Kindel lootus
LIGIKAUDU 2000 aastat tagasi mõisteti Jeesus, keda tihti nimetatakse suurimaks inimeseks, kes eales on elanud, ülekohtuselt surma. Kui ta piinapostil rippus, lausus tema kõrval postil rippuv kurjategija pilkavalt: „Eks sa ole Kristus? Aita iseennast ja meid!”
Seepeale sõitles seda meest teine hukatav kurjategija: „Kas sinagi ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all? Meie küll õiguse poolest, sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga see ei ole teinud midagi ebakohast!” Siis pöördus ta Jeesuse poole palvega: „Jeesus, mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled!”
Jeesus kostis: „Tõesti ma ütlen sulle täna, sa oled minuga paradiisis.” (Luuka 23:39–43, UM).
Jeesuse ette oli seatud imeline lootus. Seoses sellest lootusest tulenenud mõjuga Jeesusele täheldas apostel Paulus tema kohta: „Kes on risti kannatanud rõõmu eest, mis temale oli seatud, ja ei pannud häbi mikski” (Heebrealastele 12:2, Piibli Raamat, 1945).
„Rõõm”, mis Jeesusele oli seatud, hõlmas ka taas taevasse oma Isa juurde elama asumist ja lõpuks Jumala Kuningriigi Valitsejana tegutsemist. Peale selle ootas teda ees rõõm võtta taevasse vastu oma ustavust tõestanud ja usaldusväärsed järelkäijad, kes hakkavad koos temaga kui kuningad maa üle valitsema (Johannese 14:2, 3; Filiplastele 2:7–11; Ilmutuse 20:5, 6). Mida siis Jeesus sellega mõtles, kui ta tõotas meelt parandanud kurjategijale, et see peab olema paradiisis?
Milline lootus on sellel kurjategijal?
See mees polnud kõlblik koos Jeesusega taevas valitsema. Tema ei kuulu nende sekka, kellele Jeesus lausus: „Teie olete need, kes minu juurde on jäänud mu kiusatustes; ja mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud” (Luuka 22:28, 29). Ometi tõotas Jeesus, et see kurjategija peab olema koos temaga paradiisis. Kuidas see tõotus täitub?
Jehoova Jumal pani esimese mehe ja naise, Aadama ja Eeva, paradiisi, meeldivasse aeda nimega Eeden (1. Moosese 2:8, 15). Eedeni asukohaks oli maa, sealjuures pidi Jumala eesmärgi kohaselt kogu maakera muudetama paradiisiks. Kuid Aadam ja Eeva muutusid Jumalale sõnakuulmatuks ning nad aeti nende kaunist kodust välja (1. Moosese 3:23, 24). Ent Jeesus tegi teatavaks, et paradiis taastatakse ning et see hakkab hõlmama kogu maakera.
Kui apostel Peetrus päris Jeesuselt, mida tema ja ta kaasapostlid Jeesuse järgimise eest tasuks saavad, tõotas Jeesus: „Teie, kes olete mind järginud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma aujärjele, istute ka ise kaheteistkümnele aujärjele” (Matteuse 19:27, 28, meie kursiiv). On tähelepanuväärne, et Luuka ülestähenduse kohaselt ei lausu Jeesus selles vestluses mitte „uuestisündimises”, vaid „tulevases maailmas” (Luuka 18:28–30).
Niisiis, kui Jeesus Kristus võtab taevas oma aulisel troonil istet, rajab ta koos oma kaasvalitsejatega uue õiglase maailma (2. Timoteosele 2:11, 12; Ilmutuse 5:10; 14:1, 3). Kristuse taevase valitsuse kaasabil täitub Jumala algne eesmärk muuta paradiisiks kogu maakera!
Selle kuningriigivalitsuse ajal täidab Jeesus oma tõotuse, mille ta andis enda kõrval surevale kurjategijale. Ta äratab selle mehe üles, nõnda et temast saab Jeesuse maine alam. Siis avaneb sellele kurjategijale võimalus käituda Jumala nõuete kohaselt ja elada selle Kuningriigi valitsuse all igavesti. Me võime kindlasti rõõmustada Piiblil põhineva tulevikulootuse üle elada igavesti paradiisis maa peal!
Elu võib saada mõtte
Kujutlegem, millise mõtte võib anda meie elule taoline ülev lootus. See võib aidata kaitsta meie meelt negatiivse mõtteviisi hukatuslike tagajärgede eest. Apostel Paulus seostas taolise lootuse vaimse sõjarüü olulise osaga. Ta lausus, et meil peab olema peas „päästelootuse kiiver” (1. Tessalooniklastele 5:8; Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).
Selline lootus hoiab meid elus. Tulevases paradiisis asendub üksindus rõõmupisaratega, kui ’Jumal, kes surnud üles äratab’, meile kallid inimesed taas ellu äratab (2. Korintlastele 1:9). Siis kaob unustusse põdurusest, valust ja liikumisvõimetusest tulenev frustratsioon, sest „siis hüppab jalutu otsekui hirv”. Inimese ’ihu muutub noorusest lihavaks’ ning ta „pöördub tagasi oma nooreea päevadesse” (Jesaja 35:6; Iiob 33:25).
Ajal, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!””, saab visalt kestvast haigusest põhjustatud meeleheitest vaid kustuv mälestus (Jesaja 33:24). Kroonilisest depressioonist tulenev tühjustunne asendub „igavese rõõmuga” (Jesaja 35:10). Surmahaigusest tingitud lootusetus vajub kaduvikku koos inimkonna iidse vaenlase surma endaga (1. Korintlastele 15:26).
[Pildid lk 8, 9]
Pea alati meeles imelist lootust, et saabub Jumala uus maailm