Jeesus õpetas oma jüngreid edasi: ”Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja teel ärge kedagi teretage” (Luuka 10:4). Ränduril oli tavaks kanda endaga kaasas nii pauna ja toidumoona kui ka lisapaari sandaale, kuna jalatsitallad võisid ära kuluda ning paelad katki minna. Jeesuse jüngrid ei pidanud aga sääraste asjade pärast muretsema. Nad pidid ennemini lootma sellele, et Jehoova hoolitseb nende eest kaasiisraellaste kaudu, kel oli tavaks teistele külalislahkust osutada.

Miks aga ütles Jeesus oma järelkäijatele, et nad ei teretaks kedagi? Kas pidid nad olema külmalt ükskõiksed või isegi ebaviisakad? Sugugi mitte! Kreeka sõna a·spaʹzo·mai, mis tähendab tervitusel kallistama, võib tähendada rohkemat kui viisakat ”tere” või ”tere päevast”. See võib hõlmata ka tavapäraseid suudlusi, kallistusi ja pikka keskustelu, mis järgneb kahe tuttava kokkusaamisele. Üks kommentaator täheldab: ”Idamaalaste tervitused ei hõlmanud nagu meil ainult kerget kummardust või käeandmist, vaid sellega kaasnes palju kallistusi ja sügavaid kummardusi ning isegi silmili maha heitmist. See kõik võttis palju aega.” (Võrdle 2. Kuningate 4:29.) Jeesus aitas oma järelkäijail tähelepanu kõrvalejuhtivaid kombeid vältida, nii et nad keskenduksid oma ülesandele.

Ülesannet kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist ja teha jüngreid täidavad nüüd üle maailma rohkem kui 5000000 Jehoova tunnistajat (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Nad mõistavad, et nende sõnum on pakiline. Seepärast kasutavad nad oma aega parimal viisil, laskmata end eksitada kõrvalistest asjaoludest, mis takistaksid neid oma tähtsale ülesandele täit tähelepanu osutamast.

Jehoova tunnistajad püüavad olla südamlikud kõigi vastu, keda nad kohtavad. Siiski ei hakka nad tühiasjadest lobisema ega sekku väitlustesse ühiskonnaprobleemide üle või selle üle, kui nurjunud on selle maailma püüdlused võidelda ülekohtuga (Johannese 17:16). Pigem keskenduvad nad oma arutluses inimkonna probleemide ainsale kestvale lahendusele — Jumala Kuningriigile.