Jäljenda nende usku

„Ma usun küll”

MARTA silmade ees oli venna haud – koobas ja suur kivi koopa suud sulgemas. Murekoorem tema südamel oli niisama raske kui see suur ja külm kivi. Marta ei suutnud ikka veel õieti uskuda, et tema kallist venda Laatsarust ei ole enam. Venna surmale järgnenud neli päeva olid möödunud justkui häguses uduvines kesk matuseliste nutuhääli ja kaastundeavaldusi.

Ja nüüd seisis Marta ees Jeesus, kes oli Laatsarusele väga-väga palju tähendanud. Jeesuse nägemine kutsus Martas taas esile terava valu, kuna tema oli ainus inimene maailmas, kes oleks võinud Laatsaruse surma ära hoida. Ometi leidis Marta siin, väikese mägilinna Betaania lähistel koos Jeesusega olles veidi kergendust. Juba mõne aja pärast tundis ta, kuidas Jeesuse lahke pilk ja sügav empaatia jälle tema südant soojendasid. Jeesus esitas Martale küsimusi, mis aitasid naisel keskenduda oma usule ja veendumustele seoses ülestõusmisega. Selle keskustelu ajal laususki Marta järgmised sõnad, ühed tähtsamad, mis on tema huulil kõlanud: „Ma usun küll, et sina oled Kristus, Jumala Poeg, kes maailma pidi tulema” (Johannese 11:27).

Marta usk oli tähelepanuvääriv. Isegi see vähene, mida Piibel temast räägib, õpetab nii mõndagi, mis aitab meil oma usku tugevdada. Et toimunust paremat pilti saada, mõtisklegem jutustuse üle, kus Piiblis esimest korda Martast räägitakse.

„Mures ja rahutu”

Kõik, millest järgnevalt juttu tuleb, toimus mitu kuud varem, siis kui Laatsarus oli veel elus ja terve. Tema koju Betaaniasse oli saabumas kõige tähtsam külaline – Jeesus Kristus. Laatsarus, Marta ja Maarja olid ebatavaline pere, sest kõik kolm täiskasvanud õde-venda elasid tõenäoliselt ühe ja sama katuse all. Mõned õpetlased on arvanud, et Marta võis olla neist kolmest vanim, sest tema näis olevat võõrustaja ning teda mainitakse paaril korral esimesena (Johannese 11:5). Pole teada, kas keegi neist oli ka abielus olnud. Igatahes said nad Jeesusega lähedasteks sõpradeks. Ajal, mil Jeesus kuulutas Judeas, kus ta koges palju vastupanu ja vaenulikkust, sai selle pere kodu tema tugipunktiks. Kindlasti hindas Jeesus seda rahusadamat väga.

Marta nägi palju vaeva, et külalised end nende kodus igati hästi tunneksid. Tegusa ja toimekana olid tal käed-jalad tihtilugu tööd-tegemist täis. Too päev, mil Jeesus neile külla tuli, polnud erand. Martal oli soov teha sellele erilisele külalisele mitmesugustest roogadest koosnev suurejooneline söömaaeg. Ja võib-olla tuli tal võõrustada ka Jeesuse kaaslasi. Külalislahkust peeti tol ajal väga oluliseks. Külalist tervitati suudlusega, tal võeti sandaalid jalast, tema jalad pesti ning pead võiti kosutava healõhnalise õliga (Luuka 7:44–47). Loomulikult pakuti külalisele ka öömaja ja kehakinnitust.

Marta ja Maarja olid töösse uppunud. Maarja, keda peetakse õdedest tundlikumaks ja mõtlikumaks, oli kindlasti alguses Martale abiks. Kui aga Jeesus kohale jõudis, asus Maarja Jeesust kuulama. Jeesus suhtus sellesse külaskäiku kui võimalusse õpetada, ning seda ta ka tegi. Erinevalt tollastest usujuhtidest pidas Jeesus naistest lugu ning rääkis neile suurima heameelega Jumala kuningriigist, mis oli tema kuulutustöö peateema. Maarja, kes oli sellest võimalusest lummatud, istus tema jalgade ette ja neelas iga tema sõna.

Võime ette kujutada, kuidas Martas pinge aina kasvas. Mõeldes kõigile nendele roogadele, mis tuli valmis saada, ja muudele kohustustele, mis olid seotud külaliste võõrustamisega, muutus ta üha murelikumaks ja häiritumaks. Kui Marta nägi ühest toast teise tõtates oma õde südamerahus istumas, siis kas ta punastas pahameelest, ohkas kuuldavalt või kortsutas kulmu? Poleks sugugi üllatav, kui just nii juhtuski. Kogu see kohustuste koorem käis Martale üle jõu.

Lõpuks ei suutnud Marta oma tundeid enam vaos hoida. Ta katkestas Jeesust ning pahvatas: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde on jätnud kõik toimetused ainult minu teha? Ütle talle seepärast, et ta tuleks mulle appi” (Luuka 10:40). Need sõnad olid päris kõvad. Marta palus Jeesusel Maarjat manitseda, et õde talle appi tuleks.

Jeesuse vastus võis Martat üllatada, nagu see võib üllatada ka paljusid Piibli lugejaid. Jeesus vastas leebelt: „Marta, Marta, sa oled mures ja rahutu paljude asjade pärast. Vaja on aga vähe või ainult üht. Maarja on endale hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära” (Luuka 10:41, 42). Mida Jeesus nende sõnadega mõtles? Kas ta nimetas Martat materialistiks? Kas ta ei hinnanud seda tööd, mida naine teiste kostitamiseks tegi?

Ei, nii see polnud. Jeesus mõistis, et Marta tegi kõike heast südamest. Mitte suur külalislahkus polnud Jeesuse meelest vale, võttis ta ju mõnda aega tagasi hea meelega osa Matteuse korraldatud „suurest vastuvõtupeost” (Luuka 5:29). Põhiprobleemiks ei olnud seega söök, vaid hoopis Marta prioriteedid. Olles liigselt ametis suurejoonelise söömaaja korraldamisega, kaotas naine silmist midagi palju olulisemat. Mille?

Jeesus, Jehoova Jumala ainusündinud Poeg, oli Marta kodus õpetamas. Mitte miski, ka mitte tore pidulaud ega muud ettevalmistused, polnud sellest tähtsam. Jeesust kahtlemata kurvastas see, et Marta lasi käest ainulaadse võimaluse oma usku tugevdada. Ometi ei kritiseerinud ta Marta valikut. Hoopis teine asi oli aga see, kui Marta tahtis, et Jeesus käsiks Maarjalgi sellest võimalusest loobuda.

Niisiis korrigeeris Jeesus tasaselt Marta suhtumist, korrates tema nime, et ärritunud naist rahustada, ning kinnitas talle, et ta ei pea olema „mures ja rahutu paljude asjade pärast”. Lihtsast toidust, ühest-kahest roast oleks olnud küllalt, eriti kui oli võimalik nautida vaimset pidusööki. Seega ei tahtnud Jeesus mitte mingil juhul võtta Maarjalt seda „head osa”, mille naine oli valinud, ehk võimalust kuulata tema õpetust.

See lühike olupilt õpetab tänapäeva kristlastele nii mõndagi. Me ei tohiks lasta millelgi takistada end oma „vaimseid vajadusi” rahuldamast (Matteuse 5:3). Kuigi meil tasub jäljendada Marta heldekäelisust ja töökust, ei tohiks me kunagi olla liiga „mures ja rahutud” külalislahkusega seotud vähemtähtsate külgede pärast ja jääda seetõttu ilma olulisemast. Me ei lävi kaaskristlastega mitte sellepärast, et pakkuda neile suurejoonelisi piduroogasid või et ootaksime ise niisugust kostitamist, vaid selleks, et „saada vastastikku julgustust” ja jagada „vaimset andi” (Roomlastele 1:11, 12). Niisugust kosutavat kaaslust on võimalik nautida ka lihtsa eine kõrvalt.

Kalli venna kaotus ja ülesäratamine

Kas Marta lasi Jeesusel oma mõtteviisi parandada ja õppis sellest midagi? See küsimus ei jää vastuseta. Kui apostel Johannes juhatab sisse meeliköitva jutustuse Marta vennast, tuletab ta oma lugejatele meelde: „Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust” (Johannese 11:5). Sellest külaskäigust Betaaniasse, millest eespool jutustati, oli möödunud kuid. On selge, et Marta polnud pahane ega kandnud Jeesuse peale vimma. Ta oli võtnud Jeesuse armastava nõuande südamesse. Ka selles osas jättis Marta meile suurepärase usueeskuju. Kes meist ei vajaks aeg-ajalt veidi mõtteviisi korrigeerimist?

Kui Laatsarus haigeks jäi, oli Martal tegemist rohkem kui küllalt. Marta tegi kõik mis võimalik, et kergendada oma venna vaeva ja aidata tal paraneda. Siiski jäi Laatsarus aina haigemaks. Õed valvasid tundide ja päevade viisi Laatsaruse kõrval, et tema eest hoolitseda. Kui tihti võis küll Marta vaadata oma venna kurnatud nägu ning mõelda kõigile koosveedetud aastatele, ühistele rõõmudele ja muredele.

Kui Martale ja Maarjale oli selge, et nad on jõuetud oma venda aitama, läkitasid nad sõna Jeesusele, kes oli parajasti umbes kahe päevateekonna kaugusel kuulutamas. Õdede sõnum oli konkreetne: „Issand, vaata, see, kellesse sa oled kiindunud, on haige” (Johannese 11:1, 3). Marta ja Maarja teadsid, et Jeesus armastab nende venda, ning neil oli usku sellesse, et Jeesus teeb kõik mis võimalik, et oma sõpra aidata. Kas nad lootsid, et Jeesus saabub enne, kui on liiga hilja? Kui nii, siis nende lootused purunesid. Laatsarus suri.

Oma venda leinavad Marta ja Maarja valmistusid üheskoos matusteks ning võtsid vastu palju külalisi Betaaniast ja selle lähistelt. Jeesusest polnud aga veelgi midagi kuulda. Mida aeg edasi, seda suuremasse hämmingusse võis Marta sattuda. Lõpuks, kui Laatsaruse surmast oli möödunud neli päeva, kuulis Marta, et Jeesus on tulemas. Isegi sel süngel eluhetkel ei jäänud Marta käed rüpes istuma, vaid kiirustas Jeesusele vastu, ilma et oleks Maarjale midagi öelnud (Johannese 11:20).

Niipea kui Marta oma Isandat nägi, ütles ta midagi, millele nad olid Maarjaga mõelnud juba päevi. „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud,” lausus ta. Siiski polnud Marta oma lootust ega usku kaotanud. Ta jätkas: „Ometi tean ma praegugi, et mida tahes sa Jumalalt palud, seda Jumal annab sulle.” Seejärel lausus Jeesus sõnad, mis kinnitasid Marta lootust: „Sinu vend tõuseb üles” (Johannese 11:21–23).

Kuna Marta arvas, et Jeesus räägib tulevasest ülestõusmisest, vastas ta: „Ma tean, et ta tõuseb üles, kui tuleb ülestõusmine viimsel päeval” (Johannese 11:24). Tema usk sellesse õpetusse oli tähelepanuväärne. Mõned juudi usujuhid, saduserid, eitasid ülestõusmist, kuigi see oli Jumala inspireeritud Pühakirja selge õpetus (Taaniel 12:13; Markuse 12:18). Marta aga teadis, et Jeesus õpetab ülestõusmist ning et ta oli koguni ise surnuid ellu äratanud. Siiski polnud keegi neist nii kaua surnud olnud kui Laatsarus. Martal polnud aimugi, mida Jeesus kavatseb ette võtta.

Seejärel ütles Jeesus midagi unustamatut: „Mina olen ülestõusmine ja elu.” Jah, Jehoova on andnud oma Pojale väe äratada tulevikus surnuid üles globaalses ulatuses. Jeesus küsis Martalt: „Kas sa usud seda?” Seejärel lausus Marta sõnad, mis on ära toodud artikli alguses. Ta uskus sellesse, et Jeesus on Kristus ehk Messias, et ta on Jumala Poeg ning et prohvetid on tema tulekut ennustanud (Johannese 5:28, 29; 11:25–27).

Kas Jehoova ja tema Poeg Jeesus Kristus hindavad niisugust usku? Sündmused, mis järgmisena Marta silme ees aset leidsid, annavad selgemast selgema vastuse. Pärast neid sõnu kiirustas Marta oma õe juurde. Seejärel nägi ta, millist sügavat kurbust Jeesus tundis, kui ta rääkis Maarja ja teiste leinajatega. Marta märkas, kuidas Jeesuse silmist hakkasid pisarad voolama. Jeesus ei häbenenud oma sügavat kurbust välja näidata. Siis kuulis Marta, kuidas Jeesus käskis kivi tema venna hauakoopa eest eemale lükata (Johannese 11:28–39).

Praktilise mõtlemisega nagu ikka, protestis Marta, et surnukeha lehkab juba. Oli ju Laatsaruse surmast möödunud neli päeva. Jeesus aga ütles naisele: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala auhiilgust?” Marta uskus ja nägigi Jehoova auhiilgust. Just siis andis Jehoova oma Pojale väe Laatsarus ellu äratada. Mõtle neile hetkedele, mis kindlasti Marta elupäevade lõpuni tema mällu sööbisid: sellele, kuidas Jeesus hõikas „Laatsarus, tule välja!”; vaiksele liikumisele, mis koopast kostis, kui Laatsarus ellu ärkas ja mähistesse seotuna koopasuu poole astuma hakkas; Jeesuse käsule „Päästke ta lahti ja laske tal minna” ning sellele, kuidas Marta ja Maarja tohutus rõõmujoovastuses oma venna poole jooksid ja teda kaelustasid (Johannese 11:40–44). Ängistava kaotusvalu asemel täitis Marta südant nüüd ääretu rõõm.

See jutustus näitab, et surnute ülestõusmine pole pelk unistus; see on südantsoojendav Piibli õpetus ning on ajaloos juba aset leidnud. Jehoova ja tema Poeg tahavad anda tasu neile, kellel on tugev usk, nagu nad tasusid Martale, Maarjale ja Laatsarusele. Jehoova ja Jeesus tahavad anda tasu ka sulle, kui kasvatad endas niisugust usku, nagu oli Martal.a

„Marta teenindas”

Piibel mainib Martat veel vaid ühe korra. See oli Jeesuse maise elu viimase nädala alguses. Jeesus, kes teadis, millised raskused on teda ees ootamas, otsustas jälle minna Betaaniasse oma sõprade juurde. Sealt oli tal Jeruusalemma kolmekilomeetrine tee. Viimase põgusa pilgu saame heita loo peategelasele siis, kui Jeesus ja Laatsarus on lõunatamas pidalitõbise Siimoni juures. „Marta teenindas,” on kirjas Johannese 12:2.

Kui martalik! Töökas nagu alati! Esimene kord, kui teda Piiblis mainitakse, on ta tegutsemas ja toimetamas, ja seda ka viimasel korral, püüdes jällegi kogu hingest teiste eest hoolitseda. On tore, et tänapäeva kogudustes on samuti selliseid naisi nagu Marta, vastupidavaid ja heldekäelisi, kelle usku on näha tegudest ja kes alati endast teiste heaks annavad. Tõenäoliselt oli Marta edaspidigi just selline. Sel juhul toimis ta targalt, sest tema katsumused polnud veel sugugi lõppenud.

Ei möödunud palju päevi, kui ta kaotas hirmsa surma läbi oma armastatud Isanda Jeesuse. Ja needsamad mõrvarlikud silmakirjatsejad, kes tapsid Jeesuse, tahtsid tappa tema vennagi, sest Laatsaruse ülesäratamise tõttu olid paljud hakanud Jeesusesse uskuma (Johannese 12:9–11). Viimaks lahutas surm ka need kolm õde-venda. Me ei tea, millal või kuidas Marta elutee lõppes, aga me võime kindlad olla, et Marta tugev usk aitas tal katsumustes lõpuni vastu pidada. Seepärast tasub kristlastel ka praegusel ajal Marta usku eeskujuks võtta.

[Allmärkus]

[Pilt lk 11]

Isegi kui Marta oli sügavas leinas, võttis ta vastu Jeesuse abi ja keskendus uskutugevdavatele mõtetele

[Pilt lk 12]

Kuigi Marta oli „mures ja rahutu”, lasi ta alandlikult oma suhtumist korrigeerida

[Pilt lk 15]

Marta usk Jeesusesse sai tasutud, kui ta nägi oma venda ülesäratatuna