85. peatükk

Kadunuid otsimas

JEESUS otsib innukalt ja leiab neid, kes tahavad alandlikult Jumalat teenida. Niisiis otsib ta inimesi ja räägib Kuningriigist kõigile, kaasa arvatud üldtuntud patustajatele. Sellised inimesed lähenevad nüüd talle, et teda kuulata.

Seda nähes arvustavad variserid ja kirjatundjad Jeesust, et see seltsib nende arvates väärtusetute inimestega. Nad nurisevad: „See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!” Nende väärikusega ei sobi see kuidagi kokku! Variserid ja kirjatundjad kohtlevad lihtrahvast otsekui mustust jalge all. Tegelikult kasutavad nad heebreakeelset väljendit ‛am ha·’aʹrets, „maarahvas”, et osutada sellistele inimestele halvakspanu.

Seevastu kohtleb Jeesus kõiki nende eneseväärikust riivamata, lahkelt ja kaastundlikult. Seetõttu on paljud neist alamatest inimestest, kaasa arvatud üldteada patustajad, teda innukalt kuulamas. Kuid mida öelda selle kohta, et variserid arvustavad Jeesust tema pingutuste pärast aidata selliseid nende arvates väärtusetuid inimesi?

Vastuseks nende pahakspanekule kasutab Jeesus üht tähendamissõna. Ta kõneleb variseride endi seisukohalt lähtudes, otsekui oleksid nemad õiglased ja asuksid turvaliselt Jumala karja hulgas, samal ajal kui põlastusväärne ‛am ha·’aʹrets on eksinud ja kadunud. Kuulakem tema küsimust:

„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud!”

Seejärel selgitab Jeesus oma loo tähenduse: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!”

Variserid peavad end õiglaseks ja niisiis ei tunne nad tarvidust meelt parandada. Kui mõned neist arvustasid paar aastat tagasi Jeesust, et ta koos maksuametnike ja patustega sööb, ütles ta neile: „Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” Ennast õiglaseks pidavad variserid, kes ei mõista, et neil on tarvis meelt parandada, ei kutsu taevas rõõmu esile, aga tõelised meeleparandajad kutsuvad.

Rõhutamaks veel kord, et kadunud patustajate juhtimine õigele teele on suure rõõmu põhjuseks, räägib Jeesus ühe teise tähendamissõna. Ta ütleb: „Kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin!”

Seejärel annab Jeesus samalaadse selgituse. Ta jätkab: „Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!”

Kui tähelepanuväärne, et Jumala inglid ilmutavad armastavalt hoolt kadunud patustajate õigele teele juhtimise vastu! Seda eriti veel sel põhjusel, et nemad — varem alam, põlatud ‛am ha·’aʹrets — võivad lõpuks kuuluda Jumala taevase Kuningriigi liikmete hulka. Seetõttu saavad nad taevas koguni kõrgema positsiooni kui inglid! Kuid selle asemel et olla kiivas või tunda end solvatuna, hindavad alandlikud inglid seda, et need patused inimesed on oma elus kohanud ja lahendanud olukordi, mis on teinud neid võimeliseks teenima mõistvate ning halastavate taevaste kuningate ja preestritena. Luuka 15:1—10; Matteuse 9:13; 1. Korintlastele 6:2, 3; Ilmutuse 20:6.

▪ Miks seltsib Jeesus tuntud patustajatega ja milline arvustus saab talle osaks variseridelt?

▪ Kuidas suhtuvad variserid lihtrahvasse?

▪ Milliseid tähendamissõnu Jeesus kasutab ja mida me võime neist õppida?

▪ Miks on inglite rõõm tähelepanuväärne?