Kas headus võidab kunagi kurjuse?

UMBES kaks tuhat aastat tagasi mõisteti Jeesus Kristuse, süütu inimese üle kohut ja tema elu oli kaalul. Kurjad inimesed sepitsesid tema hävitamise vandenõu, sest ta rääkis tõtt. Talle esitati valesüüdistus mässule õhutamises, ja rahvahulk nõudis tema hukkamist. Rooma maavalitsaja, kes oma poliitilist prestiiži alandliku puusepa elust tähtsamaks pidas, mõistis Jeesuse julma surma. Kõigi väliste tunnuste põhjal näis, et kurjus võitis.

Kuid ööl enne oma hukkamist ütles Jeesus oma jüngritele: „Mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:33) Mida ta selle all mõtles? Osalt seda, et maailma kurjus ei kibestanud teda ega pannud teda samal moel kätte maksma. Maailm ei surunud teda kurjuse vormi. (Võrdle Roomlastele 12:2, Phillips.) Isegi oma surmatunnil palvetas ta oma hukkajate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” — Luuka 23:34.

Jeesus tõestas — kuni oma viimse hingetõmbeni —, et kurjust saab ära võita. Ta innustas oma järelkäijaid pidama kurjuse vastu isiklikku võitlust. Kuidas nad saavad seda teha? Võttes kuulda Pühakirja nõuannet: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga” ja „võida sina kuri ära heaga”, nagu Jeesus oli teinud. (Roomlastele 12:17, 21) Kas tõesti võib sellisest teguviisist abi olla?

Kurjusega võitlemine Dachaus

Else, sakslanna, kes oli Dachaus vangis, andis 14-aastasele vene tütarlapsele kallihinnalise kingituse: usu- ja lootusekingi.

Dachau oli kurikuulus koonduslaager, kus tuhandeid inimesi surmati ja sadu inimesi, nende hulgas ka seda vene tütarlast, jubedates meditsiinilistes eksperimentides kasutati. Dachau oli otsekui kurjuse kehastus. Sellest hoolimata headus võrsus ja koguni mitmekordistus sellises näiliselt viljatus pinnases.

Elsel oli ääretult kahju tollest teismelisest tüdrukust, keda peale selle sunniti pealt vaatama seda, kuidas SS-i vangivalvurid jõhkralt ta ema vägistasid. Iseenda eluga riskides otsis Else võimalusi rääkida tütarlapsele headusest ja kurjusest ning Pühakirjal põhinevast ülesäratamislootusest. Ta õpetas oma noorele sõbratarile vihkamise asemel armastust. Ja tänu Elsele elas too vene tütarlaps need Dachau koledused üle.

Else tegi seda sellepärast, et ta tahtis jäljendada Kristuse omakasupüüdmatut eeskuju. Jehoova tunnistajana oli ta õppinud kurja mitte kurjaga tasuma ja ta usk ajendas teda aitama teisi samamoodi toimima. Kuigi ta Dachaus kannatas, saavutas ta seal kurjuse valitsuse üle moraalse võidu. Ja tema ei olnud ainus.

Paul Johnson märgib oma raamatus A History of Christianity, et „[Jehoova tunnistajad] keeldusid igasugusest koostööst natsiriigiga, mille nad kui totaalse kurjuse avalikult hukka mõistsid. . . . Üheksakümmend seitse protsenti neist kannatas ühel või teisel viisil tagakiusamise all”. Kas see oli lootusetu võitlus? Raamatus Values and Violence in Auschwitz ütleb poola sotsioloog Anna Pawelczynska tunnistajate kohta: „See väike vangide rühmitus oli tugev ideoloogiline väesalk, ja nad võitsid oma natsismivastase võitluse.”

Enamik meist on pidanud siiski peamist võitlust pigem meie enda sees pesitseva kui välise kurjuse vastu. See on võitlus iseendas.

Meie sees pesitseva kurjuse võitmine

Apostel Paulus kirjeldas seda võitlust järgmiselt: „Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!” (Roomlastele 7:19) Apostel Paulus teadis hästi, et oma loomu poolest ei kaldu me alati head tegema.

Eugenio,a hispaania noormees, pidas kaks pikka aastat oma kurjade kalduvustega võitlust. Ta selgitab: „Pidin enda suhtes väga range olema. Juba varases nooruses oli mul kalduvus ebamoraalsusele. Teismelisena võtsin meeleldi osa homoseksualistide orgiatest, ja kui aus olla, ma nautisin sedalaadi eluviisi.” Mis lõpuks ajendas teda ennast muutma?

„Tahtsin Jumalale meeldida, ja sain Piiblist teada, et ta ei kiida heaks minu eluviisi,” ütles Eugenio. „Seepärast otsustasin olla teistsugune inimene, pidada kinni Jumala juhtnööridest. Iga päev tuli mul võidelda negatiivsete, räpaste mõtetega, mis ikka veel mu meelde tulvasid. Olin otsustanud selle lahingu võita ja palusin vahetpidamatult Jumalalt abi. Kuigi pärast kaht aastat oli kõige halvem möödas, olen ikka enda suhtes väga range. Kuid võitlus tasus seda vaeva. Nüüd on mul enesest lugupidamine, olen õnnelikult abielus, ja ennekõike on mul head suhted Jumalaga. Tean isikliku kogemuse põhjal, et kurje mõtteid saab eemale peletada enne, kui nad vilja kannavad — kui sa muidugi tõesti jõupingutusi teed.”

Iga kord, kui kuri mõte kõrvale heidetakse, iga kord, kui keeldume kurja kurjaga tasumast, võidab headus kurjuse. Nii tähtsad kui sellised võidud ka pole, ei kõrvalda nad ometi kaht peamist kurjuseallikat. Kuidas me ka ei püüaks, ei suuda me täielikult oma päritud nõrkustest jagu saada, ja Saatan avaldab ikka veel inimkonnale kurja mõju. Kas see olukord kunagi muutub?

Kuradi tühjaks tegemine

Jeesuse ustavus surmani oli Saatanale olulisemaid lüüasaamisi. Kuradi püüe Jeesuse laitmatust murda ei läinud korda ja see läbikukkumine tähistas Saatana jaoks lõpu algust. Nagu selgitab Piibel, maitses Jeesus surma selleks, et „ta surma läbi teeks tühjaks . . . Kuradi”. (Heebrealastele 2:14, NW) Pärast ülestõusmist ütles Jeesus oma jüngritele: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.” (Matteuse 28:18) Ja seda meelevalda pidi kasutatama Saatana ettevõtmiste tühistamiseks.

Ilmutuse raamat kirjeldab seda päeva, mil Jeesus Saatana taevast välja ajab. Seda Peakurjategijat koos oma deemonitega pidi vangis peetama maalähedases piirkonnas. Piibel hoiatab, et selle tulemusena esineb väga palju kurjust: „Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!” — Ilmutuse 12:7—9, 12.

Piibli prohvetiennustus näitab, et see ajalooline sündmus on juba toimunud — Esimese maailmasõja aegu.b See annab selgituse kurjuse märkimisväärsele kasvule, mille tunnistajad me tänapäeval oleme. Kuid varsti tõkestatakse kogu Saatana tegevus, nii et ta ei saa enam kedagi mõjutada. — Vaata Ilmutuse 20:1—3.

Mida see kõik inimkonna jaoks tähendab?

„Nad ei tee enam kurja”

Jumala Kuningriigi Kuningana kasutab Jeesus varsti oma ’meelevalda maa peal’ selleks, et korraldada vaimne ümberõppe programm. ’Ilmamaa elanikud õpivad õiglust.’ (Jesaja 26:9) Selle kasu on kõigile selgelt näha. Piibel kinnitab meile: „Ei tehta paha [„nad ei tee enam kurja”, Greeni Interlinear Hebrew/Greek English Bible] ega kahju . . . sest maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja!” — Jesaja 11:9.

Juba praegu on paljud meie kurjad kalduvused võidetavad. Kui pole enam deemonlikku mõju, on kindlasti palju-palju kergem ’pöörduda ära kurjast ning teha head’. — 1. Peetruse 3:11.

Meil on täielik põhjus olla kindlad selles, et headus võidab kurjuse, sest Jumal on hea ja ühes tema abiga võivad need, kes tahavad head teha, kurjast võitu saada, nagu Jeesus seda iseenda näite varal tõestas. (Laul 119:68) Need, kes on nüüd valmis kurjuse vastu võitlema, võivad rõõmuga oodata elu puhastatud maa peal, mille üle valitseb Jumala Kuningriik, valitsus, mis on pühendunud kurjuse lõplikule väljajuurimisele. Laulik kirjeldab lõpptulemust: „Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud, tõde võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast!” — Laul 85:11, 12.

[Allmärkused]