Mida öelda Kolmainsust „tõestavate tekstide” kohta?

ÖELDAKSE, et mõned piiblitekstid toetavad Kolmainsust. Siiski tuleks meil neid tekste lugedes meeles pidada, et Piibli ja ajaloo tunnistus ei toeta Kolmainsust.

Igasugust tõestusena toodud Piibli viidet tuleb mõista kooskõlas kogu Piibli tervikliku õpetusega. Väga tihti selgitab sellise teksti tõelist mõtet ümbritsevate salmide kaastekst.

Kolm ühes

TEOS New Catholic Encyclopedia pakub kolm sellist „tõestavat teksti”, mööndes siiski: „Püha Kolmainsuse doktriini ei õpetata V[anas] T[estamendis]. U[ues] T[estamendis] on vanimad tõendid Pauluse läkitustes, eriti 2. Kor. 13.13 ja 1. Kor. 12.4—6. Evangeeliumidest leidub Kolmainsuse selge tõend ainult ristimisväljenduses Matt. 28.19.”

Nendes tekstides on kolm „isikut” vastavalt eestikeelsele Piiblile ära toodud järgmiselt: Teine Korintlastele 13:13 paneb kolm ühte selliselt: „Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!” Esimene Korintlastele 12:4—6 ütleb: „Armuanded on küll mitmesugused, aga Vaim on sama; ja ametid on mitmesugused, aga Issand on sama. Ja väeavaldused on mitmesugused, aga sama on Jumal, kes teeb kõike kõikide sees.” Ja Matteuse 28:19 kõlab: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.”

Kas need salmid ütlevad, et Jumal, Kristus ja püha vaim moodustavad Kolmainu Jumala, et need kolm on võrdsed olemuse, võimu ja igaviku poolest? Ei ütle, nagu ka kolme inimese, näiteks Toomase, Andrese ja Peetri loetlemine ei tähenda, et nad on kolm ühes.

Selline viide, nagu möönab McClintocki ja Strongi Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature (Piibli-, teoloogia- ja kirikukirjanduse entsüklopeedia), „tõestab ainult seda, et nimetatud kolm subjekti on olemas, . . . kuid see ei tõesta iseenesest, et kõigil kolmel on tingimata jumalik loomus ja võrdne jumalik au”.

Kuigi see allikas toetab Kolmainsust, ütleb ta 2. Korintlastele 13:13 kohta: „Me ei või teha otsest järeldust, et neil oli võrdne võim või sama loomus.” Ja Matteuse 28:18—20 kohta ütleb ta: „See tekst iseenesest siiski ei tõesta otsustavalt mainitud kolme subjekti isikulisust ega nende võrdsust ega jumalikkust.”

Kui Jeesus ristiti, mainiti samas kaastekstis Jumalat, Jeesust ja püha vaimu. Jeesus „nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat tema peale”. (Matteuse 3:16) See siiski ei ütle, et need kolm on üks. Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit on palju kordi mainitud üheskoos, aga see ei tee neid üheks. Peetrust, Jakoobust ja Johannest on nimetatud üheskoos, kuid see ei tee neidki üheks. Pealegi näitas Jeesuse peale langenud Jumala vaim tema ristimisel, et Jeesus ei olnud kuni selle ajani vaimuga võitud. Kuidas ta võis seega olla Kolmainsuse osa, kus ta oleks alati olnud püha vaimuga üks?

Veel üks viide, kus räägitakse kolmest üheskoos, leidub Piibli vanemates tõlgetes 1. Johannese 5:7. Õpetlased tunnustavad siiski, et need sõnad ei olnud algselt Piiblis, vaid lisati palju hiljem. Enamik kaasaegseid tõlkeid jätab selle võltsitud salmi õigusega välja.

Ülejäänud „tõestavad tekstid” puudutavad ainult kahe — Isa ja Jeesuse — vahekorda. Vaadelgem mõningaid neist.

„Mina ja Isa oleme üks”

SEDA teksti, Johannese 10:30, tuuakse tihti Kolmainsuse toetuseks, kuigi kolmandat isikut ei ole seal mainitudki. Kuid Jeesus ise näitas, mida ta mõtles sellega, et ta on Isaga „üks”. Johannese 17:21, 22 ta palus Jumalat, et tema jüngrid „kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid, . . . et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks”. Kas Jeesus palvetas, et kõik tema jüngrid saaksid üheks olendiks? Ei palvetanud, on selge, et Jeesus palus seda, et nad võiksid olla ühendatud mõtete ja eesmärgi poolest, nii nagu tema ja Jumal seda on. — Vaata ka 1. Korintlastele 1:10.

Paulus ütleb 1. Korintlastele 3:6, 8: „Mina istutasin, Apollos kastis . . . Aga istutaja ja kastja on ühesugused [„üks”, NW].” Paulus ei mõelnud, et tema ja Apollos olid kaks isikut ühes; ta mõtles, et neil on ühine eesmärk. Kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutas siin tähenduses „üks” (hen), on kesksoost ja tähendab sõna-sõnalt „üks (asi)” ning näitab ühtsust koostöös. See on sama sõna, mida Jeesus kasutas Johannese 10:30, et kirjeldada oma vahekorda Isaga. See on ka sama sõna, mida Jeesus kasutas Johannese 17:21, 22. Niisiis, kui ta kasutas nendel juhtudel sõna „üks” (hen), rääkis ta mõtete ja eesmärgi ühtsusest.

Johann Calvin (kes oli kolmainsuslane) ütles Johannese 10:30 kohta raamatus Commentary on the Gospel According to John (Johannese evangeeliumi kommentaar): „Vanal ajal kasutasid inimesed seda kohta valesti, tõestamaks, et Kristus on . . . Isaga olemuselt sama. Sest Kristus ei käsitle olemuse ühtsust, vaid temal Isaga olevat üksmeelt.”

Johannese 10:30-le järgnevate salmide kaastekstis tõestas Jeesus võimsalt, et ta ei väitnud oma sõnadega end olevat Jumala. Ta küsis juutidelt, kes jõudsid ekslikult sellise järelduseni ja tahtsid teda kividega surnuks visata: „Kuidas te siis ütlete sellele, keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: sina pilkad Jumalat! sellepärast et ma ütlesin: mina olen Jumala Poeg?” (Johannese 10:31—36) Tõesti, Jeesus ei väitnud, et ta on Jumal-Poeg, vaid Jumala Poeg.

„Tehes ennast Jumala sarnaseks”?

TEINE Kolmainsuse toetuseks pakutud piiblitekst on Johannese 5:18. See ütleb, et juudid (nagu ka Johannese 10:31—36) tahtsid tappa Jeesust, sest ta oli „öelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks”.

Aga kes ütles, et Jeesus tegi ennast Jumala sarnaseks? Mitte Jeesus. Ta kaitses ennast selle valesüüdistuse vastu kohe järgmises salmis (19): „Siis Jeesus vastas ning ütles neile: ’. . . Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat!’ ”

Sellega Jeesus näitas juutidele, et ta ei ole Jumalaga võrdne ega saa seepärast tegutseda omal algatusel. Kas me võime kujutleda kedagi, kes on võrdne Kõikväelise Jumalaga, ütlemas, et ta „ei või iseenesest teha midagi”? (Võrdle Taaniel 4:31, 32.) On huvitav, et nii Johannese 5:18 kui ka 10:30 kaastekstid näitavad, et Jeesus kaitses ennast juutide valesüüdistuste vastu, kes tegid nagu kolmainsuslasedki valesid järeldusi!

„Jumalaga võrdne”?

FILIPLASTELE 2:6 ütleb katoliku Douay Version (1609) Jeesuse kohta: „Kes Jumala kujul olles ei pidanud röövimiseks olla Jumalaga võrdne.” King James Version aastast 1611 ütleb enam-vähem samuti. Mõningad kasutavad ikka veel paljusid selliseid tõlkeid, et toetada ideed, et Jeesus on Jumalaga võrdne. Aga pane tähele, kuidas teised tõlkijad selle salmi tõlgivad:

1869: „kes, olles Jumala kujul, ei suhtunud sellesse kui asja, mida võiks endale kahmata, et olla Jumalaga võrdne.” The New Testament (G. R. Noyes).

1965: „Tema — tõeliselt jumalik loomus! — ei teinud end kunagi enesekindlalt Jumalaga võrdseks.” Das Neue Testament (ümbertöötatud väljaanne, Friedrich Pfäfflin).

1968: „kes, kuigi olles Jumala kujul, ei vaadelnud Jumalaga võrdsena olemist asjana, mida ahnelt endale püüda.” La Bibbia Concordata.

1976: „Tal oli alati Jumala loomus, kuid ta ei mõelnud, et ta peaks jõuga püüdma saada Jumalaga võrdseks.” Today’s English Version.

1984: „kes, kuigi ta oli olemas Jumala kujul, ei kaalutlenud vallutamist, nimelt seda, et ta peaks olema Jumalaga võrdne.” New World Translation of the Holy Scriptures.

1990: „Kes, olles kujult Jumal, ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne.” Uus Testament.

Kuid mõned väidavad, et isegi need täpsemad tõlked viitavad, et 1) Jeesusel juba oli võrdsus, kuid ta ei tahtnud sellest kõvasti kinni hoida või et 2) tal ei olnud vaja võrdsust endale kahmata, kuna see tal juba oli.

Selles suhtes ütleb Ralph Martin teoses The Epistle of Paul to the Philippians (Pauluse läkitus filiplastele) algupärase kreeka keele kohta: „On siiski küsitav, kas tegusõna tähendus võib oma tegelikust tähendusest ’vallutama’, ’vägivaldselt haarama’ muutuda ’kõvasti kinnihoidmiseks’.” The Expositor’s Greek Testament (Selgitaja kreekakeelne Testament) ütleb samuti: „Me ei suuda leida ühtki kohta, kus sõnal ἁρπάζω [har·paʹzo] või mõnel selle vormil oleks tähendus ’valduses hoidma’, ’säilitama’. Selle tähendus tundub muutumatult olevat ’vallutama’, ’vägivaldselt haarama’. Seega ei ole lubatav muuta tõelist tähendust ’endale haarama’ selliseks, mis on täielikult erinev: ’kõvasti kinni hoidma’.”

Eelöeldust on selge, et selliste tõlgete nagu Douay Version ja King James Version tõlkijad väänavad reegleid, et toetada kolmainsuse õpetust. Filiplastele 2:6 kreekakeelse teksti objektiivne lugemine ei näita sugugi, et Jeesus oleks pidanud sobivaks olla Jumalaga võrdne; vastupidi, see näitab, et Jeesus ei pidanud seda sobivaks.

Ümbritsevate salmide (3—5, 7, 8) kaastekst teeb selgeks, kuidas 6. salmi tuleks mõista. Filiplastele soovitati tungivalt: „Vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast.” Siis kasutab Paulus Kristust kui silmapaistvat eeskuju selles: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel.” Milline „meel”? Kas ’mitte pidada röövimiseks olla Jumalaga võrdne’? Ei, see oleks otse vastupidine öeldu mõttele! Selle asemel Jeesus, kes ’arvas Jumalat ülemaks kui iseennast’, ei oleks kunagi ’kahmanud endale võrdsust Jumalaga’, vaid selle asemel ta „alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani”.

Kindlasti ei räägita siin Kõikväelise Jumala ühest osast. Siin räägiti Jeesus Kristusest, kes täiuslikult illustreeris Pauluse siintoodud mõtet — nimelt seda, kui tähtis on olla alandlik ja kuulekas endast Kõrgemale ja oma Loojale, Jehoova Jumalale.

’Mina olen’

PALJUDES tõlgetes, nagu näiteks Uus Testament (1990), ütleb Jeesus Johannese 8:58: „Enne kui Aabraham sündis, olen mina!” Kas Jeesus õpetas siin, nagu kolmainsuslased kinnitavad, et ta oli tuntud tiitli poolest „Mina Olen”? Ja kas see tähendab, nagu nad väidavad, et ta oli Heebrea Kirjade Jehoova, kuna 2. Moosese 3:14 ütleb: „Jumal ütles Moosesele: ’Ma olen see, kes ma olen’ ”?

Fraasi „ma olen” on 2. Moosese 3:14 kasutatud Jumala tiitlina, näitamaks, et ta on tõeliselt olemas ja teeb, mida oli tõotanud. Dr. J. H. Hertzi toimetatud The Pentateuch and Haftorahs ütleb selle fraasi kohta: „Vangipõlves olevatele iisraellastele pidi selle tähendus olema: ’Kuigi Ta ei ole veel näidanud teile oma võimu, Ta teeb seda; Ta on igavene ja ostab teid kindlasti vabaks.’ Enamik kaasaegsetest tõlkijatest järgib Rashit [prantsuse Piibli ja talmudi kommentaator], tõlkides [2. Moosese 3:14] nii: ’Ma saan selleks, kelleks ma saan.’ ”

Johannese 8:58 väljend on hoopis erinev sellest, mida on kasutatud 2. Moosese 3:14. Jeesus ei kasutanud seda nime või tiitlina, vaid selle selgitusena, et ta oli olemas enne inimeseks saamist. Pane seepärast tähele, kuidas mõned teised piiblitõlked tõlgivad Johannese 8:58:

1935: „Ma olin olemas enne, kui Aabraham sündis!” The Bible—An American Translation (J. M. P. Smith ja E. J. Goodspeed).

1965: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina juba see, kes ma olen.” Das Neue Testament (Jörg Zink).

1968: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina!” Eestikeelne Piibel.

1981: „Ma olin elus enne, kui Aabraham sündis!” The Simple English Bible.

1984: „Enne, kui Aabraham tuli olemasollu, olen olnud mina.” New World Translation of the Holy Scriptures.

Siin kasutatud kreekakeelse teksti tõeline mõte on see, et Jumala „esmasündinu” Jeesus oli olemas ammu enne seda, kui Aabraham sündis. — Koloslastele 1:15; Õpetussõnad 8:22, 23, 30; Ilmutuse 3:14.

Ja jälle näitab kaastekst, et see on õige arusaam. Juudid tahtsid Jeesust tookord kividega surnuks visata, sest ta väitis, et ’oli näinud Aabrahami’, kuigi, nagu nad ütlesid, ta polnud veel 50 aastatki vana. (Salm 57) Jeesuse loomulik vastus oli rääkida neile tõde oma vanusest. Niisiis ta rääkis neile loomulikult, et ta ’oli elus enne, kui Aabraham sündis’! — The Simple English Bible.

„Sõna oli Jumal”

JOHANNESE 1:1 kõlab eestikeelse Piibli järgi nii: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.” Kolmainsuslased väidavad, et see tähendab, et „Sõna” (kreeka keeles ho loʹgos), kes tuli maa peale Jeesus Kristusena, oli Kõikväeline Jumal ise.

Pane siiski tähele, et ka siin annab kaastekst aluse täpsele arusaamisele. Isegi eestikeelne Piibel ütleb: „Sõna oli Jumala juures.” (Meie kursiiv.) Keegi, kes on teise isiku „juures”, ei saa olla see isik ise. Kooskõlas sellega märgib jesuiit Joseph A. Fitzmyeri toimetatud Journal of Biblical Literature (Piibli kirjanduse ajakiri), et kui Johannese 1:1 teksti lõpuosa tõlgitaks sõnaga „Jumal” [suure algustähega], siis see „oleks vastuolus eelneva kõrvallausega”, mis ütleb, et Sõna oli Jumala juures.

Pane samuti tähele, kuidas teised tõlked selle salmiosa edasi annavad:

1808: „ja sõna oli jumal.” The New Testament in an Improved Version, Upon the Basis of Archbishop Newcome’s New Translation: With a Corrected Text.

1864: „ja jumal oli sõna.” The Emphatic Diaglott, ridadevaheline tõlge (Benjamin Wilson).

1928: „ja Sõna oli jumalik olend.” La Bible du Centenaire, L’Evangile selon Jean (Maurice Goguel).

1935: „ja Sõna oli jumalik.” The Bible—An American Translation (J. M. P. Smith ja E. J. Goodspeed).

1946: „ja jumalikku laadi oli Sõna.” Das Neue Testament, (Ludwig Thimme).

1950: „ja Sõna oli jumal.” New World Translation of the Christian Greek Scriptures.

1958: „ja Sõna oli jumal.” The New Testament (James L. Tomanek).

1975: „ja jumal (ehk jumalikku laadi) oli Sõna.” Das Evangelium nach Johannes (Siegfried Schulz).

1978: „ja jumalasarnane oli Logos.” Das Evangelium nach Johannes (Johannes Schneider).

Johannese 1:1 esineb kreekakeelne nimisõna the·osʹ (jumal) kaks korda. Esimene viitab Kõikväelisele Jumalale, kelle juures oli Sõna („ja Sõna [loʹgos] oli Jumala [sõna the·osʹ vorm] juures”). Selle esimese sõna the·osʹ ees on sõna ton, kreeka keele määrava artikli vorm, mis viitab konkreetsele isikule, käesoleval juhul Kõikväelisele Jumalale („ja Sõna oli [määrav artikkel] Jumala juures”).

Teiselt poolt ei ole artiklit teise sõna the·osʹ ees salmis Johannese 1:1. Niisiis kõlaks sõnasõnaline tõlge „ja jumal oli Sõna”. Oleme juba märganud, et paljud tõlked annavad selle teise sõna the·osʹ (nimisõnaline öeldistäide) edasi sõnadega „jumalik”, „jumalasarnane” või „jumal”. Mille alusel nad seda teevad?

Koinee kreeka keeles on olemas määrav artikkel, kuid ei ole umbmäärast artiklit. Niisiis, kui nimisõnalise öeldistäite ees ei ole määravat artiklit, võib öeldistäide kaastekstist sõltuvalt olla umbmäärane.

Journal of Biblical Literature ütleb, et väljendused, millel on „tegusõna ees ilma artiklita öeldistäide, on tähenduselt peaasjalikult omadust näitavad”. Nagu Journal märgib, näitab see, et loʹgos võib olla jumala sarnane. See ütleb ka Johannese 1:1 kohta: „Öeldistäite omadust näitav jõud on nii silmapaistev, et nimisõna [the·osʹ] ei saa võtta määravana.”

Niisiis tõstab Johannese 1:1 esile Sõna omadust, et ta oli „jumalik”, „jumalasarnane” või „jumal”, aga mitte Kõikväeline Jumal. See on kooskõlas ülejäänud Piibliga, mis näitab, et Jeesus, keda siin nimetatakse „Sõnaks” tema osas Jumala Eestkõnelejana, oli kuulekas ja subordinaatne, kelle saatis maa peale tema suhtes Kõrgem, Kõikväeline Jumal.

On palju teisi piiblikohti, kus peaaegu kõik tõlkijad lisavad (umbmäärase artikli olemasolu korral nende keeles) kreeka keelega sarnase lauseehituse puhul umbmäärase artikli. Näiteks Markuse 6:49, kui jüngrid nägid Jeesust vee peal kõndimas, ütleb King James Version: „Nad arvasid, et see oli [umbmäärane artikkel] vaim.” Koinee kreeka keeles ei ole tekstis „vaimu” ees umbmäärast artiklit. Kuid peaaegu kõik tõlkijad lisavad oma keeles selle, et tõlge sobiks kaastekstiga. Samuti, kui Johannese 1:1 näitab, et Sõna oli Jumala juures, ei saanud ta olla Jumal, vaid oli „jumal” ehk „jumalik”.

Joseph Henry Thayer, teoloog ja õpetlane, kes töötas tõlke American Standard Version kallal, ütles lihtsalt: „Logos oli jumalik, mitte jumalik Olend ise.” Ja jesuiit John L. McKenzie kirjutas oma teoses Dictionary of the Bible (Piibli sõnaraamat): „Jh. 1:1 tuleks täpselt tõlkida . . . ’sõna oli jumalik olend’.”

Reegli rikkumine?

MÕNINGAD väidavad siiski, et sellised tõlked rikuvad koinee kreeka keele grammatikareegleid, mis on välja antud kreeka õpetlase E. C. Colwelli poolt 1933. aastal. Ta kinnitas, et kreeka keele nimisõnaline öeldistäide „on [määrava] artikliga, kui ta on tegusõna järel, ja sel ei ole [määravat] artiklit, kui ta on tegusõna ees”. Sellega ta mõtles, et tegusõna ees olevat nimisõnalist öeldistäidet tuleks mõista nii, nagu selle ees oleks määrav artikkel. Johannese 1:1 on teine nimisõna (the·osʹ), öeldistäide, mis on tegusõna ees: „Ja [the·osʹ] oli Sõna.” Colwell väitis niisiis, et Johannese 1:1 tuleks lugeda: „Ja [määrav artikkel] Jumal oli Sõna.”

Aga vaatle vaid kahte näidet, mis leiduvad Johannese 8:44. Seal Jeesus ütleb Kuradi kohta: „Tema on inimese tapja,” ja „ta on valetaja.” Just nagu Johannese 1:1, on nimisõnalised öeldistäited („inimese tapja” ja „valetaja”) kreekakeelses tekstis tegusõna „on” ees. Kummagi nimisõna ees ei ole umbmäärast artiklit, sest koinee kreeka keeles seda ei ole. Aga enamik tõlkeid lisab umbmäärase artikli (nendes keeltes, kus see olemas on), sest kreeka keele grammatika ja kaastekst nõuavad seda. — Vaata ka Markuse 11:32; Johannese 4:19; 6:70; 9:17; 10:1; 12:6.

Colwell pidi seda nimisõnalise öeldistäite kohta tunnustama, sest ta ütles: „See on sellel kohal umbmäärane ainult siis, kui kaastekst seda nõuab.” Niisiis isegi tema möönab, et kui kaastekst nõuab seda, võivad tõlkijad sellist tüüpi lauseehituse puhul lisada nimisõna ette umbmäärase artikli.

Kas kaastekst nõuab umbmäärast artiklit Johannese 1:1? Jah, sest terve Piibli tunnistus on see, et Jeesus ei ole Kõikväeline Jumal. Seega ei pea sellistel juhtudel juhtima tõlkijat mitte Colwelli küsitav grammatikareegel, vaid kaastekst. Ja paljudest tõlgetest, mis lisavad umbmäärase artikli Johannese 1:1 ning teistes kohtades, selgub, et paljud õpetlased ei nõustu sellise kunstliku reegliga, ja ka Jumala Sõna ei ole sellega ühel meelel.

Mitte mingit vastuolu

KAS ütlus, et Jeesus Kristus on „jumal”, on vastuolus Piibli õpetusega, et on ainult üks tõeline Jumal? Ei, sest mõnikord Piibel kasutab seda sõna, et viidata võimsatele loodolevustele. Laul 8:5 (NW [8:6, EP]) kõlab: „Lisaks sa tegid tema [inimese] pisut alamaks kui jumalikud olevused [heebrea keeles ʼelo·himʹ],” see on inglid. Kui Jeesus kaitses end juutide süüdistuste vastu, et ta olevat väitnud, et ta on Jumal, märkis ta, et Seadus „nimetab jumalaiks neid, kelle kätte sai Jumala sõna”, see on inimkohtumõistjaid. (Johannese 10:34, 35; Laul 82:1—6) Isegi Saatanat on 2. Korintlastele 4:4 nimetatud „selle maailma jumalaks”.

Jeesuse positsioon on palju kõrgem kui inglitel, ebatäiuslikel inimestel või Saatanal. Ja kui neilegi on viidatud kui „jumalaile”, võimsatele olevustele, siis võib Jeesus kindlasti olla ja ta on „jumal”. Oma ainulaadse positsiooni tõttu vahekorras Jehoovaga on Jeesus „Vägev Jumal”. — Johannese 1:1; Jesaja 9:5.

Aga kas „Vägev Jumal”, kirjutatud suurte algustähtedega, näitab, et Jeesus on teatud viisil Jehoova Jumalaga võrdne? Sugugi mitte. Jesaja lihtsalt ennustas prohvetlikult, et see on üks neljast nimest, millega Jeesust kutsutakse, ja sellised nimed kirjutatakse eesti keeles suure algustähega. Ja kuigi Jeesust on nimetatud „Vägevaks”, võib siiski olla ainult üks, kes on „Kõikväeline”. Jehoova Jumala nimetamisel „Kõikväeliseks” ei oleks erilist tähendust, kui poleks olemas teisi, keda on samuti nimetatud jumalateks, kuid kes on alamal ehk madalamal positsioonil.

Inglismaa Bulletin of the John Rylands Library märgib, et kuigi Kristuse kohta on sellistes tekstides nagu Johannese 1:1 kasutatud sõna the·osʹ, siis katoliku teoloogi Karl Rahneri sõnul „mitte kuskil neist kohtadest ei kasutata sõna ’theos’ sellisel viisil, et see samastaks Jeesust sellega, kes mujal Uues Testamendis esineb kui ’ho Theos’, see on Kõigekõrgema Jumalaga”. Ja Bulletin lisab: „Kui Uue Testamendi kirjutajad oleksid pidanud eluliselt tähtsaks seda, et ustavad tunnistaksid Jeesust ’Jumalana’, siis kuidas selgitada seda, et sellise tunnistuse väljendus puudub Uuest Testamendist peaaegu täielikult?”

Aga mida öelda apostel Toomase ütluse kohta Jeesusele tekstis Johannese 20:28: „Minu Issand ja minu Jumal”? Toomasele oli Jeesus justkui „jumal”, eriti nendes imepärastes olukordades, mis panid teda nii hüüatama. Mõned õpetlased arvavad, et Toomase suust tuli hämmastuses lihtsalt emotsionaalne hüüatus, mis oli öeldud Jeesusele, kuid mõeldud Jumalale. Igal juhul Toomas ei mõelnud, et Jeesus on Kõikväeline Jumal, kuna tema ja teised apostlid teadsid, et Jeesus ei väitnud kunagi end olevat Jumala, vaid õpetas, et Jehoova üksi on „ainus tõeline Jumal”. — Johannese 17:3.

Jälle aitab kaastekst meil seda mõista. Mõned päevad varem oli ülesäratatud Jeesus käskinud Maarja Magdaleenal jüngritele öelda: „Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!” (Johannese 20:17) Kuigi Jeesus oli juba võimsa vaimuna üles äratatud, oli Jehoova ikka veel tema Jumal. Ja peale seda, kui Jeesus oli ausse tõstetud, jätkas ta selliselt Tema poole pöördumist isegi Piibli viimases raamatus. — Ilmutuse 1:5, 6; 3:2, 12.

Vaid kolm salmi pärast Toomase hüüatust Johannese 20:31 teeb Piibel asjad veelgi selgemaks, öeldes: „Aga need, on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg”, mitte Kõikväeline Jumal. Ja see tähendas sõnasõnaliselt „Poega”, nagu lihaliku isa ja poja puhul, mitte mingit müstilise Kolmainu Jumala osa.

Peab olema kooskõlas Piibliga

VÄIDETAKSE, et mitmed teised kirjakohad toetavad Kolmainsust. Kuid need on eelkäsitletutega sarnased selles mõttes, et hoolika uurimise korral ei paku nad tegelikku toetust. Sellised tekstid näitavad ainult seda, et igasuguse väidetava Kolmainsust toetava teksti puhul tuleb küsida: „Kas selle tõlgendus on kooskõlas kogu Piibli tervikliku õpetusega, et Jehoova Jumal üksi on Kõigekõrgem?” Kui mitte, siis peab tõlgendus olema vale.

Meil tuleb meeles pidada ka seda, et ainuski „tõestav tekst” ei ütle, et Jumal, Jeesus ja püha vaim on üks ühes müstilises Jumalas. Kuskil Piiblis ei ütle mitte ükski kirjakoht, et need kolm on võrdsed olemuse, võimu ja igaviku poolest. Piibel on järjekindel, andes teada, et Jehoova, Kõikväeline Jumal, on üksi Kõigekõrgem, Jeesus on tema enda poolt loodud Poeg ning püha vaim on Jumala tegev jõud.

[Väljavõte lk 24]

„Vanal ajal kasutasid inimesed seda kohta [Johannese 10:30] valesti, tõestamaks, et Kristus on . . . Isaga olemuselt sama.” — Commentary on the Gospel According to John (Johann Calvin)

[Väljavõte lk 27]

Keegi, kes on teise isiku „juures”, ei saa olla see isik ise

[Väljavõte lk 28]

„Logos oli jumalik, mitte jumalik Olend ise.” — Joseph Henry Thayer, piibliõpetlane

[Pildid lk 25]

Jeesus palus Jumalat, et tema jüngrid „kõik oleksid üks”, nagu ka tema ja Isa on „üks”

[Pilt lk 26]

Jeesus näitas juutidele, et ta ei olnud Jumalaga võrdne, öeldes, et ta „ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat”

[Pildid lk 29]

Kuna Piibel nimetab inimesi, ingleid ja isegi Saatanat „jumalateks” ehk vägevateks, võib kõrgemat Jeesust taevas sobivalt nimetada „jumalaks”