Endine pime mees peab variseridele aru andma

Kuna variserid ei suuda leppida mõttega, et Jeesus tervendas pimedana sündinud mehe, kutsuvad nad mehe vanemad enda juurde. Vanemad teavad, et nad võidakse „kogudusest välja heita”. (Johannese 9:22.) Juudi kogukonnast väljaheitmine põhjustaks perele nii sotsiaalseid kui ka majanduslikke probleeme.

Variserid esitavad neile kaks küsimust: „Kas see on teie poeg, kes teie sõnul sündis pimedana? Kuidas ta siis nüüd näeb?” Vanemad vastavad: „Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana. Aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea, ega tea me ka seda, kes ta silmad avas.” Isegi kui poeg on jõudnud neile toimunust rääkida, on nad oma sõnadega ettevaatlikud, lausudes: „Küsige temalt endalt. Ta on täiskasvanud mees, las ta räägib ise enda eest.” (Johannese 9:19–21.)

Niisiis kutsuvad variserid mehe tagasi ning hirmutavad teda, väites, et neil on Jeesuse vastu tõendeid. „Anna Jumalale au,” nõuavad nad. „Me teame, et see inimene on patune.” Endine pime mees ei hakka sel teemal nendega vaidlema, vaid ütleb: „Kas ta on patune, seda ma ei tea.” Ta lisab: „Küll aga tean ma, et ma olin pime, kuid nüüd ma näen.” (Johannese 9:24, 25.)

Variserid ei soovi asja sinnapaika jätta ning pärivad: „Mis ta sinuga tegi? Kuidas ta su silmad avas?” Mees vastab julgelt: „Ma juba rääkisin teile, aga te ei kuulanud. Miks te tahate seda uuesti kuulda? Kas teiegi tahate tema jüngriteks saada?” Variserid kihvatavad: „Sina oled selle mehe jünger, meie oleme Moosese jüngrid. Me teame, et Jumal rääkis Moosesega, aga kes selle mehe on läkitanud, seda me ei tea.” (Johannese 9:26–29.)

Kerjus imestab: „Imelik küll, et te ei tea, kes on ta läkitanud. Ometi avas ta mu silmad.” Seejärel arutleb mees loogiliselt selle üle, keda Jumal kuulab ja kellest tal on hea meel, öeldes: „Me teame, et Jumal ei kuula patuseid, vaid kuulab seda, kes on jumalakartlik ja täidab tema tahet. Pole ju kunagi kuuldud, et keegi oleks avanud pimedana sündinu silmad.” Lõpuks järeldab ta: „Kui selle inimesega poleks Jumalat, ei suudaks ta mitte midagi teha.” (Johannese 9:30–33.)

Variserid ei suuda kerjuse arutluskäiku ümber lükata ning halvustavad teda: „Sa oled läbinisti patusena sündinud ja tuled meid õpetama!” Seejärel heidavad nad ta välja. (Johannese 9:34.)

Kui Jeesus juhtunust kuuleb ja mehega kohtub, küsib ta: „Kas sa usud Inimesepojasse?” Terveks saanud mees vastab: „Kes ta on, isand, et ma võiksin temasse uskuda?” Jeesus lausub talle otse: „Sa oled teda näinud, tema sinuga räägibki.” (Johannese 9:35–37.)

Mees kostab: „Ma usun temasse, Isand.” Näidates üles usku ja avaldades Jeesusele austust, kummardab mees tema ees. Jeesus tõdeb: „Ma tulin maailma, et selle üle kohut mõistetaks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ja need, kes näevad, jääksid pimedaks.” (Johannese 9:38, 39.)

Variserid, kes juhtuvad seal olema, pole nägemisvõimetud. Kuid mida öelda nende väidetava rolli kohta rahva vaimsete teejuhtidena? Nad küsivad: „Kas meiegi oleme pimedad?” Jeesus ütleb: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu, aga kuna te ütlete: „Me näeme”, jääb teie patt alles.” (Johannese 9:40, 41.) Kui nad poleks Iisraelis õpetajad, võiks sellest, kui nad Jeesust kui messiat vastu ei võtaks, veel kuidagi aru saada. Ent kuna nad tunnevad Moosese seadust nii hästi, on Jeesuse kõrvaleheitmine ränk patt.