Missa
Definitsioon: Roomakatoliku kiriku usukombestikuga tegelev kogu väidab, et missa on „— ohver, milles ristiohvrit korratakse; — Issanda surma ja ülestõusmise mälestamine, sest ta ütles: ’Seda tehke minu mälestuseks’ (Luuka 22:19); — püha söömaaeg, milles Issanda ihust ja verest osasaamisega saab Jumala rahvas osa paasaohvri kasust, uuendab uut lepingut, mille Jumal on teinud inimesega üks kord kõigi heaks Kristuse vere läbi, ning ennustab ja ootab usus ning lootuses eshatoloogilist söömaaega Isa kuningriigis, millega kuulutatakse Issanda surma, ’kuni ta tuleb’ ”. (Eucharisticum Mysterium, 25. mai 1967) Niimoodi järgib katoliku kirik seda, mida tema arvates tegi Jeesus Kristus viimasel õhtusöömaajal.
Kas leib ja vein muutuvad tegelikult Kristuse ihuks ja vereks?
Pühas usutunnistuses, mis esitati 1968. aasta 30. juunil, teatas paavst Paulus VI: „Meie usume, et nagu leib ja vein, mida Issand viimasel õhtusöömaajal pühitses, muutusid tema ihuks ja vereks, mis pidi meie eest ristil ohvriks toodama, nii muutuvad ka preestri poolt pühitsetud leib ja vein taeva kirkuses oma aujärjel istuva Kristuse ihuks ja vereks, ja me usume, et kuigi nende sümbolite väline kuju paistab meie silmis samasugusena nii enne kui ka pärast pühitsemist, on Issand saladuslikult, kuid tõeliselt, reaalselt ja olemuslikult juures. ... Kirik nimetab seda saladuslikku muutumist väga sobivalt transsubstantsiatsiooniks.” (Official Catholic Teachings—Christ Our Lord, Wilmington, Põhja-Carolina; 1978, Amanda G. Watlington, lk. 411) Kas see uskumus on Pühakirjaga kooskõlas?
Mida Jeesus silmas pidas, kui ta ütles, et „see on minu ihu” ja „see on minu veri”?
Matt. 26:26—29: „Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: ’Võtke, sööge, see on minu ihu!’ Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: ’Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut oma Isa riigis!’ ”
On tähelepanuväärne, kuidas väljendeid „see on minu ihu” ja „see on minu veri” on tõlgitud. Mo ütleb „see tähendab minu ihu”, „see tähendab minu verd”. (Meie kursiiv.) NW ütleb samamoodi. LEF tõlgib need väljenditega „see kujutab minu ihu”, „see kujutab minu verd”. (Meie kursiiv.) Need tõlkevariandid on kooskõlas sellega, mida mitmed katoliiklikud tõlked ütlevad kaastekstis, 29. salmis. Kx ütleb: „Ma ei joo enam sellest viinapuu viljast, kuni ma joon seda ühes teiega, uut veini, minu Isa kuningriigis.” (Meie kursiiv.) CC, NAB ja Dy näitavad samuti, et Jeesus osutas karikas olevale veinile kui „sellele viinapuu viljale” ja et see toimus pärast seda, kui Jeesus oli öelnud: „See on minu veri.”
Mõtle väljenditele „see on minu ihu” ja „see on minu veri” Pühakirja teistes kohtades kasutatud värvika keele valguses. Jeesus ütles samuti: „Mina olen maailma valgus”, „Mina olen lammaste uks”, „Mina olen tõeline viinapuu”. (Joh. 8:12; 10:7; 15:1) Ükski neist väljenditest ei viidanud ju sugugi imepärasele muutumisele.
Tekstis 1. Korintlastele 11:25 kirjutas apostel Paulus viimasest õhtusöömaajast ja väljendas neidsamu mõtteid pisut teistsuguste sõnadega. Selle asemel et tsiteerida sõnu, mida Jeesus ütles karika kohta: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri”, sõnastas ta selle nii: „See karikas on uus leping minu veres.” Kindlasti ei tähendanud see, et karikas oleks kuidagi imepäraselt uueks lepinguks muutunud. Kas ei ole loogilisem järeldada, et see, mis oli karika sees, kujutas Jeesuse verd, mille abil uus leping kehtima pandi?
Mida Jeesus mõtles Johannese 6:53—57 toodud sõnadega?
„Jeesus ütles neile: ’Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi.’ ” — Joh. 6:53—57.
Kas seda tuleb mõista nii, et nad pidid sõna otseses mõttes sööma Jeesuse liha ja jooma tema verd? Sel juhul oleks Jeesus toetanud selle Seaduse rikkumist, mille Jumal oli Iisraelile Moosese kaudu andnud. See Seadus keelas igasuguse vere tarvitamise. (3. Moos. 17:10—12) Selle asemel et sellist asja toetada, mõistis Jeesus rangelt hukka mistahes seadusnõude rikkumise. (Matt. 5:17—19) Niisiis pidas Jeesus kindlasti silmas söömist ja joomist piltlikus mõttes, selles mõttes, et näidatakse üles usku tema täiusliku inimelu ohvriväärtusse. — Võrdle Joh. 3:16; 4:14; 6:35, 40.
Kas Jeesus käskis oma jüngritel vaid mälestada tema surma või käskis ta ka sooritada riitust, mis tõepoolest uuendaks tema ohvrit?
Väljaandes The Documents of Vatican II on öeldud: „Viimasel õhtusöömaajal, sel ööl, kui meie Lunastaja ära anti, seadis ta sisse oma ihu ja vere euharistilise ohvri. Ta tegi seda ristiohvri kordamiseks. ... ” — (New York, 1966), toimetanud W. M. Abbott, S.J., lk. 154; meie kursiiv.
The Catholic Encyclopedia teatab: „Kirik tahab, et missat peetaks ’tõeliseks ja ehtsaks ohverdamiseks’ ... Meie õpetuse peamiseks allikaks on siiski traditsioon, mis juba kõige varasemast ajast alates kuulutab, et missaohvril on palveohvri väärtus.” — (1913), X kd., lk. 6, 17.
Jeesus ise ütles: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19; 1. Kor. 11:24) Tekstis Luuka 22:19 ütlevad Kx, Dy ja NAB: „Seda tehke minu mälestamiseks.” Jeesus ei öelnud, et see, mis ta viimasel õhtusöömaajal tegi, on iseenda ohverdamine või et tema jüngrid peavad tema ohvrit kordama.
Heebr. 9:25—28: „[Ta ei pidanud] ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu [juudi] ülempreester igal aastal läks pühasse paika võõra verega, sest muidu oleks ta pidanud mitu korda kannatama maailma rajamisest alates; aga nüüd on ta maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt. Ja otsekui inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus, nõnda ka Kristus, kes üks kord tõi enese ohvriks.” (Meie kursiiv.)
Kas see kõik on lihtsalt „mõistetamatu müsteerium”?
Piibel küll viitab Jumala saladustele või pühadele saladustele. Aga ükski neist ei ole vastuolus Pühakirjas selgesti väljendatud tõdedega. Nende kohta, kes oma traditsioone Pühakirjast tähtsamaks peavad, ütles Jeesus: „Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” — Matt. 15:7—9.
Kas Jeesus tahtis öelda, et seda mälestusõhtut tuleb pidada võib-olla iga päev või iga nädal?
Basic Catechism ütleb: „Katoliiklastest kristlaste eriliste kohustuste” hulka kuulub „osavõtmine missast igal pühapäeval ja kohustuslike pühade ajal”. (Boston, 1980, lk. 21) „Tegelikult õhutatakse usklikke võtma missast osa ja käima armulaual sageli, lausa iga päev.” — The Teaching of Christ—A Catholic Catechism for Adults, lühendatud väljaanne (Huntington, Indiana; 1979), lk. 281.
Kas kõik Pühakirja viited „leivamurdmisele” näitavad, et sellega mälestati Kristuse surma? (Ap. t. 2:42, 46; 20:7) Jeesus „murdis leiba” ka siis, kui enne viimast õhtusöömaaega oli söömise ajal tarvis toitu jagada. (Mark. 6:41; 8:6) See leib, mida juudid tol ajal sõid, ei olnud selline, millega paljud praegusajal harjunud on. Seda leiba süües oli neil kombeks seda murda ehk selle küljest palasid rebida.
Jeesus ei öelnud konkreetselt, kui sageli pidi tema surma mälestatama. Kuid ta seadis selle sisse juudi paasapüha ajal, mille asemel hakkasid tema jüngrid Kristuse surma mälestama. Paasapüha peeti kord aastas, 14. niisanil. Juutide hapnemata leibade püha, nädalate püha (nelipüha), lehtmajade püha ehk lõikuspüha ja lepituspäeva peeti samuti üks kord aastas.
Kas missa pidamine toob kergendust hingedele, kes on puhastustules?
The Teaching of Christ—A Catholic Catechism for Adults teatab: „Piiblis sõna ’puhastustuli’ ei leidu, ka ei õpetata seal selgesõnalist puhastustule doktriini. ... Kirikuisade teostes on palju viiteid nii puhastustule olemasolule kui ka tõsiasjale, et elavad saavad usklikest kadunukesi aidata palvete ja eelkõige missaohvriga.” — Lk. 347, 348.
Pühakiri ütleb surnute olukorra kohta: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” (Kog. 9:5) „Hing [„hing”, Dy, Kx; „inimene”, JB], kes teeb pattu, peab surema!” (Hes. 18:4) (Vaata ka lk. 348, 349 peateema „Surm” alt.)