Mälestusõhtu (Issanda õhtusöömaaeg)
Definitsioon: Söömaaeg, millega mälestatakse Jeesuse Kristuse surma; niisiis meenutatakse sellega surma, millel on olnud ulatuslikum mõju kui ühegi teise isiku surmal. See on ainus sündmus, mida Issand Jeesus Kristus käskis oma jüngritel mälestada. See on samuti tuntud püha õhtusöömaajana ehk Issanda õhtusöömaajana. — 1. Kor. 11:20.
Mis on mälestusõhtu tähendus?
Jeesus ütles oma ustavatele apostlitele: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19) Vaimust sigitatud kristliku koguduse liikmetele kirjutades lisas apostel Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Kor. 11:26) Niisiis pöörab mälestusõhtu erilist tähelepanu sellele, milline on Jeesuse Kristuse surma osa Jehoova eesmärgi teostumisel. See tõstab esile Jeesuse ohvrisurma tähendust eriti seoses uue lepinguga ja mõjuga, mida tema surm avaldab neile, kes on koos temaga taevase Kuningriigi pärijad. — Joh. 14:2, 3; Heebr. 9:15.
Mälestusõhtu tuletab samuti meelde, et Jeesuse surm ja tema suremise viis, mis oli kooskõlas Jumala eesmärgiga, nagu seda on väljendatud 1. Moosese 3:15 ja ka hiljem, pühitses Jehoova nime. Jäädes Jehoova ees laitmatuks kuni surmani, tõestas Jeesus, et Aadama patt ei olnud tingitud sellest, kuidas Looja oli inimese teinud, vaid et inimesel on võimalik jääda Jumalale täielikult andunuks isegi tugeva surve all, ja seega mõistis Jeesus Jehoova Jumala õigeks kui Looja ning Universumi Suverääni. Peale selle nägi Jehoova eesmärk ette, et Jeesuse surmaga toodaks Aadama järeltulijate lunastamiseks vajaminev täiuslik inimohver, et teha seega neil miljarditel inimestel, kes näitavad üles usku, võimalikuks elada igavesti paradiisliku maa peal, millega täitub Jehoova algne eesmärk ja mis väljendab tema suurt armastust inimkonna vastu. — Joh. 3:16; 1. Moos. 1:28.
Milline tohutu koorem lasus Jeesuse peal sel viimasel õhtul, mil ta inimesena maa peal oli! Ta teadis, mis eesmärk tema taevasel Isal temaga oli, aga ta teadis ka seda, et ta pidi oma ustavust katses tõestama. Kui ta ei oleks vastu pidanud, siis millist teotust oleks see küll tähendanud tema Isale ja millist kaotust inimkonnale! Kõige selle pärast, mis tema surmaga pidi täide minema, on väga sobiv, et Jeesus käskis seda mälestada.
Mis tähendus on leival ja veinil, mida mälestusõhtul pakutakse?
Hapnemata leiva kohta, mida Jeesus andis oma apostlitele, kui ta mälestusõhtu sisse seadis, ütles ta: „See tähendab minu ihu.” (Mark. 14:22, NW) See leib sümboliseeris tema enda patuta lihalikku keha. Ta pidi selle andma inimkonna tulevase elulootuse huvides, ja selle sündmusega pööratakse erilist tähelepanu sellele elulootusele, mille see teeb võimalikuks neile, keda valitakse koos Jeesusega taevasesse Kuningriiki.
Oma ustavatele apostlitele veini pakkudes ütles Jeesus: „See tähendab minu ’lepinguverd’, mis ära valatakse paljude eest.” (Mark. 14:24, NW) See vein sümboliseeris tema enda eluverd. Tema äravalatud vere kaudu pidi olema võimalik anda patud andeks neile, kes sellesse usuvad. Antud juhul tõstis Jeesus esile patust puhastamist, mille äravalatud veri tema tulevastele kaaspärijatele võimalikuks teeb. Tema sõnad näitavad ka seda, et selle vere kaudu hakkab kehtima uus leping Jehoova Jumala ja vaimuga võitud kristliku koguduse vahel.
Vaata ka lk. 227—229 peateema „Missa” alt.
Kes saab osa leivast ja veinist?
Kes said nendest osa siis, kui Jeesus Issanda õhtusöömaaja pisut enne oma surma sisse seadis? Nendest said osa üksteist ustavat järelkäijat, kellele Jeesus ütles: „Mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga lepingu, kuningriigi saamiseks.” (Luuka 22:29, NW) Nad kõik kuulusid nende hulka, keda kutsuti koos Kristusega tema taevases Kuningriigis valitsema. (Joh. 14:2, 3) Kõik, kes tänapäeval leivast ja veinist osa saavad, peaksid samuti olema need, kelle Kristus võtab ’lepingusse kuningriigi saamiseks’.
Kui palju on neid, kes leivast ja veinist osa saavad? Jeesus ütles, et ainult „väike kari” saab tasuks taevase Kuningriigi. (Luuka 12:32, NW) Nende koguarv on 144000. (Ilm. 14:1—3) Seda gruppi hakati valima aastal 33 m.a.j. On loogiline, et praegu saab leivast ja veinist osa veel vaid väike hulk inimesi.
Kas Johannese 6:53, 54 näitab, et ainult sümbolitest osasaajad saavad igavese elu?
Joh. 6:53, 54: „Jeesus ütles neile: ’Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval.’ ”
Selline söömine ja joomine toimus kindlasti piltlikus mõttes, vastasel korral oleks see tähendanud Jumala seaduse rikkumist. (1. Moos. 9:4; Ap. t. 15:28, 29) Kuid tuleks tähele panna, et Jeesus ei lausunud Johannese 6:53, 54 toodud sõnu seoses Issanda õhtusöömaaja sisseseadmisega. Ükski kuulaja ei teadnud tollal midagi pühitsemisest leiva ja veiniga, mis kujutaksid Kristuse liha ja verd. See korraldus seati sisse alles umbes aasta hiljem, ja apostel Johannese nime kandvas evangeeliumis toodud jutustus Issanda õhtusöömaajast on kirjas alles seitse peatükki hiljem (14. peatükis).
Kuidas siis saab inimene ’süüa Inimese Poja liha ja juua tema verd’ piltlikus mõttes, kui ta ei söö leiba ega joo veini mälestusõhtul? Pane tähele, et Jeesuse sõnul saavad need, kes sel moel söövad ja joovad, „igavese elu”. Mis oli Jeesuse sõnade kohaselt tema Isa tahe, nagu ta ütles varem 40. salmis, kui ta selgitas, mida inimesed peavad igavese elu saamiseks tegema? See, et „igaühel, kes Poega näeb ja temasse usub [„usku üles näitab”, NW], on igavene elu”. (Meie kursiiv.) Seega on loogiline, et ’tema liha söömine ja tema vere joomine’ piltlikus mõttes tähendab usu ülesnäitamist Jeesuse ohverdatud liha ja vere vabaksostvasse jõudu. Sellise usu ülesnäitamist nõutakse kõigilt, kes tahavad saada elu selle täiuses kas siis taevas koos Kristusega või maises paradiisis.
Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada?
Jeesus ei öelnud konkreetselt, kui tihti seda tuleb teha. Ta ütles lihtsalt: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19) Paulus ütles: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Kor. 11:26) „Iga kord” ei tähenda tingimata mitut korda aastas; see võib tähendada üht korda aastas paljude aastate vältel. Kui tähistatakse mingit tähtsat sündmust, nagu seda on näiteks pulma-aastapäev, või kui rahvas tähistab mingit oma tähtsat ajaloosündmust, kui tihti seda siis tehakse? Üks kord aastas iga-aastasel tähtpäeval. See on ka kooskõlas faktiga, et Issanda õhtusöömaaeg seati sisse juutide iga-aastase paasapüha ajal, mida kristlasteks saanud juutidel ei olnud enam tarvis tähistada.
Jehoova tunnistajad pühitsevad mälestusõhtut 14. niisanil pärast päikeseloojangut, vastavalt juudi kalendrile, mis oli esimesel sajandil üldlevinud. Juutidel algas uus päev päikeseloojanguga ja kestis järgmise päeva päikeseloojanguni. Seega suri Jeesus juudi kalendri järgi samal päeval, kui ta mälestusõhtu sisse seadis. Niisanikuu algas päikeseloojanguga pärast esimest kevadisele pööripäevale kõige lähemat noorkuud, mis oli nähtav Jeruusalemmas. Mälestusõhtu päev on 14. päeval pärast seda noorkuud. (Seega ei pruugi mälestusõhtu kuupäev langeda kokku selle päevaga, mil tänapäeva juudid paasapüha peavad. Miks? Nende kalendrikuu algus on kohandatud astronoomilise noorkuuga, aga mitte Jeruusalemmas nähtava noorkuuga, mis võib tulla nähtavale 18—30 tundi hiljem. Samuti peab enamik juute tänapäeval paasapüha 15. niisanil, aga mitte 14. niisanil, nagu seda tegi Jeesus kooskõlas Moosese seaduses öelduga.)