Kristlased ja Jumala nimi

KEEGI ei tea täpselt öelda, millal õigeusklikud juudid lakkasid Jumala nime kuuldavalt välja ütlemast ning asendasid selle Jumalat ja Suverään Issandat tähistavate heebrea sõnadega. Mõned arvavad, et Jumala nimi kadus igapäevasest kasutusest juba kaua enne Jeesuse aega. Kuid on kindlaid tõendeid, et ülempreester jätkas selle nime väljaütlemist templis sooritatavate usutalituste käigus — iseäranis lepituspäeval — kuni templi hävitamiseni aastal 70 m.a.j. Niisiis, kui Jeesus maa peal oli, teati Jumala nime hääldusviisi, kuigi seda nime ehk laialdaselt ei kasutatud.

Miks juudid lakkasid Jumala nime välja ütlemast? Arvatavasti vähemalt osaliselt seetõttu, et nad rakendasid vääralt kolmanda käsu sõnu: „Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta” (2. Moosese 20:7). Teadagi ei keelanud see käsk Jumala nime kasutamist. Kuidas siis muidu said Jumala muistsed sulased, nagu näiteks Taavet, seda nii ohtralt kasutada ning ikka Jumala õnnistuse osalised olla? Ja miks ütles Jumal selle Moosesele välja ning käskis tal iisraellastele selgitada, kes see on, kes tema on läkitanud? (Laul 18:2—4, 7, 14; 2. Moosese 6:2—8.)

Kuid kõigele vaatamata valitses Jeesuse ajal juba tugev kalduvus tõlgendada Jumala mõistlikke seadusi äärmiselt mittemõistlikult. Näiteks kohustas kümnest käsust neljas juute pühitsema iga nädala seitsmendat päeva kui puhkepäeva, hingamispäeva (2. Moosese 20:8—11). Õigeusklikud juudid läksid seoses selle käsuga naeruväärsusteni, kehtestades arvutuid reegleid, mis määrasid ära pisimadki teod, mida hingamispäeval tohtis või ei tohtinud teha. Kahtlemata käsitlesid nad samas vaimus ka mõistlikku käsku, et Jumala nime ei tohi häbistada, ning läksid mittemõistlikult äärmuseni, öeldes, et seda nime ei tohi isegi välja öelda.a

Jeesus ja Jumala nimi

Kas Jeesus oleks pidanud kinni niisugusest mittepiiblilisest pärimusest? Vaevalt küll! Ei loobunud ta ju hingamispäeval tervendamistegevusest, kuigi see tähendas inimeste kehtestatud, juutide poolt kinnipeetavate reeglite rikkumist ning isegi eluga riskimist (Matteuse 12:9—14). Tegelikult mõistis Jeesus variserid kui silmakirjatsejad hukka, sest nende pärimused läksid üle selle, mida ütles Jumala inspireeritud Sõna (Matteuse 15:1—9). Seega on ebatõenäoline, et ta oleks hoidunud Jumala nime välja ütlemast, eriti kui pidada silmas tõsiasja, et tema enda nimi Jeesus tähendas „Jehoova on pääste”.

Kord tõusis Jeesus sünagoogis üles ja luges Jesaja kirjarullist ühe lõigu. Ta luges ette selle osa, mida me tänapäeval teame kirjakohana Jesaja 61:1, 2, kus Jumala nimi esineb rohkem kui vaid kord (Luuka 4:16—21). Kas Jeesus oleks jätnud Jumala nime välja ütlemata ning asendanud selle sõnaga „Issand” või „Jumal”? Muidugi mitte! See oleks tähendanud juudi usujuhtide mittepiiblilisest pärimusest kinnipidamist. Selle asemel me loeme: „Ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu nende kirjatundjad” (Matteuse 7:29, meie kursiiv).

Nagu me juba varem teada saime, õpetas ta tegelikult oma järelkäijaid paluma Jumalat: „Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9). Ja hukkamise eelõhtul ütles ta palves oma Isale: „Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast. [——] Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sa oled mulle andnud” (Johannese 17:6, 11).

Seoses nende Jeesuse viidetega Jumala nimele selgitab raamat „Jumala nimi” („Der Name Gottes”) leheküljel 76: „Meil tuleb mõista hämmastavat tõsiasja, et Vana Testamendi traditsiooniline arusaam Jumala ilmutusest on see, et see on ilmutus tema nimest ning et see kandub edasi Vana Testamendi viimastessegi osadesse, jah, jätkub isegi Uue Testamendi lõpuosadeni, kus näiteks ... Johannese 17:6 kõlab: ’Mina olen sinu nime ilmutanud.’ ”

Poleks tõesti kaugeltki mõistlik arvata, et Jeesus hoidus tarvitamast Jumala nime, eriti veel kui ta tsiteeris neid kohti Heebrea Kirjadest, kus see nimi sees on.

Algkristlased

Kas Jeesuse järelkäijad kasutasid esimesel sajandil Jumala nime? Neil oli Jeesuse käsk teha jüngreid kõigist rahvastest (Matteuse 28:19, 20). Paljudel inimestel, kellele pidi jumalasõna kuulutatama, polnud aimugi Jumalast, kes oli end juutidele ilmutanud nime all Jehoova. Kuidas oleksid kristlased saanud neile näidata, kes on tõeline Jumal? Kas oleks piisanud tema nimetamisest Jumalaks või Issandaks? Ei, neil rahvastel olid omad jumalad ja isandad (1. Korintlastele 8:5). Kuidas oleksid kristlased saanud teha selget vahet tõelise Jumala ja ebajumalate vahel? Ainult kasutades tõelise Jumala nime.

Niisiis märkis jünger Jakoobus kogudusevanemate nõupidamisel Jeruusalemmas: „Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita oma nimele rahvas paganate seast. Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad” (Apostlite teod 15:14, 15, meie kursiiv). Apostel Peetrus tõi oma tuntud kõnes nelipühil välja kristliku sõnumi olulise tahu, kui ta tsiteeris prohvet Joeli sõnu: „Igaüks, kes appi hüüab Jehoova nime, pääseb!” (Joel 3:5; Apostlite teod 2:21).

Apostel Paulus ei jäta kahtlustki, et Jumala nimi on temale tähtis. Kirjas roomlastele tsiteerib ta neidsamu prohvet Joeli sõnu ning ergutab seejärel kaaskristlasi näitama üles usku sellesse ütlusse ja minema kuulutama Jumala nime ka teistele, nii et needki võiksid saada päästetud (Roomlastele 10:13—15). Hiljem kirjutas ta oma kirjas Timoteosele: „Ülekohtust loobugu igaüks, kes Issanda [„Jehoova”, UM] nime nimetab” (2. Timoteosele 2:19). Esimese sajandi lõpul kasutas apostel Johannes oma kirjutistes Jumala nime. Ilmutusraamatus esineb korduvalt väljend „halleluuja”, mis tähendab „kiitke Jaah’i” (Ilmutuse 19:1, 3, 4, 6).

Ent Jeesus ja tema järelkäijad olid prohvetlikult kuulutanud, et kristlikus koguduses toimub usust taganemine. Apostel Peetrus oli kirjutanud: „Teiegi seas saab olema lahkõpetajaid” (2. Peetruse 2:1; vaata ka Matteuse 13:36—43; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3; 1. Johannese 2:18, 19). Need hoiatavad etteteated said tõeks. Üks tagajärgi oli see, et Jumala nimi tõrjuti tagaplaanile. See jäeti välja isegi Piibli ärakirjadest ja tõlgetest! Vaadakem, kuidas see juhtus.

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

See pilt juudi ülempreestrist, kelle peakattel on heebreakeelne pealiskiri „Pühadus kuulub Jehoovale”, asub Vatikanis

[Pilt lk 15]

Nagu see saksa piiblitõlge aastast 1805 näitab, ütles Jeesus Jumala nime välja, kui ta sünagoogis Jesaja kirjarulli ette luges (Luuka 4:18, 19)

[Pildid lk 16]

Peetrus ja Paulus kasutasid Joeli prohvetiennustust tsiteerides Jumala nime (Apostlite teod 2:21; Roomlastele 10:13)