120. peatükk

Salgamine õues

NAGU teisedki hirmunud apostlid, on ka Peetrus ja Johannes Ketsemani aias Jeesuse hüljanud ja põgenenud, nüüd aga lõpetavad nad põgenemise. Nad jõuavad ehk Jeesusele järele siis, kui teda viiakse Annase kotta. Kui Annas saadab ta ülempreester Kaifase juurde, järgnevad Peetrus ja Johannes talle eemalt, kuna ilmselt valdab neid ühelt poolt hirm oma elu pärast, teiselt poolt aga sügav mure selle pärast, mis juhtub nende Isandaga.

Jõudnud Kaifase avara elamuni, õnnestub Johannesel õue sisse pääseda, sest ülempreester tunneb teda. Peetrusel aga tuleb jääda välja ukse taha seisma. Kuid varsti tuleb Johannes tagasi ja räägib uksehoidjaga, ühe teenijatüdrukuga, ning Peetruselgi lubatakse siseneda.

On juba külm ning ülempreestri kojateenrid ja sulased on süüdanud sütetule. Oodates, millega Jeesuse kohtuprotsess lõpeb, läheb ka Peetrus nende juurde, et ennast soojendada. Peetruse sisse lasknud uksehoidja näeb teda seal heleda lõkketule valgel paremini. „Ka sina olid ühes selle galilealase Jeesusega!” hüüatab ta.

Äratundmisest segadusse sattunud Peetrus salgab kõigi ees, et ta on Jeesust kunagi tundnud. „Ei ma tea ega saa aru, mida sa räägid!” ütleb ta.

Pärast seda läheb Peetrus välja värava juurde. Seal märkab teda üks teine tüdruk, kes ütleb lähedalseisjatele samuti: „Ka see oli naatsaretlase Jeesusega!” Jälle kord salgab Peetrus seda, vandudes: „Mina ei tunne seda inimest!”

Peetrus on õues edasi ning püüab võimalikult märkamatuks jääda. Võib-olla just nüüd varajases hommikuhämaruses jahmatab teda kuke kiremine. Samal ajal on käimas Jeesuse kohtuprotsess, mis ilmselt toimub ülemises õuepoolses majaosas. Kahtlemata näevad Peetrus ja teised allootajad, kuidas saabuvad ja lahkuvad tunnistust andma toodud inimesed.

On möödunud umbes tund ajast, mil Peetrus kui Jeesuse kaaslane viimati ära tunti. Nüüd astuvad mitmed sealviibijad tema juurde ja ütlevad: „Tõesti, sinagi oled üks nende seast, sest su keelemurregi näitab, kust sa oled!” Üks nende hulgast on selle Malkuse sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud. „Kas mina sind ei näinud ühes temaga aias?” ütleb ta.

„Ei mina tunne seda inimest!” kinnitab Peetrus ägedalt. Needes ja vandudes selle asja kinnituseks — tegelikult endale halba soovides, kui ta ei peaks rääkima tõtt —, püüab ta neid tõesti veenda, et nad kõik eksivad.

Just siis, kui Peetrus salgab Jeesust kolmandat korda, kireb kukk. Ja selsamal momendil pöördub ning vaatab talle otsa Jeesus, kes on ilmselt väljunud rõdule õue kohal. Peetrusele tuleb otsekohe meelde, mida Jeesus vaid mõne tunni eest talle ülemises toas ütles: „Enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda!” Oma patu koormast rõhutuna läheb Peetrus välja ja nutab kibedasti.

Kuidas võis see küll juhtuda? Kuidas võis Peetrus, kes oli olnud nii kindel oma vaimses tugevuses, oma Isandat lühikese aja jooksul kolm korda järjest salata? Kahtlemata on tabanud säärane olukord Peetrust ootamatult. On väänatud tõde ning Jeesusest on loodud pilt, otsekui oleks ta põlastusväärne kurjategija. Seda, mis on õige, esitatakse valena ja süütut kujutatakse süüdlasena. Olukorrast tingitud surve tõttu kaotab Peetrus tasakaalu. Ühtäkki on tema õige lojaalsustaju häiritud; tema kurvastuseks on inimesekartus ta täiesti halvanud. Ärgu meiega kunagi seda juhtugu! Matteuse 26:57, 58, 69—75; Markuse 14:30, 53, 54, 66—72; Luuka 22:54—62; Johannese 18:15—18, 25—27.

▪ Kuidas õnnestub Peetrusel ja Johannesel ülempreestri õue sisse pääseda?

▪ Mis toimub sel ajal kojas, kui Peetrus ja Johannes on õues?

▪ Mitu korda kireb kukk ja mitu korda salgab Peetrus seda, et ta Kristust tunneb?

▪ Mida tähendab see, et Peetrus neab ja vannub?

▪ Mis paneb Peetrust salgama seda, et ta tunneb Jeesust?