Mida ütleb Pühakiri „Kristuse jumalikkuse” kohta?
JEESUS KRISTUS on avaldanud inimkonnale sügavat religioosset mõju. See on nii, sest miljonid väidavad end olevat tema järelkäijad. Kuid mitte kõik nendest pole ühel meelel selles, kes ta on.
Mõned, kes ütlevad, et nad tunnustavad Jeesuse õpetusi, peavad teda Jumala Pojaks, mitte Loojaks. Teised usuvad „Kristuse jumalikkusesse” ja mõtlevad, et ta on tegelikult Jumal. Nad arvavad, et Jeesus on alati olemas olnud ja oli siin, maa peal, rohkem kui inimene. Kas on neil selles suhtes õigus? Mida ütleb Pühakiri?
Jeesuse olemasolu enne inimeseks saamist
Jeesus tunnistas, et ta oli olemas enne inimeseks saamist. Ta ütles: „Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg!” (Johannese 3:13) Jeesus teatas ka: „Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!” — Johannese 6:51.
Et Jeesus enne maa peale tulekut elas, saab selgeks tema sõnadest: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina!” (Johannese 8:58) Aabraham elas aastast 2018 kuni aastani 1843 e.m.a., kusjuures Jeesuse inimelu kestis aastast 2 e.m.a. kuni aastani 33 m.a.j. Just enne oma surma palvetas Jeesus: „Austa mind sina, Isa enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.” — Johannese 17:5.
Jeesuse järelkäijad andsid samasuguse tunnistuse. Apostel Johannes kirjutas: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal [„jumal”, NW]. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. . . . Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.” (Johannese 1:1, 3, 14) Jah, „Sõna sai lihaks”, inimeseks Jeesus Kristuseks.
Viidates Jeesuse olemasolule enne inimeseks saamist, kirjutas apostel Paulus: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi ta oli Jumala nägu [„oli olemas Jumala kujul”, NW], ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo [„kuju”, NW], saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.” (Filiplastele 2:5—7) Paulus nimetas Jeesust „kõige loodu esmasündinuks. Sest tema läbi on loodud kõik”. — Koloslastele 1:13—16.
Mitte Jumal maa peal olles
Pühakiri teeb selgeks, et Jeesus oli sünnist kuni surmani täielikult inimene. Johannes ei öelnud, et Sõna oli vaid lihasse riietatud. Ta „sai lihaks” ning polnud osaliselt liha ja osaliselt Jumal. Kui Jeesus oleks olnud samal ajal inimene ja Jumal, poleks saadud öelda, et ta tehti „alamaks inglitest”. — Heebrealastele 2:9; Laul 8:5, 6.
Kui Jeesus oleks olnud maa peal olles nii Jumal kui ka inimene, siis miks ta korduvalt Jehoovat palus? Paulus kirjutas: „Tema ohverdas oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega sellele, kes teda võis päästa surmast, ja tema palvet kuuldi ta jumalakartuse pärast.” — Heebrealastele 5:7.
Et Jeesus maa peal olles polnud osaliselt vaim, tõestab Peetruse avaldus, et Kristus „surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest”. (1. Peetruse 3:18) Vaid seetõttu, et Jeesus oli täielikult inimene, võis ta kogeda seda, mida ebatäiuslikud inimesed kogevad, ja saada seetõttu kaastundlikuks ülempreestriks. Paulus kirjutas: „Meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta.” — Heebrealastele 4:15.
Olles „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu”, Jeesus „andis iseenese [„vastavaks”, NW] lunastushinnaks kõikide eest”. (Johannese 1:29; 1. Timoteosele 2:6) Selliselt ostis Jeesus tagasi just selle, mille Aadam oli kaotanud — täiusliku igavese inimelu. Kuna Jumala õigus nõudis „hing hinge vastu”, pidi Jeesus olema niisiis see, kes Aadam algselt oli — täiuslik inimene, mitte Jumal-inimene. — 5. Moosese 19:21; 1. Korintlastele 15:22.
Ära loe piiblitekstidest välja seda, mida seal pole
Need, kes ütlevad, et Jeesus oli Jumal-inimene, kasutavad mitmesuguseid kirjakohti, püüdes tõestada, et ta on ristiusumaailma Kolmainsuse liige, Jumalaga võrdne olemuselt, väelt, auhiilguselt ja olemasolult. Aga kui me neid tekste hoolikalt uurime, leiame, et need, kes esitavad väite „Kristuse jumalikkusest”, loevad neist salmidest välja seda, mida seal tegelikult pole.
Mõned ütlevad, et piiblitekstid, kus Jumal kasutab asesõna „meie”, osutavad, et Jeesus (Sõna) oli enne inimeseks saamist võrdne Jehoovaga. Aga selle asesõna kasutamine ei tähenda, et Jumal rääkis endaga võrdsele. Kõige rohkem võib see tähendada, et taevaste loodoleste seas on ühel eelispositsioon suhetes Jumalaga. Tegelikult oli Jeesus enne inimeseks saamist Jumala lähedane kaaslane, Meister-töötegija ja Eesträäkija. — 1. Moosese 1:26; 11:7; Õpetussõnad 8:30, 31; Johannese 1:3.
Jeesuse ristimisega seotud sündmused ei anna põhjust arvata, et Jumal, Kristus ja püha vaim on võrdsed. Olles inimene, tegi Jeesus taevasele Isale enese esitamise sümbolina läbi ristimise. Sel puhul „taevad avanesid” ja Jumala vaim laskus kui tuvi Jeesuse peale. Samuti kuuldi Jehoova häält „taevast” ütlemas: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” — Matteuse 3:13—17.
Mida siis Jeesus mõtles, kui ta käskis oma järelkäijatel ristida jüngreid „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse”? (Matteuse 28:19, 20) Jeesus ei arvanud ega öelnud, et tema, Isa ja püha vaim on võrdsed. Selle asemel need, keda ristitakse, tunnustavad Jehoovat kui Eluandjat ja Kõikväelist Jumalat, kellele nad oma elu pühendavad. Nad võtavad vastu Jeesuse kui Messia ja kui selle, kelle läbi Jumal korraldas lunastuse uskliku inimkonna eest. Ja nad mõistavad, et püha vaim on Jumala tegutsev jõud, millele nad peavad alluma. Kuid need ristimiskandidaadid ei pea Jehoovat, Jeesust ja püha vaimu üheks Kolmainsuse jumaluseks.
Aga kas ei tõesta Jeesuse imeteod, et ta oli Jumal-inimene? Ei tõesta, sest Mooses, Eelija, Eliisa, apostlid Peetrus ja Paulus ning teised tegid imetegusid, ilma et nad oleksid olnud Jumal-inimesed. (2. Moosese 14:15—31; 1. Kuningate 18:18—40; 2. Kuningate 4:17—37; Apostlite teod 9:36—42; 19:11, 12) Jeesus oli nagu nemadki inimene, kes tegi Jumalast antud väe läbi imetegusid. — Luuka 11:14—19.
Jesaja viitas prohvetlikult Messiale Jeesusele kui „Vägevale Jumalale”. (Jesaja 9:5) Sama prohvet räägib Jesaja 10:21 Jehoovast kui „vägevast Jumalast”. Mõned püüavad kasutada seda sõnastuse sarnasust, tõestamaks, et Jeesus on Jumal. Kuid me peame olema ettevaatlikud, et me ei loeks nendest salmidest välja seda, mida seal pole. Heebreakeelne väljend, mis on tõlgitud sõnadega „vägev Jumal”, ei käi vaid Jehoova kohta, nagu käib väljend „kõigeväeline Jumal”. (1. Moosese 17:1) Tunnustatavasti on eri asi olla vägev ja olla kõigeväeline, kellest mitte keegi pole kõrgem.
Jesaja 43:10 järgi ütles Jehoova: „Enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind!” Aga need sõnad ei tõesta, et Jeesus on Jumal. Asja mõte on selles, et Jehooval pole eelkäijat, et enne teda polnud ühtegi jumalat, sest tema on igavene. Peale Jehoovat pole ühtegi jumalat, sest ta eksisteerib alati ja temal kui Kõrgeimal Suveräänil pole ühtki järeltulijat. Ometigi tõi Jehoova esile teised, keda ta ise nimetab jumalateks, nagu Pühakirja väljendus teatud inimesi silmas pidades näitab: „Mina küll ütlesin: teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed! Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest!” (Laul 82:6, 7) Samamoodi oli Sõna Jehoova poolt loodud jumal, kuid see ei teinud Jeesust mitte iial Kõikväelise Jumalaga võrdseks.
Jeesuse õige seisund
Need, kes väidavad, et Jehoova võttis endale Jumal-inimesena inimelu, peaksid tähele panema, et Piibel isegi ei vihja sellele, et Jeesus oleks endast nii mõelnud. Piibel näitab hoopis järjekindlalt, et Jeesus on alati oma Isale alluv olnud. Maa peal olles ei väitnud Jeesus kunagi end olevat rohkem kui Jumala Poeg. Lisaks ütles Kristus: „Minu Isa on suurem minust!” — Johannese 14:28.
Paulus tegi vahet Jehoova ja Jeesuse vahel, kui ütles: „On meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie tema läbi.” (1. Korintlastele 8:6) Ka ütles Paulus: „Teie olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt!” (1. Korintlastele 3:23) Tõepoolest, nii nagu kristlased on Jeesus Kristuse, oma Isanda päralt, on tema Jehoova Jumala, oma Pea päralt.
Paulus esitas samasuguse mõtte, kirjutades: „Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea.” (1. Korintlastele 11:3) Selline suhe Jumala ja Kristuse vahel jätkub, sest pärast Jeesuse Tuhandeaastast Valitsust „ta annab riigi Jumala ja Isa kätte” ning „siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis”. — 1. Korintlastele 15:24, 28; Ilmutuse 20:6.
Pilk teistele piiblitekstidele
Seoses Jeesuse sündimisega kirjutas Matteus: „See kõik on sündinud, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti kaudu [Jesaja 7:14], kes ütleb: ’Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob poja ilmale, ja temale peab pandama nimeks Immaanuel’, see on meie keeli: Jumal meiega.” (Matteuse 1:22, 23) Jeesusele ei antud isikunime Immaanuel, aga tema osa inimesena täitis selle tähenduse. Jeesuse juuresviibimine maa peal Messialiku Seemne ja Taaveti trooni Pärijana tõestas Jehoova kummardajatele, et Jumal on nendega, nende poolel, toetades neid nende üritustes. — 1. Moosese 28:15; 2. Moosese 3:11, 12; Joosua 1:5, 9; Laul 46:6—8; Jeremija 1:19.
Pöördudes ülesäratatud Jeesuse poole, hüüatas apostel Toomas: „Minu Issand ja minu Jumal!” (Johannese 20:28) Need ja teised jutustused ’on kirjutatud, et me usuksime, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg’. Toomas ei vaielnud vastu Jeesusele, kes saatis oma jüngritele sõnumi: „Mina lähen üles . . . oma Jumala ja teie Jumala juurde!” (Johannese 20:17, 30, 31) Niisiis ei arvanud Toomas, et Jeesus on Kõikväeline Jumal. Toomas võis pöörduda Jeesuse kui „minu Jumala” poole selles mõttes, et Kristus on „jumal”, kuigi mitte „ainus tõeline Jumal”. (Johannese 1:1, NW; 17:1—3) Või ehk tunnustas Toomas ütlusega „minu Jumal” Jeesust kui Jumala Eesträäkijat ja Esindajat, nii nagu teised pöördusid inglist sõnumitooja poole, otsekui oleks tema Jehoova. — Võrdle 1. Moosese 18:1—5, 22—33; 31:11—13; 32:25—31; Kohtumõistjate 2:1—5; 6:11—15; 13:20—22.
Niisiis, nagu ütleb Piibel, oli Jeesus kui Sõna enne inimeseks saamist olemas. Maa peal olles polnud ta Jumal-inimene. Ta oli täielikult inimene, niisama täiuslik inimene, nagu seda Aadam algselt oli. Alates ajast, mil Jeesus üles äratati, on ta olnud ülendatud surematu vaim, kuid ikkagi Jumalale alluv. Järelikult on selge, et Pühakiri ei toeta mõtet „Kristuse jumalikkusest”.
[Kast lk 23]
Kas inglid kummardavad Jeesust?
TEATUD tõlked ütlevad Heebrealastele 1:6: „Kõik Jumala inglid kummardagu teda [Jeesust].” (VP, Suur Piibel) Ilmselt tsiteeris apostel Paulus Septuagintat, mis ütleb Laul 97:7: „Kummardage Teda [Jumalat] kõik Tema inglid.” — C. Thomson.
Kreekakeelset sõna pro·skü·neʹo, mis on Heebrealastele 1:6 tõlgitud sõnaga „kummardama”, kasutatakse Septuagintas Laul 97:7 heebreakeelse termini sa·tšahʹ asemel, mis tähendab „maani kummardust tegema”. See võib olla tunnustuse avaldus inimeste austamisel. (1. Moosese 23:7; 1. Saamueli 24:9; 2. Kuningate 2:15) Aga see võib olla seotud tõelise Jumala kummardamisega või valejumalate väärkummardamisega. — 2. Moosese 23:24; 24:1; 34:14; 5. Moosese 8:19.
Tavaliselt käib Jeesusele kohandatud pro·skü·neʹo kuningate ja teiste ees kummardamise kohta. (Võrdle Matteuse 2:2, 8; 8:2; 9:18; 15:25; 20:20 ja 1. Saamueli 25:23, 24; 2. Saamueli 14:4—7; 1. Kuningate 1:16; 2. Kuningate 4:36, 37.) Tihti on selge, et Jeesuse ees ei kummardata mitte kui Jumala ees, vaid kui „Jumala Poja” ehk messialiku „Inimese Poja” ees. — Matteuse 14:32, 33; Luuka 24:50—52; Johannese 9:35, 38.
Heebrealastele 1:6 viitab Jeesuse Jumalast alamale positsioonile. (Filiplastele 2:9—11) Siin mõned tõlked tõlgivad sõna pro·skü·neʹo sõnadega „austust . . . avaldama” (The New English Bible), „kellegi ees kummardama” (New World Translation) või sõnadega „kummardust tegema kellegi ees” (An American Translation). Kui eelistatakse tõlget „kummardama”, on selline kummardamine suhteline, sest Jeesus ütles Saatanale: „Sina pead Issandat [„Jehoovat”, NW], oma Jumalat kummardama [vorm sõnast pro·skü·neʹo] ja ükspäinis teda teenima!” — Matteuse 4:8—10.
Kuigi Laul 97:7, mis räägib Jumala kummardamisest, kasutati Heebrealastele 1:6 seoses Kristusega, näitas Paulus, et ülesäratatud Jeesus on „[Jumala] aupaistus ning ta olemuse kuju”. (Heebrealastele 1:1—3) Niisiis on igasugune inglite poolt Jumala Pojale osutatud „kummardamine” suhteline ja suunatud Poja kaudu Jehoovale.