40. peatükk
Halastuse õppetund
JEESUS on ehk ikka veel Nainis, kus ta hiljuti äratas üles lese poja, või siis on ta käimas ligidalasuvas linnas. Variser nimega Siimon soovib tutvuda lähemalt inimesega, kes teeb nii tähelepanuväärseid tegusid. Nõnda siis kutsub ta Jeesuse enda poole söömaajale.
Nähes soodsat juhust kohalviibijaid aidata, võtab Jeesus kutse vastu, nõnda nagu ta on võtnud vastu ka kutsed süüa koos maksuametnike ja patustega. Ent kui Jeesus läheb Siimona majja, ei saa talle sugugi osaks südamlikku hoolitsust, mida tavaliselt külalistele osutatakse.
Kui rännata tolmustel teedel, lähevad jalad sandaalides higiseks ja mustaks, ning üheks külalislahkust osutavaks kombeks on pesta külaliste jalgu jaheda veega. Aga kui Jeesus saabub, ei pesta ta jalgu. Ka ei anta talle tervitussuudlust, mis üldiselt kuulub heade kommete hulka. Samuti ei võita ta juukseid õliga, mis väljendaks tavapärast külalislahkust.
Kui külalised laua ääres poollamades istuvad ja söömaaega peavad, siseneb vaikselt ruumi üks naine, kes on kutsumata külaline. Linnas teatakse, et ta elab ebamoraalset elu. Tõenäoliselt on naine kuulnud Jeesuse õpetustest, ka tema kutsest ’tulla tema juurde kõigil, kes on koormatud, et leida hingamist’. Olles sügavalt liigutatud sellest, mida ta on näinud ja kuulnud, on ta nüüd Jeesuse üles otsinud.
Naine astub laua ääres istuva Jeesuse taha ning põlvitab ta jalgade juurde. Kui ta pisarad Jeesuse jalgele langevad, kuivatab ta neid oma juustega. Samuti võtab ta oma pudelist healõhnalist õli ning suudeldes hellalt Jeesuse jalgu, võiab ta neid õliga. Siimon vaatab seda halvakspanuga. „Kui see oleks prohvet,” mõtleb ta endamisi, „küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes teda puudutab, et ta on patune.”
Mõistes ta mõtteid, ütleb Jeesus: „Siimon, mul on sulle midagi öelda!”
„Õpetaja, räägi!” kostab see.
„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast,” alustab Jeesus. „Üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemale selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?”
Küsimus tundub Siimonale asjakohatu, seepärast on ehk ta hääles ükskõiksust: „Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis.”
„Sa otsustasid õieti!” ütleb Jeesus. Ja pöördudes siis naise poole, sõnab ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga.”
Nõnda on naine tõestanud, et ta oma ebamoraalset minevikku südamest kahetseb. Niisiis tõdeb Jeesus lõpuks: „Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!”
Mitte mingil kombel ei kaitse ega soosi Jeesus ebamoraalsust. See vahejuhtum näitab hoopis seda, et ta on kaastundlik ja mõistev inimeste suhtes, kes teevad elus vigu, kuid siis näitavad, et nad neid kahetsevad, misjärel nad tulevad Kristuse juurde kergendust otsima. Naisele on tõeliseks kosutuseks see, kui Jeesus ütleb: „Sinu patud on sulle andeks antud! [—] Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!” Luuka 7:36—50; Matteuse 11:28—30.
▪ Kuidas võtab Jeesust vastu tema võõrustaja Siimon?
▪ Kes otsib Jeesuse üles ja miks?
▪ Millise kujuka näite toob Jeesus ning kuidas ta seda rakendab?