’Jeesus armastas neid lõpuni’

1., 2. Mida Jeesus viimasel õhtul apostlitega koos olles teeb, ja miks on need viimased hetked talle nii kallid?

KUI Jeesus oma apostlid Jeruusalemmas ühe maja ülemisse tuppa kokku kutsub, teab ta, et see on tal viimane õhtu koos nendega. Lähedal on aeg Isa juurde tagasi minna. Veel mõned tunnid, ja Jeesus võetakse vahi alla ning tema usk pannakse viimse piirini proovile. Olgugi et ta on oma peatsest surmast teadlik, pöörab ta tähelepanu apostlite vajadustele.

² Jeesus on apostleid enda lahkumiseks juba ette valmistanud, kuid ta tahab veel nendega rääkida, et nad võiksid kindlal meelel eelseisvatele sündmustele vastu minna. Nii veedab ta need viimased väärtuslikud hetked nende seltsis, õpetades olulisi asju, mis aitaksid neil ustavaks jääda. Tema sõnad on soojemad ja südamlikumad kui kunagi varem. Ent miks muretseb Jeesus rohkem oma apostlite kui enda pärast? Miks on need viimased tunnid koos nendega talle nii kallid? Sest ta armastab neid. Ta armastab neid sügavalt.

 3. Kust me teame, et Jeesus ei oodanud oma elu viimase õhtuni, et alles siis jüngritele armastust osutada?

³ Aastakümneid hiljem, kui apostel Johannes sai Jumalalt inspiratsiooni selle õhtu sündmuste kirjapanekuks, alustas ta oma jutustust nõnda: ”Jeesus teadis juba enne paasapüha, et on tulnud tema tund minna sellest maailmast ära Isa juurde. Ja kuna ta oli armastanud omi, kes olid maailmas, armastas ta neid lõpuni” (Johannese 13:1). Jeesus ei oodanud selle õhtuni, et alles siis ”omadele” armastust osutada. Kogu oma teenistuse jooksul tõendas ta oma armastust jüngrite vastu nii suurtes kui ka väikestes asjades. Meile tuleb kasuks, kui uurime mõningaid viise, kuidas ta armastust ilmutas, sest teda jäljendades saame näidata, et oleme tõesti tema jüngrid.

4., 5. a) Miks oli Jeesusel oma jüngritega suheldes vaja kannatlikkust? b) Kuidas Jeesus reageeris, kui kolm apostlit ei suutnud Ketsemani aias ärkvel püsida?

⁴ Armastus ja kannatlikkus on omavahel seotud. ”Armastus on kannatlik,” märgib 1. Korintlastele 13:4, ning kannatlikkus tähendab ilma kärsituks muutumata teiste talumist. Kas Jeesusel oli oma jüngritega suheldes vaja kannatlikkust? Jah, oli küll! Nagu nägime 3. peatükist, võttis apostlitel alandlikkuse arendamine kaua aega. Mitu korda läksid nad vaidlema selle üle, kes neist on suurim. Kuidas Jeesus sellele reageeris? Kas ta vihastus, ärritus või väljendas pahameelt? Ei, ta arutles nendega kannatlikult, isegi kui neil tekkis selles küsimuses ”äge vaidlus” veel viimasel õhtul, kui ta nendega koos oli! (Luuka 22:24—30; Matteuse 20:20—28; Markuse 9:33—37.)

⁵ Hiljem samal õhtul, kui Jeesus läks 11 ustava apostliga Ketsemani aeda, pandi tema kannatus veel kord proovile. Jätnud kaheksa apostlit ootama, läks Jeesus koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega aias tahapoole. ”Mu hing on ääretult kurb, surmani kurb,” ütles Jeesus neile ja lisas: ”Jääge siia ja püsige valvel koos minuga.” Ta läks natuke maad edasi ja hakkas tungivalt palvetama. Pärast pikka palvet läks ta kolme apostli juurde tagasi. Mis ta nägi? Käes oli tema suurim katsumuse tund, kuid nemad magasid! Kas ta pahandas nendega, kuna nad polnud suutnud ärkvel püsida? Ei, ta innustas neid kannatlikult. Tema lahketest sõnadest oli näha, et ta mõistab nende puudusi ja seda, millise pinge all nad olid.a Ta ütles: ”Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” Jeesus jäi kannatlikuks ka siis, kui ta nad sel õhtul veel kahel korral magamast leidis! (Matteuse 26:36—46.)

 6. Kuidas me saame teistega suheldes Jeesust jäljendada?

⁶ On julgustav tähele panna, et Jeesus ei kaotanud oma apostlite suhtes lootust. Tema kannatlikkus kandis vilja, sest lõpuks said need ustavad mehed aru, kui tähtis on olla alandlik ja ärgas (1. Peetruse 3:8; 4:7). Kuidas saame meie teistega suheldes Jeesust jäljendada? Eriti läheb kannatlikkust vaja kogudusevanematel. Võib juhtuda, et kaasusklik tuleb oma muredega kogudusevanema juurde ajal, mil vanem tunneb end väga väsinuna või tegeleb parasjagu oma asjadega. Mõnikord võib minna kaua aega, enne kui abivajaja hakkab saadud nõuandeid ellu rakendama. Sellest hoolimata õpetavad kannatlikud vanemad ”tasadusega” ja ’kohtlevad karja hellalt’ (2. Timoteosele 2:24, 25; Apostlite teod 20:28, 29). Ka lapsevanemad teevad hästi, kui jäljendavad Jeesuse kannatlikkust, sest mõnikord võib lastel minna kaua aega, enne kui nad oma vanemate nõuannete või manitsussõnade järgi tegutsema hakkavad. Armastus ja kannatlikkus aitavad vanematel oma laste õpetamist visalt jätkata. Selline kannatlikkus võib end tõesti kuhjaga ära tasuda (Laul 127:3).

 7. Kuidas hoolitses Jeesus oma jüngrite füüsiliste ja materiaalsete vajaduste eest?

⁷ Armastust tõendavad omakasupüüdmatud teod (1. Johannese 3:17, 18). Armastus ”ei taotle oma huve” (1. Korintlastele 13:5). Just armastus ajendas Jeesust hoolitsema oma jüngrite füüsiliste ja materiaalsete vajaduste eest. Sageli tegi ta midagi nende heaks juba enne, kui nad talle oma vajadustest rääkida jõudsid. Nähes, et nad on väsinud, tegi ta ettepaneku minna üheskoos ”üksildasse paika, et olla omaette ja veidi puhata” (Markuse 6:31). Märgates, et neil on kõht tühi, toitis ta omal algatusel nii neid kui ka tuhandeid teisi inimesi, kes olid tulnud temalt õpetust saama (Matteuse 14:19, 20; 15:35—37).

8., 9. a) Mis näitab, et Jeesus teadis oma jüngrite vaimseid vajadusi ja rahuldas need? b) Kuidas hoolitses Jeesus piinapostil olles oma ema heaolu eest?

⁸ Jeesus teadis oma jüngrite vaimseid vajadusi ja rahuldas need (Matteuse 4:4; 5:3). Õpetades pööras ta neile sageli erilist tähelepanu. Mäejutluse pidas ta eeskätt oma jüngreid silmas pidades (Matteuse 5:1, 2, 13—16). Kui ta kasutas õpetades piltlikke näiteid, siis ”jüngritega omavahel olles seletas ta neile kõik ära” (Markuse 4:34). Jeesus ennustas, et ta määrab ametisse ”ustava ja aruka orja”, kes hoolitseb selle eest, et tema järelkäijad oleksid viimseil päevil vaimselt hästi toidetud. See orjaklass koosneb väikesest rühmast Jeesuse maa peal olevatest vaimuga võitud vendadest ning 1919. aastast alates on see jaganud vaimset ”toitu õigel ajal” (Matteuse 24:⁠45).

⁹ On südantliigutav, kuidas Jeesus enda surmapäeval oma lähedaste vaimse heaolu eest hoolt kandis. Püüa endale järgmisi sündmusi ette kujutada. Jeesus oli postile löödud ja tundis piinavat valu. Et hingata, pidi ta end ilmselt jalgadega ülespoole suruma. See põhjustas kahtlemata tugevat valu, kuna keharaskus rõhus naelahaavadele tema jalgadel ja piitsutatud selg hõõrdus vastu posti. Kuna rääkimine eeldab hingamise kontrollimist, oli see talle arvatavasti väga raske ja valulik. Ometi lausus Jeesus vahetult enne oma surma sõnad, millega ta väljendas sügavat armastust oma ema Maarja vastu. Näinud Maarjat ja apostel Johannest enda lähedal seismas, ütles Jeesus oma emale piisavalt tugeval häälel, nii et juuresolijad võisid seda kuulda: ”Naine, vaata, sinu poeg!” Seejärel ütles ta Johannesele: ”Vaata, sinu ema!” (Johannese 19:26, 27). Jeesus teadis, et see ustav apostel ei kanna hoolt üksnes Maarja füüsiliste ja materiaalsete vajaduste eest, vaid hoolitseb ka tema vaimse heaolu eest.b

10. Kuidas saavad lapsevanemad oma laste vajaduste eest hoolitsedes Jeesust jäljendada?

¹⁰ Hoolitsevad lapsevanemad saavad aru, kui kasulik on mõtiskleda Jeesuse eeskuju üle. Isa, kes tõesti armastab oma peret, kannab hoolt pere materiaalsete vajaduste eest (1. Timoteosele 5:8). Tasakaalukad ja armastavad perekonnapead võtavad vahel aega puhkuseks ja meelelahutuseks. Kuid veelgi tähtsamaks peavad kristlikud lapsevanemad hoolitsemist oma laste vaimsete vajaduste eest. Kuidas? Sellised vanemad võtavad korrapäraselt aega pere ühiseks piibliuurimiseks ja pingutavad selle nimel, et need õppetunnid oleksid lastele ülesehitavad ja nauditavad (5. Moosese 6:6, 7). Nii sõnade kui ka eeskujuga õpetavad vanemad oma lastele, et kuulutustöö on tähtis tegevus ning et kristlikeks koosolekuteks valmistumine ja neil käimine on nende vaimses tegevuskavas olulisel kohal (Heebrealastele 10:24, 25).

11. Mida õpetas Jeesus oma järelkäijatele andestamise kohta?

¹¹ Andestamine on veel üks armastuse tahk (Koloslastele 3:13, 14). Armastus ”ei pea arvet halva kohta”, ütleb 1. Korintlastele 13:5. Jeesus õpetas oma järelkäijatele korduvalt, kui tähtis on andestada. Ta ergutas neid andma teistele andeks ”mitte kuni seitse korda, vaid kuni seitsekümmend seitse korda” — see tähendab piiramatu arv kordi (Matteuse 18:21, 22). Ta õpetas neile, et patustanule tuleks andeks anda, kui see pärast korralekutsumist kahetsust ilmutab (Luuka 17:3, 4). Jeesus ei olnud silmakirjalike variseride sarnane, kes õpetasid vaid sõnadega; tema õpetas ka enda eeskujuga (Matteuse 23:2—4). Vaatame, kuidas oli Jeesus valmis andestama isegi siis, kui üks ustav sõber talle pettumuse valmistas.

12., 13. a) Kuidas Peetrus Jeesusele tema vahistamise ööl pettumust valmistas? b) Kuidas näitas Jeesus pärast ülesäratamist, et ta üksnes ei rääkinud andestamisest?

¹² Apostel Peetrus, kes oli südamlik mees, kuid aeg-ajalt impulsiivne, oli Jeesuse lähedane sõber. Jeesus hindas Peetruse häid omadusi ja usaldas talle erilisi eesõigusi. Koos Jaakobuse ja Johannesega oli Peetrus olnud mitme sellise ime tunnistajaks, mida ülejäänud apostlid polnud näinud (Matteuse 17:1, 2; Luuka 8:49—55). Nagu varem mainitud, oli Peetrus üks neid apostleid, kelle Jeesus oma arreteerimise ööl kaugemale Ketsemani aeda endaga kaasa võttis. Ent samal ööl, kui Jeesus reedeti ja vahi alla võeti, jätsid Peetrus ja teised apostlid Jeesuse maha ning põgenesid. Hiljem, kui Jeesuse üle ebaseaduslikult kohut mõisteti, jätkus Peetrusel julgust seal lähedal väljas seista. Siis aga lõi Peetrus kartma ja tegi ränga vea — ta salgas valelikult kolm korda, et ta üldse Jeesust tunneb! (Matteuse 26:69—75.) Mida Jeesus seepeale tegi? Mida sina oleksid teinud, kui su lähedane sõber oleks sulle sellise pettumuse valmistanud?

¹³ Jeesus oli valmis Peetrusele andestama. Ta teadis, kui väga see patt Peetrust rusus. Kahetsev apostel ju ”murdus ning puhkes nutma” (Markuse 14:72). Arvatavasti ilmus Jeesus oma ülesäratamise päeval Peetrusele just selleks, et teda lohutada ja kinnitada (Luuka 24:34; 1. Korintlastele 15:5). Vähem kui kaks kuud hiljem austas Jeesus Peetrust sellega, et lubas tal juhtida tunnistuse andmist neile rahvahulkadele, kes nädalatepüha päeval Jeruusalemmas olid (Apostlite teod 2:14—40). Pidagem meeles ka seda, et Jeesus ei kandnud apostlite peale seetõttu vimma, et nad olid ta maha jätnud. Vastupidi, pärast ülesäratamist ütles ta nende kohta ikkagi ”mu vennad” (Matteuse 28:10). Kas ei näita see selgelt, et Jeesus tegi tõesti enamat, kui vaid rääkis andestamisest?

14. Miks on meil vaja õppida teistele andeks andma, ja kuidas me saame näidata, et oleme valmis andestama?

¹⁴ Kuna me oleme Kristuse jüngrid, on meil vaja õppida teistele andestama. Miks? Erinevalt Jeesusest oleme meie ebatäiuslikud, nagu on ka need, kes võivad meie vastu pattu teha. Aeg-ajalt me kõik komistame oma sõnades ja tegudes (Roomlastele 3:23; Jaakobuse 3:2). Andes teistele andeks, kui halastuse osutamiseks on alust, teeme võimalikuks selle, et Jumal andestaks meile meie patud (Markuse 11:25). Kuidas me siis saame näidata, et oleme valmis andestama neile, kes võivad olla meie vastu pattu teinud? Paljudel juhtudel aitab armastus teiste väiksemad patud ja puudused kahe silma vahele jätta (1. Peetruse 4:8). Kui meie vastu eksinud oma tegu siiralt kahetsevad, nagu tegi Peetrus, tahame kindlasti jäljendada Jeesuse valmisolekut andestada. Vimma pidamise asemel on tark lasta meelepahal haihtuda (Efeslastele 4:32). Sel moel aitame hoida rahu koguduses ning säilib ka meie enda meele- ja südamerahu (1. Peetruse 3:11).

15. Miks usaldas Jeesus oma jüngreid hoolimata nende puudustest?

¹⁵ Armastus ja usaldus käivad käsikäes. Armastus ”usub kõike”c (1. Korintlastele 13:7). Armastusest ajendatuna oli Jeesus valmis oma jüngreid usaldama hoolimata nende puudustest. Ta oli nendes kindel ja uskus, et nad tõesti armastavad oma südames Jehoovat ja soovivad täita Tema tahet. Isegi kui nad tegid vigu, ei kahelnud Jeesus nende motiivides. Kui näiteks apostlite Jaakobuse ja Johannese ema tuli tõenäoliselt oma poegade õhutusel paluma, et need võiksid istuda Jeesuse kõrval tema kuningriigis, ei hakanud Jeesus kahtlema nende lojaalsuses ega võtnud neilt apostliametit (Matteuse 20:20—28).

16., 17. Milliseid ülesandeid on Jeesus oma jüngritele delegeerinud?

¹⁶ Jeesus näitas oma jüngrite vastu usaldust sellega, et delegeeris neile mitmesuguseid ülesandeid. Neil kahel juhtumil, kui ta ime läbi toidu hulka suurendas ja rahvahulki toitis, delegeeris ta oma jüngritele ülesande toitu jagada (Matteuse 14:19; 15:36). Tehes ettevalmistusi oma viimase paasapüha pidamiseks, saatis ta Peetruse ja Johannese Jeruusalemma, et nad seal kõik valmis paneksid. Nad pidid hoolt kandma, et oleks olemas lambatall, vein, hapnemata leib, kibedad rohttaimed ja kõik muu vajalik. See polnud mingi vähetähtis ülesanne, sest Moosese Seadus nõudis, et paasapüha tähistataks õigel viisil, ja Jeesusel tuli selle Seaduse nõudeid täita. Pealegi kasutas Jeesus veini ja hapnemata leiba tähtsate sümbolitena, kui ta hiljem samal õhtul oma surma mälestusõhtu sisse seadis (Matteuse 26:17—19; Luuka 22:8, 13).

¹⁷ Jeesus pidas sobivaks usaldada oma jüngritele veelgi olulisemaid ülesandeid. Nagu varem märgitud, delegeeris ta väikesele rühmale oma võitud järelkäijatest maa peal tähtsa ülesande jagada vaimset toitu (Luuka 12:​42⁠—⁠44). Tuleta ka meelde, et ta andis oma jüngritele kaaluka ülesande kuulutada ja inimesi jüngriteks teha (Matteuse 28:​18⁠—⁠20). Isegi praegu, kui Jeesus on nähtamatu taevane valitseja, on ta usaldanud oma maapealse koguduse vaimselt pädevate meeste hoolde, kes on ”annid inimeste kujul” (Efeslastele 4:​8, 11, 12).

18.—20. a) Kuidas me saame näidata, et oleme oma usukaaslastes kindlad ja usaldame neid? b) Kuidas me saame jäljendada Jeesuse valmidust delegeerida? c) Mida arutatakse järgmises peatükis?

¹⁸ Kuidas saame meie teistega suheldes Jeesuse eeskuju järgida? Kui näitame, et oleme oma usukaaslastes kindlad ja usaldame neid, väljendame sellega armastust. Pidagem meeles, et armastus on positiivne, mitte negatiivne. Kui teised meile pettumust valmistavad, mida aeg-ajalt paratamatult ikka juhtub, siis hoiab armastus meid tagasi, et me neile kohe halbu motiive ei omistaks (Matteuse 7:1, 2). Kui suhtume oma usukaaslastesse alati positiivselt, siis kohtleme neid ülesehitaval viisil ega kisu neid maha (1. Tessalooniklastele 5:11).

¹⁹ Kas me saame jäljendada Jeesuse valmidust kohustusi delegeerida? Neil, kes on koguduses vastutusrikkal kohal, on kasulik delegeerida teistele kohaseid ja mõttekaid ülesandeid, uskudes, et nad teevad oma parima. Rohkete kogemustega kogudusevanemad saavad anda niimoodi vajalikku ja väärtuslikku väljaõpet sobilikele noorematele meestele, kes ’pürgivad’ selle poole, et omalt poolt koguduse heaks midagi ära teha (1. Timoteosele 3:1; 2. Timoteosele 2:2). Selline väljaõpe on äärmiselt oluline. Kuna Jehoova tõttab kuningriigi tööga ja kasv jätkub, tuleb välja õpetada pädevaid mehi, kes juurdetulijate eest hoolt kannaksid (Jesaja 60:22).

²⁰ Jeesus jättis meile võrratu eeskuju selles, kuidas teistele armastust osutada. On palju valdkondi, kus me saame teda järgida, ent kõige tähtsam on jäljendada tema armastust. Järgmises peatükis arutame tema suurimat meie heaks tehtud armastuse tegu, nimelt, et ta oli valmis andma oma elu.