Igavene elu maa peal – kas ka kristlaste lootus?
„[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam.” (ILM. 21:4)
1., 2. Kust me teame, et paljud 1. sajandil elanud juudid uskusid igavesse ellu maa peal?
KORD jooksis üks suursugune rikas noor mees Jeesuse juurde, laskus tema ette põlvili ja küsis: „Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?” (Mark. 10:17). See mees oli huvitatud igavesest elust. Kuid kas ta mõtles igavest elu taevas või maa peal? Nagu eelmises artiklis juba räägiti, oli Jumal andnud sajandeid varem juutidele lootuse elada pärast ülestõusmist igavesti maa peal. Niisiis oli see lootus ka paljudel esimese sajandi juutidel.
2 Tõenäoliselt pidas Jeesuse järelkäija Martagi silmas ülesäratamist maa peale, kui ta ütles oma surnud venna kohta: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” (Joh. 11:24). On tõsi, et tolle aja saduserid eitasid ülestõusmist (Mark. 12:18). Ent George Foot Moore kirjutab oma raamatus „Judaism kristluse algusaegadel” („Judaism in the First Centuries of the Christian Era”): „2. ja 1. sajandist e.m.a pärit kirjutistest on näha üldist uskumust, mille kohaselt endised sugupõlved äratatakse tulevasel pöördelisel ajaloojärgul üles maa peale.” Järelikult tahtis Jeesuse poole pöördunud rikas mees saada igavest elu maa peal.
3. Milliseid küsimusi käsitletakse selles artiklis?
3 Tänapäeval on paljudel religioonidel ja piibliõpetlastel seisukoht, et lootus elada igavesti maa peal pole kristlik õpetus. Enamik inimesi usub surmajärgsesse ellu teispoolsuses. Seepärast arvavad paljud, et Piibli kreekakeelses osas viitab väljend „igavene elu” alati igavesele elule taevas. Ent kas see ikka on nii? Mida mõtles Jeesus, kui rääkis igavesest elust? Mida uskusid tema järelkäijad? Kas Piibli kreekakeelne osa annab alust loota igavesele elule maa peal?
Igavene elu „uueksloomise ajal”
4. Mis leiab aset „uueksloomise ajal”?
4 Piibel õpetab, et võitud kristlased äratatakse üles taevasse, kus nad hakkavad valitsema maa üle (Luuka 12:32; Ilm. 5:9, 10; 14:1–3). Ent Jeesus ei pidanud alati silmas üksnes seda gruppi, kui rääkis igavesest elust. Mõtle sellele, mida andis Jeesus oma jüngritele teada pärast seda, kui rikas noor mees oli lahkunud tema juurest kurva meelega, sest ei soovinud jätta oma varandust ega teda järgida. (Loe Matteuse 19:28, 29.) Jeesus ütles apostlitele, et nad hakkavad valitsema kuningate ja kohtumõistjatena „kaheteistkümne Iisraeli suguharu üle”, see tähendab inimeste üle, kes ei kuulu taevasesse valitsusse. (1. Kor. 6:2.) Samuti rääkis ta, et „igaüks”, kes teda järgib, saab tasu. Ka need inimesed pärivad „igavese elu”. Kõik see leiab aset „uueksloomise ajal” (UM).
5. Kuidas sa defineeriksid „uueksloomist”?
5 Mida mõtles Jeesus uueksloomise all? Seda terminit on tõlgitud ka „kui kõik saab uueks”, „uus maailm” ja „kõigi asjade uuendamine” (UT 2005, „The Bible–An American Translation”, „The Holy Bible–New International Version”). Kuna Jeesus seda väljendit ei selgitanud, viitas ta tõenäoliselt millelegi, mida juudid teadsid juba sajandeid. Pidi tulema aeg, mil maapealsed tingimused luuakse uueks ehk taastatakse selliseks, nagu need olid Eedeni aias enne Aadama ja Eeva patustamist. Uueksloomisega täitub Jumala tõotus „uute taevaste ja uue maa” loomise kohta (Jes. 65:17).
6. Mida näitab tähendamissõna lammastest ja sikkudest lootuse kohta elada igavesti maa peal?
6 Jeesus mainis taas igavest elu, kui ta rääkis maailmaajastu lõpetusest (Matt. 24:1–3). „Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse tema ette kõik rahvad, ja ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest,” ütles Jeesus. Need, kes mõistetakse hukka, „lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse”. Õiged, kes saavad igavese elu, on need, kes toetavad ustavalt Kristuse võitud vendi (Matt. 25:31–34, 40, 41, 45, 46). Kuna võitud on valitud taevasesse valitsusse, siis peavad need õiged olema selle kuningriigi maised alamad. Piibel on ennustanud: „[Jehoova määratud kuningas] valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani!” (Laul 72:8). Järelikult elavad selle riigi alamad igavesti maa peal.
Millest kõneleb Johannese evangeelium?
7., 8. Millist kahte lootust mainis Jeesus Nikodeemusega vesteldes?
7 Nagu eespool mainitud puhkudest Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis ilmneb, kasutas Jeesus terminit „igavene elu”. Johannese evangeelium tsiteerib Jeesust rääkimas igavesest elust 17 korda. Uurigem nüüd mõnda sellist kohta Johannese evangeeliumist, et näha, mida Jeesus ütles igavese elu lootuse kohta maa peal.
8 Johannese evangeeliumi järgi mainis Jeesus esimest korda igavest elu siis, kui ta vestles variser Nikodeemusega. Jeesus ütles talle: „Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” Need, kes saavad taevasesse kuningriiki, peavad ’ülalt sündima’ (Joh. 3:3–5). See pole aga kõik, mida Jeesus ütles. Seejärel rääkis ta kogu maailma ees olevast lootusest. (Loe Johannese 3:16.) Jeesus viitas nii igavesele elule taevas kui ka maa peal.
9. Millisest lootusest rääkis Jeesus Samaaria naisele?
9 Pärast vestlust Nikodeemusega Jeruusalemmas rändas Jeesus põhja poole Galileasse. Teel olles kohtas ta Samaarias Sühhari linna lähistel Jaakobi kaevu juures üht naist, kellele ta ütles: „Kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!” (Joh. 4:5, 6, 14). See vesi kujutab Jumala korraldusi, mille kaudu ta annab inimkonnale tagasi igavese elu, kaasa arvatud neile, kes hakkavad elama maa peal. Ilmutusraamatus on kujutatud Jumalat ütlemas: „Mina annan sellele [„igaühele”, UM], kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata” (Ilm. 21:5, 6; 22:17). Seega, kui Jeesus rääkis Samaaria naisele igavesest elust, ei mõelnud ta üksnes taevast lootust, mis on tema võitud kaaspärijatel, vaid ka maist lootust, mis on kogu jumalakartlikul inimkonnal.
10. Mida ütles Jeesus oma vastastele igavese elu kohta, kui ta oli tervendanud mehe Betsata tiigi juures?
10 Järgmisel aastal taas Jeruusalemmas olles tervendas Jeesus Betsata tiigi juures ühe haige mehe. Kui juudid teda selle pärast kritiseerisid, ütles ta, et „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat”. Pärast seda, kui ta oli öelnud, et Isa on „kõik kohtu ... andnud Poja kätte”, lausus ta: „Kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu.” Samuti ütles ta: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [inimese Poja] häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Joh. 5:1–9, 19, 22, 24–29). Jeesus andis oma vastastele teada, et tema ongi see, kelle Jumal on määranud viima täide juutide lootust elada igavesti maa peal ning et ta teeb seda surnute ülesäratamisega.
11. Kust me teame, et kirjakohas Johannese 6:48–51 toodud Jeesuse sõnad käivad ka igavese elu lootuse kohta maa peal?
11 Kui Jeesus oli Galileas rahvast ime läbi leivaga toitnud, järgnesid talle tuhanded inimesed. Jeesus rääkis neile teistsugusest leivast, „eluleivast”. (Loe Johannese 6:40, 48–51.) „Leib, mille mina annan, on minu liha,” ütles ta. Jeesus ei andnud oma elu üksnes nende eest, kes hakkavad valitsema temaga taevases kuningriigis, vaid ka „maailma elu eest” ehk kõigi nende inimeste eest, kes väärivad lunastust. „Kui keegi sööb seda leiba”, see tähendab usub Jeesuse lunastusohvrisse, siis on tal igavese elu lootus. Viide igavesele elule hõlmas endas juutide igivana lootust igavesest elust maa peal Messia valitsuse all.
12. Millist lootust pidas Jeesus silmas, kui ta ütles vastastele, et annab oma lammastele igavese elu?
12 Hiljem, templi pühitsemise püha ajal Jeruusalemmas, ütles Jeesus oma vastastele: „Teie aga ei usu, sest teie ei ole minu lammaste hulgast. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind. Ja mina annan neile igavese elu” (Joh. 10:26–28). Kas Jeesus rääkis üksnes elust taevas või mõtles ta ka igavest elu maises paradiisis? Jeesus oli hiljaaegu lohutanud oma järelkäijaid järgmiste sõnadega: „Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile kuningriigi!” (Luuka 12:32). Ent sama püha ajal ütles Jeesus ka järgmist: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia” (Joh. 10:16). Niisiis, kui Jeesus rääkis oma vastastega, mõtles ta nii igavese elu lootust taevas, mis on „pisukesel karjukesel”, kui ka igavese elu lootust maa peal, mis on miljonitel „teistel lammastel”.
Lootus, mis ei vajanud selgitust
13. Mida Jeesus mõtles, kui ütles kurjategijale, et see on temaga paradiisis?
13 Kui Jeesus oli piinapostil surmaagoonias, ütles ta sõnad, mis kinnitasid ümberlükkamatult inimkonna tulevikulootust. Kurjategija, kes oli Jeesuse kõrvale naelutatud, palus teda: „Jeesus, pea mind meeles, kui sa tuled oma kuningriiki.” Ja Jeesus vastas temale: „See on tõsi, ütlen ma sulle täna, sa oled kord koos minuga paradiisis” (Luuka 23:42, 43, UM). Kuna see mees oli tõenäoliselt juut, ei vajanud ta selgitust, mis on paradiis. Lootus elada tulevikus igavesti maa peal polnud talle võõras.
14. a) Mis näitab, et apostlitel oli raske mõista taevase lootuse tähendust? b) Millal hakkasid Jeesuse järelkäijad taevase elu lootust selgelt mõistma?
14 Selgitust vajas hoopiski lootus saada igavene elu taevas. Kui Jeesus andis oma jüngritele teada, et läheb taevasse neile aset valmistama, ei mõistnud nad tema sõnu. (Loe Johannese 14:2–5.) „Mul on teile veel palju ütlemist, aga te ei või nüüd seda kanda,” lausus ta neile hiljem, „aga kui tema, tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid kõigesse tõesse” (Joh. 16:12, 13). Alles pärast 33. aasta nelipüha, mil Jeesuse jüngrid võiti Jumala vaimuga tulevasteks kuningateks, mõistsid nad, et nende troon on taevas (1. Kor. 15:49; Kol. 1:5; 1. Peetr. 1:3, 4). Lootus taevasest pärandist oli midagi uut, seepärast keskendusid Piibli kreekakeelsed kirjutised eelkõige sellele. Kuid kas neis kirjades on antud kinnitust ka lootuse kohta elada igavesti maa peal?
Mida näitavad inspireeritud kirjad?
15., 16. Kuidas viitavad inspireeritud kiri heebrealastele ja Peetruse sõnad igavese elu lootusele maa peal?
15 Oma kirjas heebrealastele pöördus apostel Paulus usukaaslaste poole sõnadega „pühad vennad, taevase kutsumise osalised”. Kuid samas ütles ta ka seda, et Jumal on alistanud „tulevase maailma” Jeesusele (Heebr. 2:3, 5; 3:1). Kreekakeelses algtekstis viitab sõna, mille tõlkevasteks siin on „maailm”, alati inimestega asustatud maakerale. Niisiis tähendab siin „maailm” tulevast asustatud maad, mille üle valitseb Jeesus Kristus. Siis täidab Jeesus Jumala tõotuse: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29).
16 Ka apostel Peetrust inspireeriti kirjutama inimkonna tulevikust. Peetrus tähendas üles: „Praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks” (2. Peetr. 3:7). Mis saab praegustest taevastest ehk valitsustest ning kurjast inimühiskonnast? (Loe 2. Peetruse 3:13.) Need asendatakse „uute taevastega” – Jumala Messia kuningriigiga – ning „uue maaga” – tõelistest jumalateenijatest koosneva inimühiskonnaga.
17. Kuidas kirjeldatakse inimkonna lootust kirjakohas Ilmutuse 21:1–4?
17 Viimases Piibli raamatus on põnev nägemus inimkonna täiusesse tagasi viimise kohta. (Loe Ilmutuse 21:1–4.) See on olnud kõigi jumalateenijate lootuseks alates sellest ajast, mil täius Eedeni aias kaotati. Jumalakartlikud inimesed saavad siis elada lõputult paradiisis maa peal, ilma et nad vananeksid. See lootus põhineb kindlalt nii Piibli heebrea- kui ka kreekakeelsel osal ning annab ustavatele Jehoova teenijatele jõudu ka tänapäeval (Ilm. 22:1, 2).
Kas sa oskad selgitada?
• Mida mõtles Jeesus „uueksloomise” all?
• Millest rääkis Jeesus Nikodeemusele?
• Mida tõotas Jeesus kurjategijale, kes oli tema kõrval piinapostil?
• Kuidas kiri heebrealastele ja Peetruse sõnad kinnitavad igavese elu lootust maa peal?
[Pilt lk 8]
Lambasarnased inimesed saavad igavese elu maa peal
[Pildid lk 10]
Jeesus rääkis igavesest elust