Nüüd on Jeesus arvatavasti rõdul, kust talle avaneb vaade siseõue. Ta pöördub ja vaatab Peetrusele otsa. Võib arvata, et see torkab Peetrusele südamesse. Talle meenub, mida Isand ütles vaid mõni tund tagasi ülemises toas. Kujuta ette, mida Peetrus tunneb, kui taipab, mida ta on teinud. Ta läheb välja ja nutab kibedasti. (Luuka 22:61, 62.)

Nüüd on Jeesus arvatavasti rõdul, kust talle avaneb vaade siseõue. Ta pöördub ja vaatab Peetrusele otsa. Võib arvata, et see torkab Peetrusele südamesse. Talle meenub, mida Isand ütles vaid mõni tund tagasi ülemises toas. Kujuta ette, mida Peetrus tunneb, kui taipab, mida ta on teinud. Ta läheb välja ja nutab kibedasti. (Luuka 22:61, 62.)

Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai küll Peetrus, kes arvas enesekindlalt, et ta on tugeva usuga ja ustav, oma isanda ära salata? On ju tõde väänatud ning Jeesusest jäetud nurjatu kurjategija mulje. Kuigi Peetrus võinuks seista selle süütu mehe eest, kellel on „igavese elu sõnad”, ei teinud ta seda, vaid pööras talle selja. (Johannese 6:68.)

See kurb lugu Peetrusest näitab, et isegi inimene, kel on tugev usk ja kes teenib Jumalat pühendumusega, võib tasakaalu kaotada, kui ta pole ootamatuteks katsumusteks või kiusatusteks valmistunud. Olgu Peetrusega juhtunu hoiatuseks kõigile jumalateenijatele!