Söömaaeg Betaanias Siimoni majas

Jeerikost läheb Jeesus Betaaniasse. Selleks tuleb tal rännata oma 20 kilomeetrit mägisel maastikul. Jeeriko asub umbes 250 meetrit allpool merepinda ning Betaania umbes 600 meetrit ülalpool merepinda. Selles väikses Betaania-nimelises külas, mis paikneb Õlimäe idanõlval kolme kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, elavad Laatsarus ja tema kaks õde.

Paljud juudid on paasapühaks juba Jeruusalemma tulnud. Nad on saabunud varakult, et end rituaalselt puhastada. Seda tuleb teha juhul, kui keegi on puudutanud surnukeha või teinud midagi muud, mille tõttu ta on ebapuhas. (Johannese 11:55; 4. Moosese 9:6–10.) Mõned neist, kes on varem kohale jõudnud, kogunevad templis. Nad arutavad omavahel, kas Jeesus tuleb paasapühale või mitte. (Johannese 11:56.)

Jeesuse kohta on vastakaid arvamusi. Mõned usujuhid tahavad ta kinni võtta ja ära tappa. Nad on andnud käsu, et kui keegi saab teada, kus Jeesus on, peab ta sellest neile teatama, „et nad saaksid ta kinni võtta”. (Johannese 11:57.) Usujuhid püüdsid teda tappa ka siis, kui ta Laatsaruse surnuist üles äratas. (Johannese 11:49–53.) Pole siis ime, et paljud kahtlevad, kas Jeesus üldse avalikkuse ette astub.

Jeesus tuleb Betaaniasse reedel, „kuus päeva enne paasapüha”. (Johannese 12:1.) Järgmine päev (hingamispäev, 8. niisan) algab päikeseloojanguga. Niisiis on ta kohale jõudnud enne hingamispäeva. Ta poleks saanud Jeerikost teele asuda hingamispäeval (reede päikeseloojangust kuni laupäeva päikeseloojanguni), kuna siis pole selline rännak juutide seaduse järgi lubatud. Ilmselt läheb Jeesus Laatsaruse juurde, kus ta on varemgi olnud.

Siimon, kes elab samuti Betaanias, kutsub laupäeva õhtuks Jeesuse ja tema kaaslased, sealhulgas Laatsaruse enda poole sööma. Siimon on endine pidalitõbine, kelle Jeesus võis olla millalgi tervendanud. Marta, kes on tuntud oma töökuse poolest, teenindab külalisi. Maarja on Jeesuse suhtes eriliselt hooliv, seekord tekitab aga tema teguviis teistes pahameelt.

Maarja avab väikse alabasterpudeli, milles on „üks nael healõhnalist õli, ehtsat nardi”. (Johannese 12:3.) Tegu on väga kalli õliga. See on väärt 300 denaari, mis võrdub umbes ühe aasta palgaga. Maarja valab õli Jeesuse pea peale ja tema jalgadele ning seejärel kuivatab tema jalgu oma juustega. Õli aroom täidab kogu maja.

Jüngrid on pahased ja küsivad: „Miks küll seda õli niimoodi raisata?” (Markuse 14:4.) Juudas Iskariot heidab ette: „Miks pole seda õli 300 denaari eest ära müüdud ja raha vaestele antud?” (Johannese 12:5.) Juudas ei küsi seda mitte sellepärast, et ta vaestest hooliks. Õigupoolest on ta varastanud raha tema kätte usaldatud jüngrite ühisest rahalaekast.

Jeesus võtab Maarja kaitseks sõna, lausudes: „Miks te kurvastate seda naist? Ta on teinud mulle heateo. Vaeseid on ju alati teie juures, aga mina ei jää teie juurde alatiseks. Kui see naine mu ihu peale healõhnalist õli valas, valmistas ta mind ette matmiseks. Ma kinnitan teile, et kõikjal maailmas, kus head sõnumit kuulutatakse, räägitakse ka selle naise teost tema mälestuseks.” (Matteuse 26:10–13.)

Nüüd on ta viibinud Betaanias rohkem kui ühe päeva ning inimeste hulgas levib kuuldus tema sealolekust. Paljud juudid tulevad Siimoni majja mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka selleks, et näha Laatsarust, kelle ta surnuist üles äratas. (Johannese 12:9.) Peapreestrid võtavad nüüd nõuks lisaks Jeesusele ka Laatsaruse ära tappa. Nende usujuhtide meelest usub suur hulk inimesi Jeesusesse just sellepärast, et Laatsarus on taas elus. Nende õelusel pole piiri.