pärast Harmagedooni valitseb aga õnn ja kord. Mis saab siis, kui Jehoova raev on välja valatud, tema sõjavägi mõõgad tuppe pannud ja viimased lahinguhelid vaibunud? Sellest räägime järgmises peatükis.