„Hoiduge variseride ja saduseride haputaignast”

KUI Jeesus Kristus lausus need sõnad üle 19 sajandi tagasi, hoiatas ta oma jüngreid, et nad oleksid valvsad kahjulike religioossete õpetuste ja kommete suhtes. (Matteuse 16:6, 12) Ülestähendus tekstis Markuse 8:15 täpsustab: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” Mispärast on mainitud Heroodest? Sellepärast, et mõned saduserid kuulusid heroodeslaste poliitilisse rühmitusse.

Mispärast oli selline eriline hoiatus vajalik? Kas polnud nii variserid kui ka saduserid Jeesuse otsesed vastased? (Matteuse 16:21; Johannese 11:45—50) Jah, olid küll. Ometi võtsid mõningad nende hulgast hiljem kristluse vastu ning proovisid seejärel oma ideid kristlikus koguduses maksma panna. — Apostlite teod 15:5.

Samas oli ka oht, et isegi jüngrid võivad hakata jäljendama neid religioosseid juhte, kelle mõjuvõimu all neid oli kasvatatud. Vahetevahel osutuski ainuüksi seesugune religioosne tagapõhi neile Jeesuse õpetuste mõistmisel takistuseks.

Mis muutis variserluse ja saduserluse niivõrd ohtlikuks? Pilguheit Jeesuse ajal valitsenud religioossele olukorrale aitab meil seda mõista.

Religioosne lahkmeelsus

Esimesel sajandil m.a.j. kirjutas ajaloolane Max Radin juudi kogukonna kohta järgmist: „Juudi kogudused olid üksteisest üsnagi sõltumatud ning seda isegi toonitati. . . . Tihti kui templi ja püha linna austamist väga esile tõsteti, võidi ilmutada ka äärmist põlgust nende vastu, kes olid tol hetkel kodumaal tähtsaimad võimukandjad.”

Milline tõeliselt haletsusväärne vaimne olukord! Millised tegurid aitasid sellele kaasa? Mitte kõik juudid ei elanud Palestiinas. Kreeka kultuuri mõju, kus preestreid ei peetud kogukonna juhiks, oli aidanud õõnestada lugupidamist Jehoova poolt seatud preesterkonna vastu. (2. Moosese 28:29; 40:12—15) Ning oma osa oli selles ka haritud ilmikutel ja kirjatundjatel.

Variserid

Nimi variserid ehk peru·šimʹ tähendas tõenäoliselt „eraldunud”. Variserid pidasid end Moosese järelkäijateks. Nad moodustasid oma vennaskonna ehk erakonna (heebrea keeles chavu·rahʹ). Et saada selle liikmeks, pidi inimene erakonna kolme liikme ees andma tõotuse, et ta peab rangelt kinni leviidile kohasest puhtusest, väldib lähedast läbikäimist ʽam-ha·ʼaʹrets’iga (harimatu lihtrahvaga) ning maksab äärmiselt kohusetundlikult kümnist. Tekst Markuse 2:16 räägib „variseride kirjatundjatest”. Variseride seas oli nii elukutselisi kirjatundjaid ja õpetajaid kui ka ilmikuid. — Matteuse 23:1—7.

Variserid uskusid kõikjalolevasse Jumalasse. Nad arutlesid, et kuna „Jumal on kõikjal, võib teda teenida nii templis kui ka templist väljas, ning teda ei peaks tülitama ainuüksi ohvrite toomisega. Seega muutsid nad sünagoogi kummardamis-, uurimis- ja palvepaigaks ning seadsid selle nende inimeste elus templi sarnaselt kesksele ja tähtsale kohale”. — Encyclopaedia Judaica.

Variserid ei hinnanud Jehoova templit. Seda võib näha Jeesuse sõnadest: „Häda teile, te sõgedad teejuhid, kes ütlete: kes iganes vannub templi juures, sellel ei ole sest midagi, aga kes vannub templi kulla juures, sellel on kohustus! Te jõledad ja sõgedad! Sest kumb on suurem, kuld või tempel, mis kulda pühitseb? Ja: kes iganes vannub altari juures, sellel ei ole sest midagi; aga kes vannub annetuse juures, mis on seal peal, sellel on kohustus! Te jõledad ja sõgedad! Sest kumb on suurem, ohver või altar, mis ohvrit pühitseb? Seepärast, kes vannub altari juures, vannub tema juures ja kõige selle juures, mis tema peal on.” — Matteuse 23:16—20.

Kuidas olid variseride arutlused nii moonutatuks muutunud? Mille nad jätsid tähele panemata? Vaata, mida Jeesus järgnevalt ütleb. „Ja kes vannub templi juures, see vannub tema ja selle juures, kes seal elab.” (Matteuse 23:21, meie kursiiv.) Kooskõlas selle salmiga täheldas õpetlane E. P. Sanders: „Tempel polnud püha mitte ainuüksi sellepärast, et seal kummardati püha Jumalat, vaid ka sellepärast, et ta oli seal.” (Judaism: Practice and Belief, 63 BCE—66 CE) Kuid Jehoova eriline juuresviibimine ei omanud eriti suurt tähendust nende jaoks, kes arvasid, et ta on kõikjal.

Variserid uskusid ka ettemääratuse ja vaba tahte ühendusse. Teiste sõnadega, „kuigi on antud valikuvabadus, on kõik ette määratud”. Sellele vaatamata uskusid nad, et Aadama ja Eeva pattulangemine oli ette määratud ning et väikseimgi näppulõige on ette määratud.

Oletatavasti pidas Jeesus silmas just neid väärideid, kui ta rääkis ühe torni kokkuvarisemisest, kus hukkus 18 inimest. Ta küsis: „Või arvate, et [hukkunud] . . . olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas?” (Luuka 13:4) Nii nagu enamik õnnetusjuhtumeid, oli ka see „aja ja ettenägematu juhtumi” tagajärg, mitte aga saatus, nagu variserid õpetasid. (Koguja 9:11, NW) Kuidas suhtusid need oletatavad targad Pühakirja käskudesse?

Nad olid religioossed uuendajad

Variserid väitsid, et iga põlvkonna rabid peaksid redigeerima Pühakirja käske vastavalt edumeelsetele ideedele. Seega öeldakse teoses Encyclopaedia Judaica, et neile „ei valmistanud mingit erilist raskust viia Toora õpetus kooskõlla oma edumeelsete ideedega või siis leida oma ideid kas otseselt või ridade vahelt kajastumas Toora sõnades”.

Mis puutub iga-aastasesse Lepituspäeva, siis omistasid nad ülempreestrile kuuluva pattude lepitamise väe hoopis sellele päevale endale. (3. Moosese 16:30, 33) Paasapüha pühitsemisel asetasid nad matsa söömise ja veini joomise ajal suuremat rõhku 2. Moosese raamatus toodud jutustuse õppetundide tsiteerimisele kui paasatallele endale.

Aja jooksul hakkasid variserid templis mõjuvõimu saavutama. Seejärel panid nad aluse lehtmajade püha ajal Siiloa tiigist vee toomise protsessioonile, selle vee jookohvriks toomisele ja ka pühade lõpus pajuoksade peksmisele altari kohal ning iga päev regulaarselt esitatavatele palvetele, milleks Seadus mingit alust ei anna.

„Eriti tähelepanuväärsed” olid „variseride uuendused seoses hingamispäevaga”, öeldakse teoses The Jewish Encyclopedia. Naine pidi hingamispäeva puhuks lambid süütama. Kui paistis, et mingi tegevus võiks tähendada seadusega keelatud tööd, keelasid variserid selle ära. Nad läksid isegi nii kaugele, et hakkasid reguleerima arstiabi osutamist, ja olid väga ärritunud, kui Jeesus sooritas hingamispäeval imetervendamise. (Matteuse 12:9—14; Johannese 5:1—16) Kuid püüdes püstitada Pühakirja seaduste ümber kaitsevalli ehk tara, ei piirdunud need religioossed uuendajad vaid uute seadluste kehtestamisega.

Seaduse tühistamine

Variserid väitsid, et neil on õigus Pühakirja seadusi kehtetuks tunnistada või neid kaotada. Nende mõtteviisi peegeldab Talmudi tarkussõna: „Parem juurida välja üks seadus kui unustada kogu Toora.” Näiteks lõpetati juubeliaasta pidamine põhjendusel, et kartuses kaotada omand, ei anna mitte keegi vaestele laenu, kui lähenemas on juubeliaasta. — 3. Moosese raamat, 25. peatükk.

Peale selle tühistati näiteks seadus, mis puudutas kohtumõistmist abielurikkumises kahtlustatava naise üle, ja jäeti ära lahendamata mõrvaloo lepitusprotseduur. (4. Moosese 5:11—31; 5. Moosese 21:1—9) Oli ainult aja küsimus, mil variserid tühistavad Pühakirja seaduse nõude kanda hoolt abivajavate vanemate eest. — 2. Moosese 20:12; Matteuse 15:3—6.

Jeesus hoiatas: „Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest!” (Luuka 12:1) Variserlus oma ebateokraatliku suhtumisega ei ilmutanud midagi muud kui silmakirjalikkust — omadust, mida kindlasti ei tohtinud tuua kristlikusse kogudusse. Kuid vaatamata sellele annavad juudi teatmeteosed variseridest märksa parema pildi kui saduseridest. Vaadelgem nüüd seda hulga konservatiivsemat rühma.

Saduserid

Arvatavasti võeti nimetus saduserid Saadoki, Saalomoni-aegse ülempreestri nime järgi. (1. Kuningate 2:35, NW allmärkus.) Saduserid moodustasid konservatiivse partei, kes esindas templi ja preesterkonna huve. Vastupidiselt variseridele, kes taotlesid autoriteeti õppimise ja vagatsemise teel, toetusid saduserid oma genealoogiast ja positsioonist tulenevatele eelisõigustele. Nad seisid variseride uuendustele vastu kuni templi hävitamiseni aastal 70 m.a.j.

Lisaks sellele, et saduserid hülgasid ettemääratuse õpetuse, keeldusid nad ka vastu võtmast mistahes õpetust, mida polnud Pentateuhis selgesõnaliselt mainitud, isegi siis, kui see oli kirjas kusagil mujal Jumala Sõnas. Tegelikult „pidasid nad nende [asjade] üle diskuteerimist vooruseks”. (The Jewish Encyclopedia) See tuletab meelde juhtumi, mil nad nõudsid Jeesuse käest seletust ülestõusmise kohta.

Kasutades näidet lesest, kellel oli olnud seitse abikaasat, küsisid saduserid: ’Kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast ülestõusmises?’ Loomulikult oleks sellel oletataval lesel võinud sama hästi olla ka 14 või 21 abikaasat. Jeesus selgitas: „Ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele.” — Matteuse 22:23—30.

Olles teadlik sellest, et saduserid heidavad kõrvale kõik teised inspireeritud kirjutajad peale Moosese, tõi Jeesus oma mõtte esile, tsiteerides Pentateuhhi. Ta ütles: „Surnute kohta, et need üles äratatakse, eks te ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loos, kuidas Jumal temaga kõneles ning ütles: mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal! Ta ei ole mitte surnute Jumal, vaid elavate Jumal!” — Markuse 12:26, 27.

Jeesuse ja tema järelkäijate tagakiusajad

Saduserid lootsid teiste rahvastega suheldes oma riigivalitsemiskunstile, mitte ei oodanud Messiat — kui nad tema tulemist üleüldse uskusid. Roomaga lepingusuhetes olles pidid nad juhtima templit ega olnud sugugi huvitatud mingisuguse Messia vaateväljale ilmumisest, kes vaid asjadele vahele segaks. Pidades Jeesust oma positsiooni ohustajaks, ühendasid nad oma jõud variseridega, et pidada vandenõu tema surmamiseks. — Matteuse 26:59—66; Johannese 11:45—50.

Olles poliitiliselt meelestatud, tõstsid saduserid loomulikult üles lojaalsusküsimuse Roomale ning kisendasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!” (Johannese 19:6, 12—15) Pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist oli just saduseridel juhtiv osa kristluse leviku takistamispüüetes. (Apostlite teod 4:1—23; 5:17—42; 9:14) Pärast templi hävitamist aastal 70 m.a.j. lakkas see rühmitus eksisteerimast.

Vajadus püsida valvel

Kuivõrd kohaseks on küll Jeesuse hoiatus osutunud! Tõepoolest, me peame ’hoiduma variseride ja saduseride haputaignast’. Piisab vaid sellest, kui vaadata tänapäeval selle halba vilja nii juutide seas kui ka ristiusumaailmas.

Kuid terava kontrastina sellele pööravad võimekad kristlikud kogudusevanemad rohkem kui 75500-s Jehoova tunnistajate koguduses kogu maailmas ’tähelepanu iseendale ja õpetusele’. (1. Timoteosele 4:16) Nad peavad tervet Piiblit Jumalast inspireerituks. (2. Timoteosele 3:16) Selle asemel et tuua sisse uuendusi ja edendada omaenda religioosseid toimimisviise, töötavad nad ühtselt Piiblil rajaneva organisatsiooni juhatuse all, kes kasutab seda ajakirja oma peamise õppevahendina. — Matteuse 24:45—47.

Mis on olnud selle tulemuseks? Miljonid inimesed kogu maailmas on saanud vaimset värskendust, kui nad on mõistnud Piiblit, rakendanud seda oma ellu ja õpetanud seda teistele. Miks mitte külastada lähemat Jehoova tunnistajate kogudust või kirjutada selle ajakirja väljaandjatele, et näha, kuidas seda kõike teostatakse?

[Kast lk 26]

JEESUS ARVESTAS OMA KUULAJASKONNAGA

JEESUS KRISTUS õpetas arusaadavalt, võttes arvesse oma kuulajate arusaamasid. Näiteks tegi ta seda siis, kui ta rääkis variser Nikodeemusega uuesti-„sündimisest”. Nikodeemus küsis: „Kuidas võib inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta või teist korda minna oma ema ihusse ja sündida?” (Johannese 3:1—5) Mispärast oli Nikodeemus sellises segaduses, kui variserid uskusid, et judaismi pöördumiseks on uuestisünd vajalik ning rabiinlik ütluski võrdles proselüüti „vastsündinud lapsega”?

John Lightfoot esitab oma teoses A Commentary on the New Testament From the Talmud and Hebraica asja olemusest järgmise pildi: „Selle variseri mõistuses on sügavalt kinnistunud juutide üldlevinud arvamus iisraellase kõlblikkuse kohta . . . ”, ja tal on „raske vabaneda oma esialgsest eelarvamusest . . . : ’Kuna iisraellastel . . . on ju õigus saada vastu võetud Messia kuningriiki, kas sa siis tahad sellega öelda, et iga inimene peab teist korda oma ema ihusse minema, saamaks uuesti iisraellaseks?’ ”. — Võrdle Matteuse 3:9.

Kuigi Nikodeemuse meelest oli uuestisündimine proselüütide puhul õige, pidas ta sellist protsessi — nii-öelda emaihusse tagasi minekut — sünni poolest juudi puhul võimatuks.

Ühel teisel juhul haavusid paljud sellest, et Jeesus rääkis ’enda liha söömisest ja enda vere joomisest’. (Johannese 6:48—55) Kuid Lightfoot toob esile, et „juutide koolides oli fraaside ’söömine ja joomine’ metafoorne kasutamine vägagi tavapärane”. Ta märkis ka, et Talmud mainib „Messia söömist”.

Seega oli variseride ja saduseride seisukohtadel juudi mõtteviisile esimesel sajandil üsna tugev mõju. Kuid Jeesus võttis alati kohaselt arvesse oma kuulajaskonna teadmisi ja kogemusi. See oli üks paljudest teguritest, mis tegid temast Suure Õpetaja.