Ära vaata tagasi ”sellele, mis jäi maha”

”Ükski, kes on pannud käe adra külge ja vaatab tagasi sellele, mis jäi maha, ei kõlba Jumala kuningriigile.” (LUUKA 9:62)

KUIDAS SA VASTAKSID?

Miks me peaksime järgima nõuannet ”Pidage meeles Loti naist”?

Millisele kolmele asjale ei tohiks me jääda mõtlema?

Mil moel me saame hoida sammu Jehoova organisatsiooniga?

 1. Millise hoiatuse Jeesus andis ja milline küsimus seoses sellega kerkib?

”PIDAGE meeles Loti naist” (Luuka 17:32). Need hoiatavad sõnad, mis Jeesus Kristus peaaegu 2000 aastat tagasi lausus, väärivad praegu rohkem tähelepanu kui eales varem. Kuid mida Jeesus selle tõsise hoiatusega mõtles? Tema kuulajad, kes olid juudid, ei vajanud lisaselgitust. Nad teadsid, mis oli juhtunud Loti naisega. Oma perega Soodomast põgenedes vaatas ta sõnakuulmatult tagasi ja muutus soolasambaks. (Loe 1. Moosese 19:17, 26.)

 2. Mis põhjustel võis Loti naine tagasi vaadata ja mida sõnakuulmatus talle maksma läks?

² Ent miks Loti naine vaatas tagasi? Kas uudishimust? Kas umbusu või usupuuduse tõttu? Või oli tal kahju kõigest sellest, mille ta pidi Soodomasse maha jätma? (Luuka 17:31.) Mis tahes põhjus see ka polnud, maksis ta sõnakuulmatuse eest oma eluga. Mõelda vaid! Ta suri samal päeval, mil need perverssed Soodoma ja Gomorra elanikud. Pole ime, et Jeesus ütles: ”Pidage meeles Loti naist.”

 3. Kuidas rõhutas Jeesus, et me ei tohiks piltlikus mõttes tagasi vaadata?

³ Ka meie elame ajal, mil on ülitähtis piltlikus mõttes mitte tagasi vaadata. Jeesus rõhutas seda mõtet, kui üks mees küsis talt, kas ta võib enne tema jüngriks saamist naasta oma pere juurde, et hüvasti jätta. Jeesus vastas: ”Ükski, kes on pannud käe adra külge ja vaatab tagasi sellele, mis jäi maha, ei kõlba Jumala kuningriigile” (Luuka 9:62). Kas Jeesus oli karm või ebamõistlik, kui ta niimoodi vastas? Ei, kuna ta teadis, et mehe palve oli vaid ettekääne, miks vastutusest kõrvale hoida. Jeesus kirjeldas niisugust viivitamist kui tagasivaatamist ”sellele, mis jäi maha”. Ons sel tähtsust, kas keegi vaatab kündes hetkeks tagasi või paneb adra maha ja pöörab ümber? Mõlemal juhul kaldub inimese tähelepanu kõrvale sellelt, mida ta peaks tegema, ja tema töö kvaliteet võib kannatada.

 4. Millel me peame oma pilku hoidma?

⁴ Selle asemel et keskenduda minevikule, tuleb meil hoida oma pilku eesoleval. Pane tähele, kui selgelt tuleb see mõte välja kirjakohast Õpetussõnad 4:25: ”Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole!”

 5. Mis põhjusel ei peaks me vaatama tagasi sellele, mis on jäänud maha?

⁵ Meil on hea põhjus mitte vaadata tagasi sellele, mis on maha jäänud. Mis see põhjus on? Käes on ”viimsed päevad” (2. Tim. 3:1). Nüüd ootab ees mitte ainult kahe kurja linna minemapühkimine, vaid kogu maailmakorralduse häving. Mis aitaks meid, et meiega ei juhtuks midagi niisugust, nagu juhtus Loti naisega? Kõigepealt tuleb meil kindlaks teha, mis võib olla selle hulgas, mis on jäänud maha ja millele meil võib olla kiusatus tagasi vaadata (2. Kor. 2:11). Seejärel uurigem, kuidas mahajäänule mitte keskenduda.

VANAD HEAD AJAD

 6. Miks ei saa oma mälu alati usaldada?

⁶ Üheks ilmseks ohuks on moondunud suhtumine niinimetatud vanadesse headesse aegadesse. Me ei saa oma mälu alati usaldada. Me võime tahtmatult minevikuprobleeme väiksemaks teha ja samal ajal toredaid asju üles puhuda, mistõttu jääb mulje, et vanasti olid asjad palju paremini, kui need tegelikult olid. Niisuguste moondunud mälestuste tõttu võime hakata igatsema vanu häid aegu. Piibel aga hoiatab meid: ”Ära ütle: ”Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?” Sest seda sa ei küsi targasti” (Kog. 7:10). Miks on selline mõtlemine nii ohtlik?

7.—9. a) Mis juhtus iisraellastega Egiptuses? b) Mille üle oli iisraellastel põhjust rõõmu tunda? c) Mille üle hakkasid iisraellased hädaldama ja nurisema?

⁷ Mõelgem, mis juhtus iisraellastega Moosese päevil. Esialgu koheldi iisraellasi Egiptuses kui külalisi, ent pärast Joosepi surma ”panid [egiptlased] nende üle teoorjusele sundijaid, et need rõhuksid neid raske teoga” (2. Moos. 1:11). Viimaks langes Jumala rahvas teatud mõttes genotsiidi ohvriks, kui vaarao püüdis nende arvu vähendada (2. Moos. 1:15, 16, 22). Pole siis imekspandav, et Jehoova ütles Moosesele: ”Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu” (2. Moos. 3:7).

⁸ Kas sa suudad ette kujutada iisraellaste rõõmu, kui nad vaba rahvana orjapõlvemaalt välja läksid? Nad olid olnud tunnistajaks Jehoova jõu suurejoonelisele avaldumisele, kui ta saatis kõrgi vaarao ja tema rahva peale kümme nuhtlust. (Loe 2. Moosese 6:1, 6, 7.) Õigupoolest egiptlased mitte lihtsalt ei lubanud iisraellastel ära minna, vaid lausa käisid neile peale, et nad minema läheksid, ja nad andsid neile nii palju kulda ja hõbedat, et võis öelda, et iisraellased ”riisusid egiptlasi” (2. Moos. 12:33—36). Jumala rahvas rõõmutses ka siis, kui nägi vaarao ja tema sõjaväe hukku Punases meres (2. Moos. 14:30, 31). Kui uskutugevdavad oleksid need põnevad sündmused pidanud neile küll olema!

⁹ Võib tunduda uskumatu, kuid vaid mõni aeg pärast ime läbi pääsemist hakkas seesama rahvas hädaldama ja nurisema. Ja mille üle? Toidu! Nad polnud rahul sellega, mida Jehoova neile andis, ja kaeblesid: ”Meil on meeles kala, mida me sõime Egiptuses muidu, kurgid, melonid, laugud, sibulad ja küüslaugud! Aga nüüd kuivetub meie hing, ei ole enam midagi kõigest sellest! Meie silme ees on ainult see manna!” (4. Moos. 11:5, 6). Jah, nende suhtumine oli moondunud, ja koguni sedavõrd, et nad soovisid naasta maale, kus nad olid orjad olnud (4. Moos. 14:2—4). Iisraellased vaatasid tagasi sellele, mis oli jäänud maha, ja kaotasid Jehoova soosingu (4. Moos. 11:10).

10. Mida me võime iisraellaste näite varal õppida?

¹⁰ Mida võime meie tänapäeval sellest õppida? Kui oleme vastamisi raskuste ja probleemidega, ärgem keskendugem sellele, mis varemalt — võib-olla isegi enne tõe tundmaõppimist — oli meie arvates palju parem. Ehkki pole vale mõtiskleda minevikust õpitu üle või meenutada õnnelikke hetki, tuleb meil minevikku vaadates jääda tasakaalukaks ja realistlikuks. Vastasel korral võib meis üha rohkem pead tõsta rahulolematus meie praeguse olukorraga ja meil võib tekkida kiusatus hakata jälle vanaviisi elama. (Loe 2. Peetruse 2:20—22.)

MINEVIKUS TOODUD OHVRID

11. Kuidas suhtuvad mõned minevikus toodud ohvritesse?

¹¹ On kurb tõdeda, et mõned vaatavad kahjutundega tagasi minevikus toodud ohvritele ja peavad neid käestlastud võimalusteks. Vahest oli sul võimalus omandada kõrgem haridus, saada kuulsaks või tagada endale materiaalne kindlustatus, kuid sa otsustasid selle kasutamata jätta. Paljud meie vennad-õed on loobunud paljutõotavast karjäärist äri- või meelelahutusmaailmas, hariduse või spordi vallas. Nüüd on aeg edasi läinud, aga lõpp pole veel tulnud. Kas sa mõtled pidevalt sellele, mis kõik oleks võinud olla, kui sa poleks neid ohvreid toonud?

12. Kuidas suhtus Paulus sellesse, mille ta oli maha jätnud?

¹² Apostel Paulus loobus paljust, et saada Kristuse järelkäijaks (Filipl. 3:4—6). Kuidas ta suhtus sellesse, mille ta oli maha jätnud? Ta ütleb: ”Selle, mis oli mulle kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast.” Ja miks? Ta jätkab: ”Ma tõesti pean kõike kahjuks oma Isanda Kristus Jeesuse tundmise ülima väärtuse pärast. Tema pärast olen ma loobunud kõigest ja pean seda rämpsuks, et saada kasuks Kristust”a (Filipl. 3:7, 8). Nii nagu see, kes viskab minema prügi või jäätmed, ei nuta seda hiljem enam taga, ei kahetsenud ka Paulus, et ta loobus selle maailma pakutavatest võimalustest. Tema silmis polnud neil enam mingit väärtust.

13., 14. Kuidas me võime järgida Pauluse eeskuju?

¹³ Mis meid aitab, kui tabame end mõtlemast niinimetatud käestlastud võimaluste üle? Järgigem Pauluse eeskuju. Kuidas? Mõtle sellele väärtuslikule, mis sul praegu on. Sul on head suhted Jehoovaga ja ustava inimese maine tema ees (Heebr. 6:10). Milliseid materiaalseid hüvesid suudaks maailm pakkuda, mis oleksid ligilähedasedki nendele vaimsetele õnnistustele, mis on meile juba praegu osaks saanud ja mida me veel tulevikus kogeda võime? (Loe Markuse 10:28—30.)

¹⁴ Järgmisena mainis Paulus midagi, mis aitab meil jääda ustavaks. Ta ütles, et ta pürgib eesmärgi poole, ”unustades ära, mis on taga, ja sirutudes selle poole, mis on ees” (Filipl. 3:13). Pane tähele, et Paulus rääkis kahest vajalikust sammust. Esiteks tuleb meil mahajäetu unustada ning mitte raisata oma väärtuslikku aega ja energiat selle peale alatasa mõtlemisele. Teiseks, nagu jooksjal finišijoonel, tuleb ka meil sirutuda ettepoole ehk keskenduda eesolevale.

15. Mis kasu on ustavate jumalateenijate eeskuju üle mõtisklemisest?

¹⁵ Kui mõtiskleme kas varem elanud või praeguste ustavate jumalateenijate eeskuju üle, võime saada lisajulgustust liikuda edasi, selle asemel et vaadata tagasi sellele, mis on jäänud maha. Näiteks, kui Aabraham ja Saara oleksid aina meenutanud Uri, ”oleks neil olnud ju võimalus tagasi pöörduda” (Heebr. 11:13—15). Kuid nad ei pöördunud tagasi. Kui Mooses esimest korda Egiptusest lahkus, jättis ta maha palju rohkem kui ükski iisraellane hiljem. Ent Piibel ei ütle, et ta oleks midagi igatsema jäänud. Piiblis öeldakse hoopis, et ”ta pidas endale võituna osaks saavat halvakspanu suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aardeid; sest ta vaatas keskendunult tasu poole” (Heebr. 11:26).

MINEVIKUS ÜLEELATU

16. Millist mõju võib minevikus üleelatu meile avaldada?

¹⁶ Kuid mitte kõik minevikus kogetu ei pruugi paista positiivsena. Ehk vaevavad meie meelt minevikus tehtud patud või vead (Laul 51:5). Me võime ikka tunda südames torget, kui mõtleme saadud otsekohesele nõuandele (Heebr. 12:11). Võib-olla painab meid ebaõiglus — kas siis tegelik või näiline (Laul 55:18). Mida me saame teha, et me ei hakkaks millegi niisuguse tõttu keskenduma mahajäänule? Käsitlegem kolme juhtu.

17. a) Miks kirjutas Paulus, et ta on ”väikseimast väiksem kõigi pühade seas”? b) Miks ei muserdanud Paulust negatiivsed mõtted?

¹⁷ Varasemad vead. Apostel Paulus kirjutas, et ta on ”väikseimast väiksem kõigi pühade seas” (Efesl. 3:8). Miks ta end nii tundis? Ta ütleb: ”Kuna ma kiusasin taga Jumala kogudust” (1. Kor. 15:9). Mõtle, kuidas Paulus võis end tunda, kui ta kohtus kellegagi, keda ta oli varem taga kiusanud! Ent selle asemel et lasta neil negatiivsetel mõtetel end muserdada, keskendus Paulus talle osutatud ärateenimata heldusele (1. Tim. 1:12—16). Sellest tulenev tänutunne kannustas teda teenistuses. Tema endine patune eluviis oli selle hulgas, mille Paulus oli võtnud nõuks unustada. Kui ka meie keskendume Jehoova halastusele, ei kurna me end ära liigse murega minevikus tehtu pärast, mida meil pole võimalik muuta. Me saame kasutada oma jõudu käsiloleva töö tegemiseks.

18. a) Mis võib juhtuda, kui vaatame mõnele saadud nõuandele pahameelega tagasi? b) Kuidas me saame tegutseda Saalomoni sõnade järgi, mis ta nõu vastuvõtmise kohta ütles?

¹⁸ Valus nõuanne. Mis aga siis, kui kipume mõnele saadud nõuandele pahameelega tagasi vaatama? See ei pruugi mitte ainult valus olla, vaid võib ka röövida meilt jõu, mistõttu võib tekkida tahtmine ’alla anda’ (Heebr. 12:5). Pole vahet, kas ’põlgame’ nõuannet ehk heidame selle kõrvale või võtame seda küll kuulda, kuid hiljem ’anname alla’, tulemus on sama: me ei saa nõuandest tegelikult kasu ja see ei tee meid paremaks. Kui palju etem on võtta kuulda Saalomoni sõnu ”Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu”! (Õpet. 4:13.) Nii nagu autojuht, kes juhindub liiklusmärkidest, kuulakem meiegi nõuannet, tegutsegem selle järgi ja liikugem edasi. (Õpet. 4:26, 27; loe Heebrealastele 12:12, 13.)

19. Kuidas me saame olla samasuguse usuga nagu Habakuk ja Jeremija?

¹⁹ Tegelik või näiline ebaõiglus. Aeg-ajalt võime end tunda nagu prohvet Habakuk, kes hüüdis Jehoova poole õigluse puudumise pärast, mõistmata, miks Jehoova oli lubanud mõningatel ebaõiglastel asjadel sündida (Hab. 1:2, 3). Kui tähtis on küll olla samasuguse usuga nagu Habakuk, kes ütles: ”Ometi rõõmutsen mina Jehoovas, hõiskan oma pääste Jumalas” (Hab. 3:18). Kui me loodame täielikult Jehoovale, õigluse Jumalale, nagu Jeremija, võime olla kindlad, et kõik saab omal ajal korda (Nutul. 3:19—24).

20. Kuidas me saame tõendada, et me ’peame meeles Loti naist’?

²⁰ Me elame põneval ajal. Toimumas on imelised sündmused ja see on vaid murdosa sellest, mis ootab meid peagi ees. Pidagem siis kõik sammu Jehoova organisatsiooniga. Võtkem kuulda Pühakirja juhatust vaadata ettepoole ning mitte vaadata tagasi sellele, mis on jäänud maha. Nii tehes tõendame, et järgime nõuannet ”Pidage meeles Loti naist”.

[Allmärkus]