See, kuidas Jeesus Laatsaruse surmale reageeris, heidab valgust Jumala Poja ühele väga hellale omadusele. Sügavad tunded, mida ta sel juhtumil ilmutas, näitavad selgelt, et tal on tugev soov surnud üles äratada. Me loeme: „Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, heitis ta maha tema jalgade ette ning ütles talle: ’Issand, oleksid sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!’ Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus [„ohkas sügavalt”, NW] ta vaimus ja võpatas [„muutus rahutuks”, NW]. Ja ta ütles: ’Kuhu te olete ta pannud?’ Nad ütlesid temale: ’Issand, tule ja vaata!’ Jeesus nuttis. Siis ütlesid juudid: ’Vaata, kuidas ta teda armastas!’” – Johannese 11:32–36.

Jeesuse südamesttulevat kaastunnet näitavad siin kolm väljendit: „ohkas sügavalt”, „muutus rahutuks” ja „nuttis”. Algkeele sõnad, mida on kasutatud selle paeluva juhtumi edasiandmiseks, näitavad, et Jeesust puudutas kalli sõbra Laatsaruse surm ja Laatsaruse nutva õe nägemine sedavõrd sügavalt, et Tema silmist hakkasid voolama pisarad.a

Tähelepanuväärne on see, et varem oli Jeesus kaks inimest ellu tagasi toonud. Ja tal oli kindel kavatsus teha sedasama ka Laatsarusega. (Johannese 11:11, 23, 25) Siiski ta „nuttis”. Seega ei ole inimeste ellu tagasi toomine Jeesusele lihtsalt mingi protseduur. Tema hellad ja sügavad tunded, mis sel puhul ilmnesid, näitavad selgesti, kui väga ta ihkab surma põhjustatud hädasid kaotada.