Jeesus Kristus ütles oma mäejutluses: „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest, sest neile kuulub taevaste kuningriik” (Matteuse 5:3, UM). Jeesus ütles ka: „Hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Luuka 12:15).

Teised pööravad õnneotsinguil pilgu sissepoole, püüdes kasvatada enesest lugupidamist. Raamatukogud ja raamatupoed on täis enesetäienduskäsiraamatuid, kuid sellised väljaanded pole toonud inimestele kestvat õnne. Kust võiksime siis leida tõelise õnne?

Et olla tõeliselt õnnelikud, selleks tuleb meil tunnustada oma sünnipäraseid vaimseid vajadusi. Jeesus ütles: „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest.” Loomulikult pole mingit kasu sellest, kui me neid vaimseid vajadusi tajume, aga ei võta midagi ette. Mis juhtub näiteks maratonijooksjaga, kes pärast võidujooksu eirab oma organismi vajadust vee järele? Kas ei johtu sellest liigne vedelikukaotus ja muud rasked tagajärjed? Samamoodi, kui me ei rahulda oma vajadust vaimse toidu järele, siis me lõpuks närbume vaimselt. See röövib meilt aga rõõmu ja õnne.