Piibli 43. raamat — Johannese evangeelium

Kirjutaja: apostel Johannes

Kirjutamiskoht: Efesoses või selle lähistel

Kirjutamine lõpetati: u 98 m.a.j

Käsitletud ajavahemik: (pärast sissejuhatust) 29—33 m.a.j

MATTEUSE, Markuse ja Luuka evangeelium olid 1. sajandi kristlaste seas juba enam kui 30 aastat ringluses olnud ja neid väärtustati teostena, mille kirjutajaid oli juhtinud püha vaim. Nüüd, sajandilõpu lähenedes, mil Jeesusega koosolnute arv kahanes, võis vabalt kerkida küsimus: ”Kas midagi on veel rääkimata? Kas leidub veel kedagi, kes võiks meenutada väärtuslikke lisadetaile Jeesuse teenistuse kohta?” Jah, selline inimene leidus. Eakas Johannes oli eriti palju Jeesusega koos olnud. Ilmselt oli ta üks esimesi Ristija Johannese jüngreid, keda esitleti Jumala Tallele, ning esimese nelja hulgas, keda Issand kutsus üles jätma maha kõik muu ja asuma koos temaga Jumalat teenima (Joh. 1:35—39; Mark. 1:16—20). Johannes käis Jeesusega tihedalt läbi kogu tema teenistusaja ning ta oli see jünger, ”keda Jeesus armastas” ja kes viimasel paasapühal külitas laua ääres Jeesuse rinna vastas (Joh. 13:23; Matt. 17:1; Mark. 5:37; 14:33). Ta nägi südantlõhestavat vaatepilti Jeesuse hukkamispaigas, kus Jeesus usaldas tema hoolde oma ema, ning tema oli see, kes jooksis Peetrusest kiiremini, kui nad ruttasid üheskoos haua poole, et uurida välja, kas Jeesuse surnukeha on tõesti ära viidud, nagu teatati (Joh. 19:26, 27; 20:2—4).

² Ligi 70 aastat innukat teenistust olid Johannese loomust pehmendanud ning hiljutised nägemused ja mõtisklused Patmose saarel üksildases vangistuses olid andnud talle suurt innustust, et kirjutada asjust, mida ta südames juba kaua oli kalliks pidanud. Püha vaim ergutas teda nüüd tuletama meelde ja panema kirja paljusid väärtuslikke, elutähtsaid sõnu, et igaüks, kes neid loeb, võiks ’uskuda, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et tal uskudes oleks elu tema nime sees’ (20:31).

³ Teise sajandi algupoolel elanud kristlased pidasid selle jutustuse kirjapanijaks Johannest ning suhtusid sellesse kui inspireeritud Pühakirja kaanoni vaieldamatusse ossa. Johannest pidasid kirjutajaks ka Clemens Aleksandriast, Eirenaios, Tertullianus ja Origenes, kes kõik elasid teise sajandi lõpu- ja kolmanda sajandi algupoolel. Lisaks leidub hulk tekstisisest tõestusmaterjali, mis kinnitab, et selle pani kirja Johannes. On ilmne, et kirjutaja oli juut ning tundis hästi juutide maad ja tavasid (2:6; 4:5; 5:2; 10:22, 23). Fakt, et kirjutaja teadis Jeesuse kohta nii palju üksikasju, näitab, et ta polnud mitte lihtsalt apostel, vaid pidi olema üks kolmest Jeesuse lähimast kaaslasest, kes temaga erilistel puhkudel kaasas olid, nimelt kas Peetrus, Jakoobus või Johannes (Matt. 17:1; Mark. 5:37; 14:33). Jakoobus (Sebedeuse poeg) langeb välja, sest Herodes Agrippa I lasi ta hukata 44. aasta paiku ehk ammu enne, kui see evangeelium kirjutati (Ap. t. 12:2). Peetruse võib samuti kõrvale jätta, kuna teda mainitakse koos kirjutajaga tekstis Johannese 21:20—24.

⁴ Neis raamatu viimastes salmides viidatakse kirjutajale kui ”jüngrile, keda Jeesus armastas”, kusjuures seda või selle sarnast väljendit kasutatakse jutustuses mitmeid kordi, mainimata siiski apostel Johannese nime. Jeesust tsiteeritakse siin tema kohta lausumas: ”Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis see sinusse puutub?” (Joh. 21:20, 22). See võis tähendada, et kõnealune jünger pidi elama märksa kauem kui Peetrus ja teised apostlid. Kõik see klapib sellega, mida me Johannesest teame. On huvitav, et kui Johannes oli saanud Ilmutuse Jeesuse tulemisest, lõpetas ta oma tähelepanuväärse prohvetikuulutuse sõnadega: ”Aamen, tule, Issand Jeesus!” (Ilm. 22:20).

⁵ Kuigi Johannese evangeeliumi tekstis kirjutamise aja kohta kindlat teavet ei leidu, arvatakse üldiselt, et ta kirjutas selle pärast Patmose saarelt pagendusest naasmist (Ilm. 1:9). Rooma keiser Nerva, kes valitses aastatel 96—98, lubas tagasi tulla paljudel, kes olid pagendatud tema eelkäija Domitianuse valitsusaja lõpul. Kirjutanud evangeeliumi umbes aastal 98, suri Johannes arvatavasti rahulikku surma Efesoses keiser Traianuse kolmandal valitsusaastal, aastal 100.

⁶ Miks võib arvata, et evangeelium on kirjutatud Efesoses või selle lähistel? Ajaloolane Eusebios (u 260—342) tsiteeris Eirenaiose sõnu: ”Johannes, Issanda jünger, kes tema rinnale nõjatus, andis ka ise välja evangeeliumi, kui ta elas Efesoses Aasias.”a Seisukohta, et see evangeelium on kirjutatud väljaspool Palestiinat, toetab tõsiasi, et Jeesuse vastastele viidates kasutatakse selles palju kordi üldmõistet ”juudid”, mitte aga ”variserid”, ”ülempreestrid” jne (Joh. 1:19; 12:9). Galilea järve selgituseks on kasutatud Rooma nime Tibeeriase järv (6:1; 21:1, P 1997). Mittejuute silmas pidades lisab Johannes selgitusi juudi pühade kohta (6:4; 7:2; 11:55). Tema pagenduskoht, Patmose saar, asub Efesose lähedal, ning nagu näitavad Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatükk, oli ta tuttav Efesose ja teiste kogudustega Väike-Aasias.

⁷ Johannese evangeeliumi autentsust kinnitavad 20. sajandi tähtsad käsikirjaleiud, näiteks Egiptusest leitud Johannese evangeeliumi fragment, mis on tuntud kui Rylandsi papüürus nr 457 (P⁵²). See sisaldab teksti Johannese 18:31—33, 37, 38 ning on hoiul John Rylandsi raamatukogus Inglismaal Manchesteris.b Seoses sellega, kuidas see leid mõjutas traditsiooni, mille kohaselt Johannes kirjutas oma evangeeliumi 1. sajandi lõpul, ütles söör Frederic Kenyon oma 1949. aastal ilmunud raamatus ”The Bible and Modern Scholarship”, lk 21: ”Kuigi tegu on väikese fragmendiga, on see küllaldane tõestamaks, et selle evangeeliumi tekst oli kasutusel (eeldatavalt Rooma provintsis Egiptuses, kust see leiti) vahemikus 130—150 a.D. Ka sel juhul, kui evangeelium oleks levinud äärmiselt lühikese ajaga, paigutab antud tõend kirjutamisaja nii lähedale selle traditsioonilisele daatumile (I sajandi viimane kümnend), et pole enam põhjust kahelda traditsiooni õigsuses.”

⁸ Johannese evangeelium on tähelepanuväärne oma sissejuhatuse poolest, milles antakse teada, et Sõna, kes ”oli alguses Jumala juures”, on seesama, kelle kaudu kõik on olemasollu tulnud (1:2). Teinud teatavaks Isa ja Poja erilise suhte, asub Johannes visandama meisterlikku portreed Jeesusest tegutsemas ja kõnelemas, kusjuures ta pöörab eeskätt tähelepanu sügavale armastusele, mis ühendab kõike Jumala üldises asjadekorralduses. Johannese jutustus Jeesuse maisest elust käsitleb aastaid 29—33 ning ta mainib hoolikalt ära neli paasapüha, mida Jeesus oma teenistuse ajal pidas, andes nõnda ühe tõestusliini selle kohta, et Jeesuse teenistus kestis kolm ja pool aastat. Kolme neist paasapühadest nimetatakse otsesõnu (2:13; 6:4; 12:1; 13:1). Ühest räägitakse kui ”juutide pühast”, ent kaastekstis veidi eespool ütles Jeesus, et ”on veel neli kuud, ja siis tuleb lõikus”, mis näitab, et jutt pidi olema paasapühast, kuna seda pühitseti umbes samal ajal, kui algas lõikus (4:35; 5:1).c

⁹ Johannese evangeelium täiendab eelnenuid oluliselt: 92 protsenti sellest on uus info, mida ülejäänud kolmes evangeeliumis ei leidu. Sellele vaatamata lõpetab Johannes sõnadega: ”On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!” (21:25).

MILLE POOLEST KASULIK

³⁰ Johannese evangeelium on kirjutatud otsekoheselt ja veenvalt. See jutustus maalib Sõnast, kes sai Kristuseks, detailse ja köitva pildi, võimaldades meil Jumala võitud Poja sõnu ja tegusid otsekui lähedalt jälgida. Ehkki Johannese stiil ja sõnavara on lihtne, nagu ’kirjatundmatule ja õppimatule’ mehele omane, on tema kirjutus tohutult mõjuvõimas (Ap. t. 4:13). Tema evangeelium räägib eriti väljendusrikkalt, kui sügav armastus valitseb Isa ja Poja vahel ning millisest õnnistusrohkest armastussidemest saadakse osa nendega ühte kuuludes. Johannes kasutab sõnu ”armastus” ja ”armastama” sagedamini kui ülejäänud kolm evangeeliumit kokku.

³¹ Kui võrratud suhted küll valitsesid Sõna ja Jumala, tema Isa vahel alguses! Jumala määratud ajal ’sai Sõna lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde’ (Joh. 1:14). Edasi kogu Johannese jutustuse vältel rõhutab Jeesus, et ta allub oma Isale ja kuuletub kõiges tema tahtele (4:34; 5:19, 30; 7:16; 10:29, 30; 11:41, 42; 12:27, 49, 50; 14:10). Vahest kõige kaunimalt väljendab seda lähedast suhet südantliigutav palve Johannese 17. peatükis, milles Jeesus ütleb Isale, et ta on lõpetanud töö, mille Isa talle maa peal on teha andnud, ning lisab: ”Ja nüüd austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu” (Joh. 17:5).

³² Aga mida on räägitud Jeesuse suhetest oma jüngritega? Jeesuse roll kui ainus tee, mille kaudu saavad neile ja kogu inimkonnale osaks Jumala õnnistused, on alati esiplaanil (14:13, 14; 15:16; 16:23, 24). Tema kohta on kasutatud selliseid väljendeid nagu ”Jumala Tall”, ”eluleib”, ”maailma valgus”, ”hea karjane”, ”ülestõusmine ja elu”, ”tee ja tõde ja elu” ning ”tõeline viinapuu” (1:29; 6:35; 8:12; 10:11; 11:25; 14:6; 15:1). Tähendamissõnas tõelisest viinapuust jutustab Jeesus oma tõeliste järelkäijate imelisest ühtekuuluvusest mitte ainult ta enda, vaid ka tema Isaga. Palju vilja kandes nad austavad tema Isa. ”Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse,” kutsub Jeesus üles (15:9).

³³ Edasi palub Jeesus palavalt Jehoovat, et kõik need armastatud ja ka need, ’kes nende sõna kaudu usuvad temasse’, võiksid olla tema ja ta Isaga üks, pühitsetud tõe sõna kaudu. Õigupoolest väljendavad Jeesuse teenistuse kogu eesmärki suurepäraselt tema viimased sõnad, mis ta lausus selles palves oma Isale: ”Ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!” (17:20, 26).

³⁴ Ehkki Jeesus jättis oma jüngrid maailma, ei kavatsenud ta jätta neid ilma abiliseta, ”tõe vaimuta”. Lisaks andis ta neile ajakohaseid nõuandeid maailmaga suhtlemiseks, näidates neile, kuidas saada ”valguse lasteks” (14:16, 17; 3:19—21; 12:36). ”Kui te jääte minu sõnasse,” ütles Jeesus, ”siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” Seevastu pimeduse lastele ta ütles: ”Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema . . . [ei] ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees.” Olgem siis täis otsustavust püsida vankumatult tões, jah, ’kummardada Isa vaimus ja tões’ ning ammutada jõudu Jeesuse sõnadest ”Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (8:31, 32, 44; 4:23; 16:33).

³⁵ Sellel kõigel on seos ka Jumala Kuningriigiga. Jeesus tunnistas kohtu ees seistes: ”Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.” Seejärel ütles ta vastuseks Pilaatuse küsimusele: ”Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält” (18:36, 37, P 1997). Kui õnnelikud on küll need, kes kuulavad Jeesust ning kes on ’uuesti sündinud’, et pääseda Jumala Kuningriiki ja kuningaga ühte kuuluda! Õnnelikud on ka ”teised lambad”, kes võtavad kuulda oma Karjase-Kuninga häält ning saavad elu. On tõesti mõjuvaid põhjusi, miks olla tänulik Johannese evangeeliumi eest, sest see on kirjutatud, ”et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees” (3:3, 5; 10:16; 20:31).

[Allmärkused]