Vaidlus selle üle, kes on suurim

Viimasel õhtul koos oma apostlitega on Jeesus pesnud nende jalad, õpetades neile niimoodi, kui tähtis on teisi alandlikult teenida. Miks oli see vajalik? Sest neil on üks puudus. Nad on küll Jumalale pühendunud, kuid mõtlevad senini sellele, kes neist on suurim. (Markuse 9:33, 34; 10:35–37.) See puudus ilmneb ka sel õhtul.

Apostlite keskel tõuseb „äge vaidlus selle üle, kes on nende seas suurim”. (Luuka 22:24.) Võib vaid ette kujutada, kui kurvaks teeb Jeesust see, kui ta kuuleb neid jälle omavahel nääklemas. Mida ta ette võtab?

Selle asemel et apostlitega nende vale hoiaku ja käitumise pärast tõreleda, arutleb Jeesus kannatlikult: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kellel on võim rahva üle, nimetatakse heategijateks. Teie hulgas aga ärgu olgu nii ... Sest kumb on suurem: kas see, kes sööb, või see, kes teenib?” Seejärel tuletab Jeesus neile meelde, millist eeskuju on ta neile ikka ja jälle andnud. Ta lausub: „Ent mina olen teie keskel nagu see, kes teenib.” (Luuka 22:25–27.)

Hoolimata oma puudustest on apostlid mitmes väga raskes olukorras Jeesuse juurde jäänud. Niisiis ütleb ta: „Ma teen teiega kuningriigilepingu, nagu mu isa on teinud lepingu minuga.” (Luuka 22:29.) Need mehed on Jeesuse ustavad järelkäijad. Ta kinnitab, et tänu sellele lepingule, mille ta nendega sõlmib, on neil võimalik pääseda kuningriiki ning valitseda koos temaga.

Ehkki apostlitel on sellised imelised tulevikuväljavaated, on nad siiski ebatäiuslikud inimesed. Jeesus ütleb neile: „Saatan on nõudnud, et ta saaks teid kõiki sõeluda nagu nisu.” Nisu kukub sõelumise ajal laiali. (Luuka 22:31.) Ta hoiatab neid: „Täna öösel saab see, mis minuga juhtub, teile kõigile komistuskiviks, sest on kirjutatud: „Ma löön karjast ja karja lambad jooksevad laiali.”” (Matteuse 26:31; Sakarja 13:7.)

Peetrus väidab vastu: „Kui ka kõik teised komistavad selle tõttu, mis sinuga juhtub, ei komista mina mitte iial!” (Matteuse 26:33.) Jeesus ütleb Peetrusele, et enne kui kukk sel ööl kaks korda kireb, salgab Peetrus teda. Kuid ta lisab: „Mina olen sinu pärast tungivalt palvetanud, et su usk ära ei kaoks. Kui sa oled oma eksimust kahetsenud, siis kinnita oma vendade usku.” (Luuka 22:32.) Peetrus vastab aga enesekindlalt: „Isegi kui ma peaksin koos sinuga surema, ei salga ma sind mingil juhul!” (Matteuse 26:35.) Sedasama kinnitavad kõik teisedki apostlid.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Ma olen veel pisut aega koos teiega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele, ütlen ma praegu teilegi: „Kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla.”” Ta jätkab: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage ka teie üksteist. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Johannese 13:33–35.)

Kuuldes Jeesust ütlemas, et ta on nendega veel vaid pisut aega, küsib Peetrus: „Isand, kuhu sa lähed?” Jeesus kostab: „Sinna, kuhu ma lähen, ei saa sa mulle praegu järele tulla, aga hiljem sa tuled.” Peetrus on segaduses ja küsib: „Isand, miks ma ei saa sulle praegu järele tulla? Ma annan oma elu sinu eest.” (Johannese 13:36, 37.)

Nüüd tuletab Jeesus apostlitele meelde seda, kui ta saatis nad ilma kukru ja toidupaunata Galileasse kuulutustööreisile. (Matteuse 10:5, 9, 10.) Ta küsib: „Kas teil oli midagi puudu?” Nad vastavad: „Ei.” Ent kuidas nad peaksid edaspidi toimima? Jeesus juhendab neid: „Kellel on kukkur, võtku see kaasa, samuti toidupaun. Ja kel pole mõõka, müügu oma pealisrõivas ja ostku mõõk. Ma ütlen teile, et minus peab täide minema, mis on kirjutatud: „Ta arvati seadusrikkujate hulka.” See kõik juba täitub minu kohta.” (Luuka 22:35–37.)

Jeesus osutab ajale, kui ta naelutatakse postile kurjategijate ehk seadusrikkujate kõrvale. Pärast seda hakatakse tema järelkäijaid julmalt taga kiusama. Apostlid tunnevad, et nad on selleks valmis, ja ütlevad: „Isand, vaata, siin on kaks mõõka.” Tema sõnab: „Sellest piisab.” (Luuka 22:38.) See, et neil kaks mõõka kaasas on, annab peagi Jeesusele võimaluse neile veel midagi tähtsat õpetada.