Orjusest vabadusse. Minevikus ja praegu

Blessinga saabus Euroopasse, kus talle oli lubatud tööd juuksurina. Ent kohale jõudes ootas teda ees sootuks midagi muud. Pärast seda, kui teda oli kümne päeva jooksul korduvalt pekstud ja oli ähvardatud teha viga kodumaale jäänud pereliikmetele, sunniti teda prostituudina tööle hakkama.

Blessingil oli vaja teenida ööga 200–300 eurot, et maksta ära võlg, mis oli lõbumaja perenaise sõnul rohkem kui 40 000 eurot. „Mõtlesin sageli põgenemisele, aga kartsin, mida nad siis mu perele teevad. Olin lõksus,” räägib Blessing. Tema lugu pole sugugi ainulaadne. Sarnasel moel on sattunud rahvusvahelise seksitööstuse orjusse umbes 4 miljonit inimest.

Ligi 4000 aastat tagasi müüdi teismeeas noormees Joosep orjaks ning müüjaks olid tema enda vennad. Ta hakkas teenima ühe silmapaistva egiptlase kodus. Vastupidi Blessingile ei koheldud Joosepit algul halvasti. Aga kui ta tõrjus tagasi oma isanda naise lähenemispüüded, süüdistati teda alusetult vägistamiskatses. Ta heideti vangi ja pandi ahelaisse. (1. Moosese 39:1–20; Laul 105:17, 18.)

Joosep oli ori kauges minevikus, Blessing 21. sajandil. Ent mõlemad olid igivana kombe, inimkaubanduse ohvrid. Selles äris koheldakse inimesi kui kaubaartikleid ega hoolita millestki muust kui tulu saamisest.

Sõdimine on olnud kergeim moodus orjade saamiseks. Egiptuse vaarao Thutmosis III olevat ühelt Kaananisse tehtud sõjaretkelt toonud kaasa 90 000 vangi. Egiptlased kasutasid neid orjadena kaevandustes, templite ehitamisel ja kanalite rajamisel.

Ka Rooma impeeriumis saadi sõjapidamise tulemusena küllaga orje ning nõudlus orjade järele oli vahel lausa sõja põhjuseks. On arvestatud, et esimesel sajandil olid Rooma linna elanikest ligi pooled orjad. Paljusid orje Egiptuses ja Roomas rõhuti rängalt. Näiteks oli Rooma kaevandustes töötavate orjade keskmine eluiga kõigest 30 aastat.

Sajandite möödudes ei muutunud orjade olukord sugugi kergemaks. 16.–19. sajandil oli orjakaubandus Aafrika ja Ameerika vahel üks tulutoovamaid ärisid maailmas. Ühes UNESCO raportis öeldakse, et arvestuste kohaselt rööviti ja müüdi sel ajavahemikul 25–30 miljonit meest, naist ja last. Väidetavalt surid sajad tuhanded Atlandi ookeani ületamisel. Üks ori, kes selle üle elas, Olaudah Equiano, ütles: „Naiste karjed ja surijate oiged – see kõik oli täiesti kujuteldamatu õudus.”

Orjapidamine pole lihtsalt üks traagiline peatükk ajaloos. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmeil on tänapäeval umbes 21 miljonit meest, naist ja last orjad, töötades tasuta või väga väikese tasu eest. Nüüdisaegsed orjad töötavad kaevandustes, tekstiilivabrikutes, tellisetööstuses, lõbumajades või kellegi kodus. Kahjuks ei näita selline seadusvastane orjapidamine hääbumise märke.

Julma kohtlemise tõttu on paljud orjad püüdnud end vabaks võidelda. 1. sajandil e.m.a toimus gladiaator Spartacuse juhtimisel Rooma-vastane ülestõus, kus osales umbes 100 000 orja, ent see kukkus läbi. 18. sajandil hakkasid Kariibi mere saarel Haitil orjad oma isandate vastu mässama. Suhkrurooistandustes koheldi orje toorelt, mis vallandas 13-aastase kodusõja ning viis lõpuks iseseisva Haiti riigi moodustamiseni aastal 1804.

Iisraellaste vabanemine Egiptuse orjusest on ilmselt üks edukamaid orjapõlvest pääsemisi ajaloos. Egiptuse orjusest sai vabaks arvatavasti kolm miljonit inimest ehk kogu rahvas. Pole kahtlustki, et nad olid väärt vabanemist. Piibel räägib, et Egiptuses sunniti neid „karmides tingimustes igasugust orjatööd tegema”. (2. Moosese 1:11–14.) Üks vaarao käskis koguni tappa kõik iisraellaste vastsündinud poisslapsed, et nende rahvaarv ei kasvaks. (2. Moosese 1:8–22.)

Iisraellaste vabanemine Egiptuse rõhumise alt oli harukordne, sest Jumal sekkus asjade käiku. „Ma tean hästi nende valu,” ütles Jumal Moosesele. „Ma lähen alla, et vabastada nad.” (2. Moosese 3:7, 8.) Et seda sündmust meenutada, tähistavad juudid kõikjal maailmas tänaseni iga aasta paasapüha. (2. Moosese 12:14.)

„Meie Jumal Jehoova ei salli ülekohut,” ütleb Piibel ja kinnitab, et Jumal pole muutunud. (2. Ajaraamat 19:7; Malaki 3:6.) Jumal saatis Jeesuse „kuulutama vabastust vangistatuile ..., laskma rõhutuid vabadusse”. (Luuka 4:18.) Kas see tähendas, et iga ori sai sõna otseses mõttes vabaks? Ilmselgelt mitte. Jeesus pidi inimesed vabastama patu ja surma orjusest. Ta teatas hiljem: „Tõde teeb teid vabaks.” (Johannese 8:32.) Ka tänapäeval teeb seesama tõde, mida Jeesus õpetas, inimesed vabaks, ja seda mitmel moel. (Vaata kasti „Teistlaadi orjusest pääsemine”.)

Jumal aitas nii Joosepil kui ka Blessingil orjusest pääseda, kummalgi omal moel. Joosepi erakordsest loost võid lugeda Piiblist 1. Moosese raamatust peatükkidest 39–41. Blessingi vabanemine orjuseköidikuist oli samavõrd hämmastav.

Kui Blessing saadeti ühest Euroopa riigist välja, läks ta Hispaaniasse. Seal kohtas ta Jehoova tunnistajaid ja hakkas nendega Piiblit uurima. Soovist oma elu jälle joonde seada, otsis ta endale korraliku töö ja veenis oma endist perenaist alandama igakuist tagasimakset. Ühel päeval helistas perenaine Blessingile. Ta tühistas Blessingi võla ja palus temalt andestust. Mis oli juhtunud? Ka tema oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. „See on lihtsalt uskumatu, kuidas tõde võib meid vabaks teha,” lausub Blessing.

Jehooval oli äärmiselt kurb näha, kuidas iisraellastest orje Egiptuses koheldi. Samamoodi tunneb ta ka praegu, kui näeb sedalaadi ebaõiglust. Et inimühiskonnas igasugune orjus lõppeks, oleks vaja kardinaalset muutust. Ent seda Jumal tõotabki. „Meie aga ootame tema tõotuse kohaselt uut taevast ja uut maad, kus elab õigus.” (2. Peetruse 3:13.)