„Ülestõusmine ja elu”

Jeesus, kes tuleb Pereast, jõuab Betaania lähistele. See küla asub Jeruusalemmast umbes kolm kilomeetrit ida pool. Maarja ja Marta leinavad oma venda Laatsarust, kes hiljuti suri. Paljud on tulnud neid lohutama.

Keegi teatab Martale, et Jeesus on tulemas. Ta ruttab talle vastu. Marta järgmistest sõnadest on näha, millele tema ja ta õde on tõenäoliselt viimase nelja päeva jooksul mõelnud: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.” Ent see ei tähenda, et ta on kaotanud lootuse. „Ma tean, et mida tahes sa Jumalalt palud, seda ta sulle ka annab,” lausub Marta. (Johannese 11:21, 22.) Ta usub, et Jeesus suudab tema venda veel aidata.

Jeesus kostab: „Sinu vend tõuseb üles.” Marta arvab, et Jeesus kõneleb tulevasest surnute ülesäratamisest maa peale, mida ootasid ka Aabraham ja teised. Olles selle toimumises veendunud, sõnab ta: „Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine.” (Johannese 11:23, 24.)

Ent kas praegusel juhul saaks Jeesus olukorda ka kohe kergendust tuua? Ta tuletab Martale meelde, et Jumal on andnud talle väe surma üle, öeldes: „Kes minusse usub, saab elavaks, isegi kui ta sureb, ja ükski, kes elab ja minusse usub, ei sure kunagi.” (Johannese 11:25, 26.)

Jeesus ei taha öelda, et temaga samal ajal elavad jüngrid ei sure iial. Isegi tema peab surema, nagu ta on öelnud oma apostlitele. (Matteuse 16:21; 17:22, 23.) Jeesuse jutu mõte on hoopis see, et need, kes temasse usuvad, võivad saada igavese elu. Paljud saavad niisuguse elu ülestõusmise kaudu. Kuid ustavatel jumalateenijatel, kes elavad praeguse ajastu lõpus, ei tule ehk üldse kunagi surra. Kummalgi juhul võivad temasse uskujad kindlad olla, et nad ei pea igaveseks surmaunne vajuma.

Kas Jeesus, kes alles ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu”, saaks aga aidata Laatsarust, kes on juba mitu päeva surnud? Jeesus küsib Martalt: „Kas sa usud seda?” Ta vastab: „Jah, Isand, ma usun, et sina oled messias, Jumala poeg, kes maailma pidi tulema.” Uskudes, et Jeesus võib kohe samal päeval midagi ette võtta, kiirustab Marta koju ja ütleb oma õele vaikselt: „Õpetaja on siin ja kutsub sind.” (Johannese 11:25–28.) Kui Maarja seda kuuleb, lahkub ta kodust ning õige pea järgnevad talle ka teised, kes eeldavad, et ta läheb Laatsaruse haua juurde.

Selle asemel tõttab Maarja Jeesuse juurde, langeb nuttes tema ette põlvili maha ning kordab oma õe sõnu, lausudes: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.” Kui Jeesus näeb Maarjat ja temaga kaasa tulnud inimesi nutmas, puudutab see teda hingepõhjani ja teda valdab suur kurbus. Tema silmist voolavad pisarad. See läheb kõrvalseisjatele südamesse. Ent mõned pärivad: „Kas tema, kes avas pimeda silmad, ei oleks võinud teha nii, et see inimene poleks surnud?” (Johannese 11:32, 37.)