65. peatükk
Salajane rännak Jeruusalemma
ON 32. aasta sügis ning kätte on jõudmas lehtmajade püha. Peale 31. aasta paasapüha, mil juudid üritasid Jeesust tappa, on tema tegevus piirdunud peamiselt Galileaga. Tõenäoliselt on Jeesus pärast seda käinud Jeruusalemmas vaid selleks, et osaleda juutide kolmel iga-aastasel pühapidamisel.
Nüüd õhutavad Jeesuse vennad teda: „Mine siit ära Judeasse.” Jeruusalemm on Juudamaa tähtsaim linn ja kogu maa usuline keskus. Tema vennad arutlevad: „Ükski ei tee midagi salajas, kui ta tahab olla avalikkuses.”
Kuigi Jakoobus, Siimon, Joosep ja Juudas tegelikult ei usu, et nende vanem vend Jeesus on Messias, soovivad nad, et ta näitaks oma imepäraseid võimeid kõigile püha puhuks kokku tulnud inimestele. Kuid Jeesus on ohust teadlik. „Maailm ei või teid vihata,” lausub ta, „aga mind ta vihkab, sest mina tunnistan temast, et tema teod on kurjad.” Niisiis ütleb Jeesus oma vendadele: „Minge teie üles pühiks; mina veel ei lähe üles neiks pühiks.”
Lehtmajade püha kujutab endast seitsmepäevalisi pidustusi. See lõpetatakse kaheksandal päeval pidulike toimingutega. See püha märgistab põllumehe aasta lõppemist ning on suure rõõmu ja tänu väljendamise ajaks. Mitu päeva pärast seda, kui Jeesuse vennad on lahkunud koos rändurite põhimassiga, et minna püha pidama, läheb ka tema koos oma jüngritega salaja, varjul avalikkuse eest. Nad ei lähe mitte Jordani jõe lähistel kulgevat teed mööda nagu enamik inimesi, vaid hoopis Samaaria kaudu.
Kuna Jeesus oma seltsilistega vajab ühes Samaaria külas majutuspaika, läkitab ta oma eele käskjalad tegema ettevalmistusi. Ent sealsed inimesed keelduvad tegemast midagi Jeesuse heaks, kui kuulevad, et ta on minemas Jeruusalemma. Jakoobus ja Johannes küsivad nördinult: „Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?” Jeesus sõitleb neid sellise ettepaneku pärast ning nad rändavad teise külasse.
Kui nad teed käivad, ütleb üks kirjatundja Jeesusele: „Õpetaja, ma tahan sind järgida, kuhu sa iganes lähed!”
„Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad,” kostab Jeesus, „kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna!” Jeesus selgitab siin, et saades Tema järelkäijaks, tuleb kirjatundjal kogeda raskusi. Ning tundub sedamoodi, et see kirjatundja on liiga uhke, et taolise elulaadiga leppida.
Ühele teisele mehele ütleb Jeesus: „Järgi mind!”
„Luba mind enne minna ja oma isa maha matta!” vastab mees.
„Lase surnuid oma surnud matta,” kostab Jeesus, „sina aga mine ja kuuluta Jumala riiki!” Ilmselt pole mehe isa veel surnud, sest vastasel korral oleks ebatõenäoline, et tema poeg oleks siin Jeesust kuulamas. Nähtavasti palub poeg aega, et oodata ära oma isa surm. Ta ei ole valmis seadma Jumala Kuningriiki oma elus esikohale.
Nende rännates edasi Jeruusalemma poole ütleb üks teine mees Jeesusele: „Issand, ma tahan sind järgida! Aga luba mind enne jätta jumalaga oma kodakondsed!”
Vastuseks ütleb Jeesus: „Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” Need, kellest saavad Jeesuse jüngrid, peavad suunama oma pilgu Kuningriigi teenimisele. Otsekui vagu kisub kõveraks, kui kündja kogu aeg otse ette ei vaata, võib igaüks, kes vaatab tagasi sellele vanale asjadesüsteemile, vääratada igavesse ellu viivalt teelt. Johannese 7:2—10; Luuka 9:51—62; Matteuse 8:19—22.
▪ Kes on Jeesuse vennad ja mida nad tema kohta arvavad?
▪ Miks on samaarlased nii ebaviisakad ning mida tahavad Jakoobus ja Johannes teha?
▪ Millised kolm keskustelu on Jeesusel teel olles ja kuidas ta rõhutab ennastohverdava teenimise vajalikkust?