Lunastus — ristiusumaailmale kadunud õpetus

USK lunastusse, et Jeesus suri patuse inimkonna eest, on tõelise kristluse alus. Kuid ristiusumaailma teoloogid on seda õpetust kaua aega kritiseerinud ja naeruvääristanud.

Mispärast see nii on? Kas mitte Jeesus ise ei ütelnud Markuse 10:45: „Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest”?

Mõned on väitnud, et Jeesus ei ole kunagi neid sõnu öelnud, et need olid pärast tema surma apostel Pauluse mõju all välja mõeldud. Teised väidavad, et „lunastus” on siin kõnekujund, või et see õpetus on pärit kreeka mütoloogiast! Nii on lunastus kiriku õpetuste hulgast tegelikult peaaegu kadunud.

Aga sa tahaksid siiski teada, milline arusaamine Jeesuse surmast oli esimestel kristlastel. Paulus räägib meile 2. Korintlastele 5:14, 15: „Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest . . . , et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.” Kui paljuütlevalt lihtne oli see õpetus — täielikult vaba keerulistest muundumistest, mida see hiljem kiriklike teoloogide käes pidi läbi tegema.

Kas on võimalik, et Paulus mõtles selle õpetuse välja? Ei, sest ta selgitab 1. Korintlastele 15:3: „Ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi.” Kindlasti juba kaua aega enne seda, kui Paulus kirjutas oma läkitused, said kristlased aru, et Jeesuse surm oli ohvrisurm, patuse inimkonna vabaksostmiseks makstud tõeline hind, lunastus. Pealegi, nagu Paulus näitab, said nad aru, et Kristuse surm oli „kirjade” täideminek, nagu seda on prohvetikuulutused Laulus 22 ja Jesaja 53. peatükk Heebrea Kirjades ehk „Vanas Testamendis”.

Vastamata küsimused

Kui sa oled otsustanud tõsiasju teada saada, siis sa leiad kristlusesse imbunud ärataganevaid õpetusi juba õige varsti pärast apostlite aega. (Apostlite teod 20:29, 30; 2. Timoteosele 4:3, 4) Ent usk Kristuse lunastusohvrisse püsis, nagu seda näitavad esimeste kirikuisade kirjutised. Aga kui mõned hilisemad teoloogid süvenesid lunastuse doktriini, kohtasid nad mõningaid raskeid küsimusi nagu see: kellele pidi see lunastus makstama? Ja miks oli selline maksmine vajalik?

Meie ajaarvamise neljandal sajandil Gregorios Nyssast ja teised esitasid arvamuse, et lunastus oli makstud Kurat-Saatanale! Nad väitsid, et Saatan oli inimest kinni hoidnud ja inimkonna vabastamiseks tuli maksta temale lunastus. Aga üks tema kaasaegne, Gregorios Nazianzosest, nägi selles teoorias haigutavat tühikut. See vihjas sellele, et Jumal oli Kuradile tänu võlgu — mis on tõesti absurdne! Kuradile makstava lunastuse idee läks sellest hoolimata siiski moodi ja püsis sajandeid.

Kas lunastus pidi makstama Jumalale endale? Gregorios Nazianzosest arvates näis ka selles idees olevat probleeme. Kuna ’me ei olnud [Jumala] juures orjapõlves’, milleks peaksime siis temale lunastust maksma? Pealegi, ’kas Poja surm võiks Isale rõõmu valmistada’, et ta lunastust nõuab? Näiliselt rasked küsimused, mis esile tulid, hakkasid lunastust ennast kahtluse alla seadma.

Lunastuse surm

Selle asja uurimine võiks sind viia 12. sajandi algusse. Canterbury peapiiskop Anselm püüdis neile küsimustele vastata oma raamatus Cur Deus Homo (Miks Jumal sai inimeseks). See raamat õpetas, et Kristuse surm ei teeninud lunastuse vaid jumaliku õiguse rahuldamise eesmärki. Anselm arvas, et pattude andestamine lunastuse alusel ilma õigust rahuldamata tähendaks jätta patud parandamata. „Aga Jumal ei või õigusega jätta midagi oma Kuningriigis parandamata,” ütles Anselm. Kuidas siis Jumal asju parandas?

Väites, et ’patt ei austa Jumalat’, Anselm ütles, et ei oleks küllalt, kui „lihtsalt taastada see, mis oli ära võetud” Aadama patuga. Kuna Jumalat oli solvatud, siis lunastus — isegi täiusliku inimese ohverdamine — ei oleks piisav. „Arvestades solvangut,” arutles vaimulik, „pidi tagasi antama rohkem kui see, mis oli ära võetud.” (Meie kursiiv.) Anselm väitis, et see nõudis selle surma, kes oli „nii Jumal kui ka inimene”!

Ükskõik missugune ka oleks sinu reageering Anselmi õpetustele, need said tema kaasaegsete üle võidu ja jätkavad mõju avaldamist veel meie päevilgi. Anselm oli ühel hoobil kindlustanud Kolmainsuse õpetuse ja andnud surmahoobi lunastusele, vähemalt ristiusumaailmas! „Rahuldamine” sai teoloogide kõnekäänuks, termin „lunastus” kadus järk-järgult pimedusse. Anselmi teooriad olid siiski peaaegu täielikult rajatud veenvana näivale loogikale, aga mitte Piiblile. Ja aja möödudes sellised õpetlased nagu Thomas Aquinas hakkasid endi kavala loogikaga „rahuldamise” teooria küljest kilde lahti lööma. Tekkisid arvukad spekulatsioonid. Sündis palju vabaksostmise teooriaid ja vaidlused liikusid Pühakirjast kaugemale ning sügavamale inimlikesse loogilistesse arutlustesse, filosoofiasse ja müstitsismi.

Reformatsioon ja lunastus

Tulgem siiski meie ajale pisut lähemale. Kui 16. sajandil puhkes protestantliku reformatsiooni torm, sündis üks radikaalne grupp, keda nimetati sotsiniaanideks.a Nad eitasid, et Jeesuse surm mingil viisil „meile pääste tõi”, nimetades sellist usku „petlikuks, ekslikuks ja väga kurjaks . . . , mõistuse ja Pühakirjaga vastuolus olevaks”. (The Racovian Catechisme) Kuna Jumal andestab heldelt, siis ei ole õiguse rahuldamine vajalik. Nad väitsid, et Kristuse surm lunastas selles mõttes, et ajendas inimesi tema täiuslikku eeskuju jäljendama.

Nende ja teiste eksiõpetustega rünnatud katoliku kirik alustas vasturünnakut, kutsudes kokku Trento kirikukogu (aastal 1545 kuni 1563 m.a.j.). Aga siis kui paljude doktriinlike küsimuste suhtes seisukohti võeti, osutus kirikukogu vabaksostmise küsimuses ebamääraseks ja mittemidagiütlevaks. Ta rääkis ’Jeesus Kristuse teenest’ ja kasutas terminit „rahuldamine”, kuid vältis piinlikult terminit „lunastus”. Seega kirik ei sidunud end mingisuguse selgepiirilise piibelliku seisukohaga. Uks spekulatsiooniks jäi laialt avatuks.

Miks religioonijuhtidel pole see õnnestunud

Alates Trento kirikukogust on teoloogid — nii katoliiklikud kui ka protestantlikud — arendanud loendamatuid vabaksostmise teooriaid. (Vaata kasti leheküljel 7.) Kuid Kristuse surma tähenduse suhtes ei ole näha mingit kooskõla. Teoloogid on ühel meelel ainult piibelliku termini „lunastus” põlgamises, eelistades seda ignoreerida, vähem rõhutada või seletamise teel kõrvaldada. Kristuse surma tähendus on esitatud tehnilises žargoonis, petliku loogika keerdkäikudega ja kõlavate terminitega, nagu „moraalne mõju” ja „esinduslik füüsiline rahuldamine”. Selle asemel, et üles ehitada usku Kristuse surmasse, on ristiusumaailma vaimulikkond teinud tema piinapostist segadusttekitava komistuskivi.

Mis on selle koletu ebaõnnestumise põhjus? Katoliku teoloog Boniface A. Willems omistab selle faktile, et teoloogid on „omandanud hariduse hoolega valvatud isolatsioonis” — liiga kaugel rahva tegelikest vajadustest.b Kas sa ei kaldu selle hinnanguga nõustuma? Jeremija 8:9 läheb siiski kaugemale, osutades selle probleemi tõelisele põhjusele: „Vaata, nad on põlanud Jehoova sõna — mis tarkust võib neil olla?”

On endastmõistetav, et lunastuse doktriin võib esile kutsuda mõningaid raskeid küsimusi. (2. Peetruse 3:16) Aga selle asemel, et Pühakirjast vastuseid otsida, on teoloogid kasutanud inimtarkust ja -loogikat. (1. Korintlastele 1:19, 20; 2:13) Nad on endale lubanud tagasi lükata ükskõik millised Piibli osad, kui need ei sobi nende kujutluste või teooriatega. (2. Timoteosele 3:16) Nad on edendanud Pühakirjale mittevastavaid õpetusi, nagu seda on õpetus Kolmainsusest. (Johannese 14:28) Ja nende kõige suurem ebaõnnestumine on see, et nad on teinud inimese pääste kõige tähtsamaks, ignoreerides kaalukamaid küsimusi, mis puudutavad Jumala nime ja Kuningriiki. — Matteuse 6:9, 10.

Lunastuse kaitsja

Nüüd võta palun vaatluse alla 19. sajandi viimane veerand. Üks jumalakartlik mees, nimega Charles Taze Russell, eraldus tolleaegse teoloogia üldjoonest ja hakkas välja andma sedasama ajakirja Vahitorn. „Algusest peale,” meenutas Russell, „on see olnud lunastuse eriline kaitsja.”

Vahitorn jätkab sellena teenimist tänaseni. See on juba rohkem kui sada aastat esitanud selgeid Pühakirjale toetuvaid põhjendusi lunastusse uskumiseks ja see on andnud arvustajate vastuväidetele mõistlikud, Pühakirjaga põhjendatud vastused. Seepärast kutsume nüüd sind põhjalikumalt vaatlema seda, mida Piibel ütleb Jeesuse surmast ja selle tähendusest.

[Allmärkused]

[Kast lk 7]

MÕNINGAID NÄITEID VABAKSOSTMISTEOORIATEST

◻ REKTORAALNE EHK VALITSUSE TEOORIA: Hollandi teoloog Hugo Grotius arendas selle 17. sajandil sotsiniaanide teooria ümberlükkamiseks. Grotius vaatles Kristuse surma „nagu teatud liiki juriidilist toimingut, milles Jumal täidab Rektori ehk Valitseja ning inimene süüaluse osa”. — Hastingsi Encyclopædia of Religion and Ethics.

◻ ELULISELT TÄHTIS LEPITAMISTEOORIA: Selle esitas 1946. aastal protestantlik teoloog Clarence H. Hewitt. Ta vaatas Kristuse teole mitte nagu mingi seadusliku karistuse kandmisele, vaid kui ’meie vabastamisele patu ja surma seaduse valitsemise alt ning kahetsuse ja jumaliku kurbuse esilekutsumisele, millega meid viiakse andestatavasse seisundisse Jumala ees’.

◻ VABAKSOSTMINE KRISTLIKU VENNASKONNA ABIL: Roomakatoliku teoloog Boniface A. Willems (1970) võrdsustab „vabaksostmise” „ärapöördumisega egoismist ja oma südamete avamisega üksteisele”. Ta lisab: „Kristlik arusaam asendamisest või asendavast kannatamisest on see, kui keegi tunneb end olevat ühendatud solidaarsuses patu poolt rikutud inimsooga. . . . Kirik on siis vennaskonnaks neile, kes on valmis elama erilises teenistuses teiste heaks.”

◻ PATUOINA TEOORIA: Katoliku teoloog Raymund Schwager esitas selle 1978. aastal. Ta lükkas tagasi idee, et Jumal „nõuab silma silma eest”. Tema arvates on Kristuse ohver nagu mingisugune katarsis (puhastus), mis võimaldab inimühiskonnale vaba väljapääsu — ja järelikult ise vabaneda — oma kaasasündinud vägivaldsetest kalduvustest.

◻ SOTSIAALPOLIITILINE VABAKSOSTMINE: Baptisti teoloog Thorwald Lorenzen kirjutas aastal 1985: „Jumal mitte üksnes ei taotle religioosset andeksandmist patustajatele, vaid samuti vaeste ja rõhutute poliitilist vabastamist. . . . Seepärast Jeesuse surm ilmutab, et Jumal on huvitatud inimeste kõigi elualade parandamisest.”

[Pilt lk 5]

Protestantlikud ja katoliiklikud teoloogid on arendanud mitmeid teooriaid vabaksostmise ja lunastuse kohta, aga mida õpetab Piibel?