Mida me õpime Jeesuse viimastest sõnadest?

1., 2. Millises olukorras oli Jeesus, kui ta ütles oma viimased laused inimesena?

KÄES on 14. niisan aastal 33 m.a.j. Jeesuse vastu on esitatud valesüüdistusi ja ta on mõistetud süüdi. Teda on pilgatud ja piinatud ning ta on naelutatud piinapostile. Naelad on löödud läbi tema käte ja jalgade. Iga hingetõmme teeb talle valu, iga lausutud sõna valmistab piina. Siiski ta räägib, sest tal on öelda midagi tähtsat.

² Vaatame, mida Jeesus piinapostil ütles ja mida me võime tema sõnadest õppida. Ehk teisisõnu, kuulakem Jeesust! (Matt. 17:5.)

 3. Keda võis Jeesus silmas pidada, kui ta ütles „Isa, anna neile andeks”?

³ Mida Jeesus ütles? Piinapostile naelutatuna esitas Jeesus palve: „Isa, anna neile andeks.” Kelle eest ta palus? Seda aitavad mõista tema järgmised sõnad „nad ei tea, mida nad teevad”. (Luuka 23:33, 34.) Tõenäoliselt pidas Jeesus silmas Rooma sõdureid, kes olid ta postile naelutanud. Nad ei teadnud, kes Jeesus tegelikult on. Jeesus võis mõelda ka mõne sellise inimese peale, kes oli nõudnud tema hukkamist, kuid kes hiljem hakkas temasse uskuma. (Ap. t. 2:36–38.) Jeesus ei kibestunud kogetud ebaõigluse tõttu. (1. Peetr. 2:23.) Ta hoopis palus, et Jehoova tema hukkajatele andestaks.

 4. Mida me õpime sellest, et Jeesus oli valmis oma vastastele andestama?

⁴ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Jeesuse kombel tuleb ka meil teistele andestada. (Kol. 3:13.) Mõned inimesed, nende hulgas meie lähedased, võivad meile vastupanu osutada, kuna nad ei mõista meie uskumusi ja eluviisi. Võib-olla nad valetavad meie kohta, alandavad meid teiste ees, hävitavad meie kirjandust või ähvardavad füüsilise vägivallaga. Selle asemel et kibestuda, võime paluda Jehoovat, et ta avaks meie vastaste silmad mõistma tõde. (Matt. 5:44, 45.) Mõnikord võib olla andestamine raske, eriti kui meile on tõesti suurt ülekohut tehtud. Ent kibestumisega me teeme kahju iseendile. Üks õde ütles: „Hoian meeles, et andestamine ei tähenda seda, et vaatan kellegi solvangule läbi sõrmede või lasen teistel end ära kasutada. See tähendab, et ma lihtsalt lasen oma pahameelel lahtuda.” (Laul 37:8.) Otsus andestada tähendab seda, et me ei lase halval kohtlemisel end kibestada. (Efesl. 4:31, 32.)

 5. Mida tõotas Jeesus ühele kurjategijale, kes tema kõrval rippus, ja miks ta selle tõotuse andis?

⁵ Mida Jeesus ütles? Jeesuse kõrval piinapostidel olid kaks kurjategijat. Algul nad mõlemad solvasid teda. (Matt. 27:44.) Kuid veidi hiljem ühe suhtumine muutus. Ta mõistis, et Jeesus pole teinud midagi halba. (Luuka 23:40, 41.) Samuti väljendas ta oma usku sellesse, et Jeesus äratatakse üles ja et ühel päeval saab temast kuningas. Ta palus: „Jeesus, pea mind meeles, kui sa kuningavõimu saad.” (Luuka 23:42.) Sellel mehel oli tõesti suur usk. Jeesus vastas: „Ma kinnitan sulle täna, sa oled koos minuga [mitte kuningriigis, vaid] paradiisis.” (Luuka 23:43.) Jeesuse tõotus kurjategijale oli väga isiklik. Ta kasutas sõnu „ma”, „sulle”, „sa”, „minuga”. Jeesus teadis, kui halastav tema isa on, ja seepärast sai ta kurjategijale sellist lootust anda. (Laul 103:8.)

 6. Mida me õpime sellest, mida Jeesus ütles kurjategijale?

⁶ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Jeesus on oma isa täiuslik peegeldus. (Heebr. 1:3.) Jehoova andestab ja halastab meile, kui me kahetseme oma varasemaid eksimusi ja usume, et Jeesuse veri suudab meid pattudest puhastada. (1. Joh. 1:7.) Mõnel võib olla raske uskuda, et Jehoova võiks talle tema minevikupatud andeks anda. Kui ka sina arvad vahel nii enda pattude kohta, siis mõtle, et Jeesus halastas kurjategijale, kes oli just hakanud temasse uskuma. Kui palju enam halastab Jehoova oma ustavatele teenijatele, kes püüavad tema seadustele kuuletuda! (Laul 51:1; 1. Joh. 2:1, 2.)

 7. Mida ütles Jeesus Maarjale ja Johannesele ja miks? (Vt Joh. 19:26, 27.)

⁷ Mida Jeesus ütles? (Loe Johannese 19:26, 27.) Jeesus oli mures oma ema pärast, kes oli ilmselt leseks jäänud. Jeesuse vennad ja õed oleks võinud küll ema materiaalsete vajaduste eest hoolt kanda, aga kes hoolitseks tema vaimsete vajaduste eest? Miski ei vihja sellele, et Jeesuse vennad oleksid sel ajal olnud tema jüngrid. Jeesus aga pidas oma usupereks kaasteenijaid. (Matt. 12:46–50.) Seepärast usaldas ta oma ema Maarja eest hoolitsemise Johannesele, kes oli üks tema lähemaid sõpru. Jeesus teadis, et nii on ema vaimne heaolu tagatud. Ta ütles emale: „Näe, su poeg.” Ja Johannesele ta sõnas: „Näe, su ema.” Sellest päevast alates sai Johannes otsekui Maarja pojaks ja ta hoolitses tema kui oma ema eest. Jeesus tõesti armastas oma kallist ema, kes oli sünnist saati tema eest hoolt kandnud ja seisis ka surmapäeval tema kõrval.

 8. Mida me võime õppida Jeesuse sõnadest, mis ta ütles Maarjale ja Johannesele?

⁸ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Meil võivad olla usukaaslastega lähedasemad suhted kui oma pereliikmetega. Sugulased võivad meile vastupanu osutada või meid isegi hüljata. Ent kui me püsime Jehoova ja tema organisatsiooni ligi, saame kõike sajakordselt tagasi, nagu Jeesus tõotas. Me võime saada endale palju armastavaid poegi, tütreid, emasid või isasid. (Mark. 10:29, 30.) On väga kosutav kuuluda meie ühtsesse usuperre, kus kõigil on samad uskumused ning kõik armastavad Jehoovat ja üksteist. (Kol. 3:14; 1. Peetr. 2:17.)

 9. Mida me õpime Jeesuse sõnadest, mis on kirjas tekstis Matteuse 27:46?

⁹ Mida Jeesus ütles? Vahetult enne surma hüüdis Jeesus: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?” (Matt. 27:46.) Piiblist ei selgu, miks Jeesus nii ütles. Aga mida on meil neist sõnadest õppida? Üks asi on see, et nende sõnadega täitus ennustus, mis on kirjas tekstis Laul 22:1.b Samuti ilmneb neist, et Jehoova ei teinud oma poja ümber mingit kaitsvat tara. (Iiob 1:10.) Jeesus mõistis, et isa on andnud ta vaenlaste kätte, et lubada teda viimse piirini proovile panna. Ühtki teist inimest pole sel viisil läbi proovitud. Samuti kinnitavad need sõnad, et Jeesus polnud teinud mingit surmaväärt kuritegu.

10. Mida me õpime Jeesuse sõnadest oma isale?

¹⁰ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Üks õppetund on see, et Jehoova ei hoia meid kõigi probleemide eest, mis meie usu proovile panevad. Jeesuse usk pandi viimase piirini proovile ja ka meie peame olema valmis oma usu nimel surema. (Matt. 16:24, 25.) Samas me teame, et Jumal ei luba meile saada osaks suuremaid katsumusi, kui me suudame kanda. (1. Kor. 10:13.) Me õpime ka seda, et vahel tuleb meil kannatada ebaõiglaselt. (1. Peetr. 2:19, 20.) Me ei koge vastupanu mitte sellepärast, et teeksime midagi valesti, vaid sellepärast, et me ei kuulu maailma ja et anname tõe kohta tunnistust. (Joh. 17:14; 1. Peetr. 4:15, 16.) Jeesus sai aru, miks Jehoova lubas tal kannatada. Mõned teised ustavad jumalateenijad on aga vahel imestanud, et miks Jehoova on lubanud millelgi halval nendega juhtuda. (Hab. 1:3.) Meie halastav ja kannatlik Jumal mõistab, et asi pole mitte nende inimeste usupuuduses, vaid et nad vajavad lohutust, mida ainult tema suudab anda. (2. Kor. 1:3, 4.)

11. Miks ütles Jeesus sõnad, mis on kirjas tekstis Johannese 19:28?

¹¹ Mida Jeesus ütles? (Loe Johannese 19:28.) Miks ütles Jeesus: „Mul on janu”? Ta tegi seda, et läheks täide pühakirjas öeldu. Nimelt ütleb tekst Laul 22:15: „Mu jõud on kuivanud kui potikild, mu keel jääb suulakke kinni.” Ja ilmselt oli Jeesusel kõigi oma kannatuste ja valu tõttu tõesti veepuudus. Ta vajas abi, et ta saaks janu kustutada.

12. Mida me õpime Jeesuse sõnadest „mul on janu”?

¹² Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Jeesus ei arvanud, et oma vajadustest rääkimine on märk nõrkusest, ja seda ei peaks arvama ka meie. Võib-olla me ei ole harjunud teistelt abi paluma. Ent kui satume raskesse olukorda, siis ei tohiks me kõhelda abi küsida. Näiteks neil, kes on eakad või põdura tervisega, on vaja ehk paluda, et keegi sõidutaks neid poodi või arsti juurde. Masendunutel tasub pöörduda kogudusevanema või mõne küpse kristlase poole, kes on valmis neid kuulama või hea sõnaga lohutama. (Õpet. 12:25.) Meie vennad ja õed armastavad meid ja tahavad meid aidata ka hädaajal. (Õpet. 17:17.) Tuleb aga meeles hoida, et nad ei suuda meie mõtteid lugeda. Nad ei pruugi teada, et vajame abi, kui me ise sellest juttu ei tee.

13. Mida saatis Jeesus korda sellega, et ta jäi surmani laitmatuks?

¹³ Mida Jeesus ütles? 14. niisani pärastlõunal umbes kell kolm ütles Jeesus: „Lõpetatud!” (Joh. 19:30.) Oma surmaga täitis Jeesus kõik ülesanded, mille tegemist Jehoova temalt oli oodanud. Kuna Jeesus jäi kuni surmani laitmatuks, saavutas ta palju. Esiteks, ta tõestas, et Saatan on valetaja. Jeesus näitas oma eluga, et täiuslik inimene suudab jääda Jehoova ees täiesti laitmatuks, mida iganes Saatan ka ei teeks. Teiseks, Jeesus andis oma elu lunastusohvriks. Tänu tema surmale on ebatäiuslikel inimestel võimalik olla Jumalaga heades suhetes ja neil on väljavaade saada igavene elu. Kolmandaks, Jeesus tõestas, et Jehoova on õiglane valitseja, ning ta puhastas tema nime teotusest.

14. Kuidas me peaksime iga päev elama?

¹⁴ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Meil tuleb tegutseda otsusekindlalt ja püüda jääda iga päev laitmatuks. Mõelgem, mida on öelnud vend Maxwell Friend, kes oli Gileadi kooli õpetaja. Ühel rahvusvahelisel kokkutulekul rääkis ta oma kõnes ustavusest. Ta ütles: „Ära lükka homse peale seda, mida sa saad teha või öelda täna! Äkki sa ei näegi homset päeva. Ela iga päev nii, nagu see oleks su viimane võimalus näidata, et sa oled väärt igavest elu.” Elagem tõesti iga päev nii, nagu see oleks viimane võimalus tõestada oma laitmatust. Ja kui me peaksimegi surema, siis saame öelda: „Jehoova, ma olen teinud oma parima, et jääda sinu ees laitmatuks, et tõestada Saatana valelikkust, et pühitseda sinu nime ja toetada sinu ülemvõimu.”

15. Milles oli Jeesus veendunud? (Vt Luuka 23:46.)

¹⁵ Mida Jeesus ütles? (Loe Luuka 23:46.) Jeesus ütles sügava veendumusega: „Isa, sinu kätte ma usaldan oma vaimu!” Ta teadis, et tema tulevik on Jehoova kätes, ning ta oli kindel, et Jehoova peab teda meeles.

16. Mida on meil õppida ühelt 15-aastaselt vennalt?

¹⁶ Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Ole valmis jätma oma elu Jehoova hoolde. Selleks tuleb sul usaldada teda kogu südamest. (Õpet. 3:5.) Mõtleme 15-aastasele Jehoova tunnistajale nimega Joshua. Tal oli surmaga lõppev haigus ja ta keeldus sellisest ravist, mis oli vastuolus Jumala seadusega. Veidi enne surma ütles ta emale: „Ema, ma olen Jehoova kätes. ... ma olen täiesti kindel, et Jehoova äratab mind üles. Ta tunneb mind läbi ja lõhki ja ma tõesti armastan teda.”c Igaühel meist tasub endalt küsida: „Kui mina seisaksin surmaga silmitsi, siis kas usaldaksin end Jehoova kätesse ja usuksin, et mäletab mind?”

17., 18. Mida me oleme siin artiklis õppinud? (Vaata ka kasti „Sisukad viimased sõnad”.)

¹⁷ Jeesuse viimastest sõnadest on meil tõesti palju õppida. Saime teada, et meil tuleb teistele andestada ja uskuda, et Jehoova andestab meile. Me kuulume imelisse usuperre, mille liikmed on valmis üksteist aitama. Ent kui me vajame abi, tuleb meil sellest märku anda. Me teame, et Jehoova aitab meil vastu pidada mistahes katsumuses. Samuti me mõistame, kui tähtis on elada iga päev nii, nagu see oleks meie viimane võimalus tõestada oma laitmatust. Ja me oleme kindlad, et kui me sureme, siis Jehoova suudab meid üles äratada.

¹⁸ Jeesuse sõnad, mis ta lausus piinapostil, on meile tõesti väga õpetlikud. Kui me siin artiklis õpitut ellu rakendame, võtame kuulda Jehoova enda sõnu, mis ta ütles oma poja kohta: „Teda kuulake!” (Matt. 17:5.)