Kas saatus peaks juhtima su elu?
LOETELUS toodud isikutest ei uskunud fatalismi ainult Jeesus Kristus. Missugune oli tema vaade?
Esimesest sajandist pärit eluloolised jutustused Jeesusest (Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese raamatud Piiblis) näitavad tema usku sellesse, et üksikisikud võivad mõjutada oma tulevikku ehk lihtsalt öeldes seda, mis nendega juhtub.
Näiteks ütles Jeesus, et Jumal annab „häid ande neile, kes teda paluvad” ja et „kes otsani vastu peab, see pääseb”. Samalaadselt ei pannud Jeesus Jeruusalemma elanike reageeringut saatuse süüks, kui nad ignoreerisid hoiatusi, mis oleksid päästnud nende elu. Selle asemel ta ütles: „Teie ei ole tahtnud!” — Matteuse 7:7—11; 23:37, 38; 24:13.
Me võime mõista Jeesuse seisukohta ka selle põhjal, mida ta ütles Jeruusalemmas juhtunud surmatoonud õnnetuse kohta: „Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile, et mitte sugugi.” (Luuka 13:4, 5) Pane tähele, et Jeesus ei pannud nende 18 mehe surma saatuse süüks, ka ei öelnud ta, et need mehed surid sellepärast, et olid kurjemad kui teised. Vastupidiselt variseridele, kes püüdsid kokku sobitada fatalismi ja usku inimese vabasse tahtesse, õpetas Jeesus, et inimene võib mõjutada oma tulevikku.
Ka Jeesuse apostlid õpetasid, et pääste on valikuvõimalus, mis on kõigile kättesaadav. Apostel Paulus kirjutas: „Sina lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks õndsuseks [„päästeks”, NW].” Ja apostel Peetrus ütles: „Himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks [„päästeks”, NW].” (2. Timoteosele 3:15; 1. Peetruse 2:2; vaata ka Apostlite teod 10:34, 35; 17:26, 27.) Hastingsi Encyclopœdia of Religion and Ethics pöörab tähelepanu sellele, et teise ja kolmanda sajandi kirjanikud, nagu Justinus, Origenes ja Irenaeus, ’ei teadnud midagi vältimatust ettemääratusest; nad õpetasid vaba tahet’.
Aga kui nii paljud, kaasa arvatud neid ümbritsevad juudid, uskusid erinevatesse fatalismi vormidesse, miks siis Jeesus ja esimesed kristlased ei uskunud, et inimese saatus on ette määratud? Üks põhjus on selles, et see idee on täis probleeme. Nimetagem kahte neist: usk fatalismi on vastuolus Jehoova Jumala omadustega; kindlad faktid lükkavad selle ümber. Lisaks võib see seada ohtu sinu praeguse ja tulevase elu. Sügavam uurimine võib sulle näidata, miks see on nii.
Fatalismi tagajärjed ja Jumala omadused
Kolmandal sajandil e.m.a. õpetas filosoof Zenon Kitionist oma õpilasi Ateenas „tunnustama saatuse tahet kui varjatud teedest parimat”. Ühel päeval aga, kui Zenon sai teada, et üks tema orjadest oli süüdi varguses, sattus ta silm-silma vastu omaenese filosoofia tagajärgedega. Kuidas nii? Kui ta varguses süüdiolevat orja peksis, teatas too: „Aga saatus määras, et ma pean varastama.”
Zenoni orja sõnades oli mõte. Kui sa usud, et iga inimese elutee on ette määratud, siis on inimese süüdistamine selles, et ta sai vargaks, sama, mis apelsiniseemne süüdistamine selles, et ta kasvas apelsinipuuks. Nii inimene kui ka seeme kasvasid vaid ettenähtud programmi järgi. Mis on siiski sellise arutluse lõpptulemus?
Sel juhul, kui kurjategijad vaid järgivad oma saatust, on see, kes nende saatuse ette määras, ka vastutav nende tegude eest. Kes see peaks olema? Fatalistide arvates Jumal ise. Kui me seda arutlust veel pika sammu võrra edasi viime, peab Jumal olema kogu inimeste poolt toimepandava kurjuse, vägivalla ja rõhumise Esmane Põhjustaja. Kas sa oled sellega nõus?
Ühes Hollandi teoloogiaajakirja Nederlands Theologisch Tijdschrift artiklis märgitakse, et selline fatalistlik arusaam „pakub Jumalast sellist pilti, mis vähemalt kristlastele on vastuvõetamatu”. Mispärast? Seepärast, et see on vastuolus pildiga, mille edastavad inspireeritud piiblikirjutajad. Pane näiteks tähele neid tsitaate inspireeritud Laulude raamatust: „Sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest.” „Õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!” „Ta [Jumala seatud Messias-Kuningas] lunastab nende hinged kavalusest [„rõhumisest”, NW] ja vägivallast.” (Laul 5:5; 11:5; 72:14) Fatalismi tagajärjed ja Jumala omadused on selgesti vastuolus.
Fatalism ja faktid
Aga kuidas on lugu loodusõnnetustega? Kas need pole mitte ette määratud ja seetõttu vältimatud?
Mida näitavad faktid? Pane tähele seda, mida leiti ühes loodusõnnetuste põhjusi käsitlevas uurimuses, nagu teatas hollandi ajaleht NRC Handelsblad: „Seni on maavärisemisi, üleujutusi, maalihkeid ja tsüklone . . . peetud alati looduse tujukuseks. Aga täpsem uurimine näitab siiski, et inimese järsk loodusesse vahelesekkumine on tõsiselt mõjutanud keskkonna enesekaitsevõimet õnnetuste vastu. Selle tulemusena nõuavad loodusõnnetused rohkem elusid kui kunagi varem.” — Meie kaldkiri.
Eelmises artiklis mainitud üleujutused Bangladeshis on üks näide sellest. Teadlased ütlevad nüüd, et „Nepaali, Põhja-India ja Bangladeshi suurte metsapiirkondade hävitamine on olnud peamine üleujutusi põhjustav tegur, mis viimastel aastatel Bangladeshi on nuhelnud”. (Ajakiri Voice) Üks teine teadaanne ütleb, et metsade hävitamine on suurendanud üleujutuste sagedust Bangladeshis ühest üleujutusest 50 aasta jooksul kuni ühe üleujutuseni iga nelja aasta jooksul. Sarnane inimese vahelesekkumine loodusele on teistes maailma osades viinud sama hävitavate tulemusteni: põudade, metsatulekahjude ja maaliheteni. Tõepoolest, loodusõnnetusi põhjustab või teeb raskemaks tihtipeale inimtegevus — mitte müstiline saatus.
Seega peaksid inimeste teod tegema ka vastupidist: vähendama õnnetusi. Kas nad teevad seda? Muidugi teevad. Vaatle järgnevaid fakte: UNICEF (ÜRO Lastefond) teatab, et aastaid jäi sadu lapsi Bangladeshi sisemaal pimedaks. Kas seda põhjustas vältimatu saatus? Sugugi mitte. Kui UNICEF-i töötajad veensid laste emasid selles, et nad toidaksid oma peret mitte ainult riisiga, vaid ka puu- ja juurviljaga, hakkas see silmahaigus taanduma. Praeguseks on see dieedimuutus päästnud sadu Bangladeshi lapsi pimedaksjäämisest.
Samuti elavad need inimesed, kes ei suitseta, suitsetajatest keskmiselt kolm-neli aastat kauem. Need autosõitjad, kes kinnitavad turvavöö, saavad avariides harvemini surma kui need, kes turvavööd ei kinnita. On ilmne, et sinu elu mõjutavad su enda teod — mitte saatus.
Fatalismi saatuslikud tagajärjed
Nagu mainitud, võib fatalism sinu elu ka lühendada. Kuidas? The Encyclopedia of Religion, rääkides „jubedamat liiki fatalismi näidetest”, tõdeb: „Me teame Teise maailmasõja Jaapani enesetapjalikest torpeedorünnakutest ja enesetappudest, mida tehti SS (Schutztaffeli) kasarmutes Hitleri valitsusajal vastuseks arusaamale, et saatusel (Schicksal) on palju suurem väärtus kui üksikul inimelul.” Sama allikas märgib, et üsna hiljuti „religiooni poolt inspireeritud enesetapjate rünnakud objektidele, mida arvatakse olevat ohuks islamile . . . on saanud ajalehtede Lähis-Ida teadetes peaaegu korrapäraseks tunnusjooneks”. Sellistes teadetes öeldakse, et tuhanded noored sõdurid läksid lahingusse, veendununa selles, et „kui pole kirjutatud, et inimene peab surema, siis ei juhtu temaga mitte midagi halba”.
Ometi on isegi austatud muhameediõpetajad sellise järelemõtlematu käitumise vastu. Näiteks ütles üks kaliif: „See, kes on tule all, peaks küll alistama end Jumala tahtele; aga see, kes veel ei ole tule all, ei peaks sinna viskuma.” Kurb küll, aga suured hulgad sõdureid pole käitunud kaliifi nõuande järgi. Ligikaudu kaheksa sõja-aasta jooksul on Iraan kaotanud ligikaudu 400000 inimelu — rohkem lahingutes langenuid kui Ameerika Ühendriikidel Teise maailmasõja ajal! On selge, et fatalism võib lühendada sinu elu. See võib ähvardada isegi sinu tulevast elu. Kuidas?
Kuna fatalist usub, et tulevik on sama vältimatu ja kindlaksmääratud nagu minevik, võib ta kergesti arendada üht ohtlikku iseloomujoont. Millist? Encyclopedia of Theology vastab: „Inimene . . . tunneb end abituna, tähtsusetuna, ebaolulise tegurina ühiskonnaprotsessides, mis näivad möödapääsmatuina. See tekitab passiivsust, mis, täis tänulikkust, haarab kramplikult kinni ebausklikust seletusest, et kõik on sõltuv mõistatuslikust, kuid suveräänsest saatusest.”
Mis passiivsuse nii ohtlikuks teeb? See viib tihti vastutustundetu minnalaskmiseni. See võib takistada fatalisti näitamast üles mingit initsiatiivi või isegi reageerimast Jumala imepärasele kutsele: „Hoi! Kõik janused tulge vee juurde . . . Pöörake oma kõrv ja tulge minu juurde, kuulge, et teie hing võiks elada.” (Jesaja 55:1—3) Kui usk saatusse on põhiline süü selles, et keegi ei saa „tulla” ja „kuulata”, siis ta võib kaotada võimaluse „elada” igavesti tulevases maa peal taastatavas Paradiisis. Millist kõrget hinda tuleb selle eest maksta!
Niisiis, milline on sinu seisukoht? Kui sa oled kasvanud ühiskonnas, kus fatalistlikud ideed on inimeste mõtlemise aluseks, siis võib olla, et sa tunnustasid seda usku küsimusi tõstatamata. Aga selles artiklis arutletud vastuväited on ehk aidanud sul näha, et suurem osa sinu praegusest ja tulevasest elust sõltub sinu enda tegudest.
Nagu sa oled näinud, näitavad põhjendused, faktid ja ennekõike Pühakiri, et sa ei tohi alistuda paratamatu kaotuse tundele. Selle asemel soovitas Jeesus tungivalt: „Pingutage meeleheitlikult, et minna sisse kitsast uksest.” (Luuka 13:24, The Emphatic Diaglott, reaalune tõlge) Mida ta sellega mõtles? Üks piiblikommentaator selgitab: „See sõna [meeleheitlikult pingutada] on pärit Kreeka spordimängudest. Oma võidujooksudel . . . nad püüdlesid või tegid meeleheitlikke pingutusi ehk rakendasid kogu jõudu, et võita.” Selle asemel, et oleksid rahul kaotusega oma elus, soovitas Jeesus sul tungivalt püüelda mitte millegi vähema kui võidu poole!
Vabasta siis end igasugusest fatalismi põhjustatud passiivsusest. Alusta võidujooksu elu pärast, nagu Jumala Sõna tungivalt soovitab, ja ära luba fatalismil hoogu aeglustada. (Vaata 1. Korintlastele 9:24—27.) Suurenda hoogu, vasta kiiresti inspireeritud kutsele: „Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada.” Kuidas sa võid seda valida? „Armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!” Selline teguviis viib võidule, sest Jehoova osutub „su eluks ja su päevade pikkuseks”. — 5. Moosese 30:19, 20.
[Pilt lk 7]
Mooses ei jutlustanud saatust, vaid soovitas tungivalt: „Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada.”