87. peatükk

Kindlusta arukalt oma tulevik

JEESUS on just äsja rääkinud loo kadunud pojast rahvahulgale, kuhu kuulub tema jüngreid, samuti ebaausaid maksuametnikke ja teisi tuntud patuseid ning kirjatundjaid ja varisere. Nüüd pöördub ta jüngrite poole ja räägib tähendamissõna rikkast mehest, kelleni on jõudnud halvad kuuldused oma majapidaja kohta.

Jeesuse jutustuse kohaselt kutsub rikas mees oma majapidaja ning teatab talle oma kavatsusest ta töölt lahti lasta. „Mis ma teen? Minu isand võtab mu käest majapidamise ära,” mõtleb majapidaja endamisi. „Kaevata ma ei jaksa, kerjata on mul häbi. Ma tean, mis ma teen, et kui ma majapidamisest lahti saan, mind vastu võetaks nende kodadesse.”

Mida kavatseb majapidaja teha? Ta kutsub enda juurde oma isanda võlglased. „Palju sul on võlgu?” küsib ta.

Esimene vastab: „Sada vaati [2200 liitrit] õli!”

„Võta oma arveraamat, istu maha ning kirjuta kohe viiskümmend [1100 liitrit]!” käsib majapidaja teda.

Ta küsib teiselt: „Aga palju on sinul võlgu?”

See ütleb: „Sada vakka [22000 liitrit] nisu!”

„Võta oma arveraamat ning kirjuta kaheksakümmend [17600 liitrit]!”

Majapidaja talitab oma õiguste piires, kui ta vähendab oma isandale makstavaid arveid, sest ta vastutab ikka veel isanda rahaasjade eest. Võlasummasid alandades teeb ta endale sõpru nende hulgast, kes võivad osutada talle vastuteeneid, kui ta oma töökoha kaotab.

Kui isand juhtunust kuuleb, avaldab see talle muljet. Tegelikult ta „kiitis seda ülekohtust majapidajat, et ta arukalt oli teinud” (meie kursiiv). Jeesus lisabki: „Selle maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes arukamad kui valguse lapsed.”

Tuues nüüd esile õppetunni oma jüngrite jaoks, õhutab Jeesus: „Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, nemad võtaksid teid vastu igavestesse telkidesse.”

Jeesus ei kiida majapidajat mitte tema ebaõigluse eest, vaid ettenägelikkuse, arukuse eest. Tihtilugu kasutavad „selle maailma lapsed” nutikalt oma raha ja positsiooni, et teha sõpru neist, kes võivad neile vastuteeneid osutada. Niisiis on ka Jumala sulastel, „valguse lastel”, tarvis kasutada oma materiaalset vara, oma „ülekohtust mammonat”, targalt enese kasuks.

Aga nagu Jeesus ütleb, peaksid nad tegema selle rikkusega endale sõpru nende hulgast, kes võtaksid neid vastu „igavestesse telkidesse”. Väikse karja liikmetele tähendab see paika taevas; „teiste lammaste” paik on paradiisliku maa peal. Kuna vaid Jehoova Jumal ja tema Poeg võivad kedagi sellistesse paikadesse vastu võtta, siis peaksime usinalt arendama nendega sõprust, kasutades kogu oma „ülekohtust mammonat”, mis meil võib olla, Kuningriigi huvide toetamiseks. Kui siis materiaalne rikkus kaob või hävib, nagu see kindlasti ka juhtub, on igavene tulevik meile kindlustatud.

Edasi ütleb Jeesus, et inimesed, kes on ustavad juba oma materiaalsete ehk vähemate asjade eest hoolitsemises, on ustavad ka palju tähtsamate asjade eest hoolitsemises. Ta jätkab: „Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist [see tähendab vaimseid ehk Kuningriigi huvisid]? Ja kui te võõra varaga [Kuningriigi huvid, mis Jumal oma sulastele usaldab] ei ole olnud ustavad, kes annaks teie oma [tasu elu näol igavestes eluasemetes] teile kätte?” (UT).

Me lihtsalt ei saa olla tõelised Jumala sulased ning samas ka ülekohtuse mammona, materiaalse rikkuse orjad, nagu Jeesus lõpuks ütleb: „Ükski sulane ei või teenida kaht isandat; sest kas ta vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ja põlgab teise ära; te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” Luuka 15:1, 2; 16:1—13; Johannese 10:16.

▪ Kuidas teeb Jeesuse tähendamissõna majapidaja endale sõpru nende hulgast, kes võivad teda hiljem aidata?

▪ Mis on „ülekohtune mammon” ja kuidas me saame sellega endale sõpru teha?

▪ Kes võivad meid võtta vastu „igavestesse telkidesse” ja mis need on?