9. peatükk

Üks suur õpetaja tutvustab meile Loojat lähemalt

ESIMESE sajandi Palestiina rahvas ”ootas” kedagi. Keda siis? Jumala prohvetite poolt sajandeid varem ennustatud ”Kristust” ehk ”Võitut” (Messiat). See rahvas oli veendunud, et Piibel on kirjutatud Jumala juhatusel ning et selles on eelteateid tuleviku kohta. Üks sellistest Taanieli raamatus toodud prohvetiennustustest osutas sellele, et Messias peab saabuma just esimese sajandi algul (Luuka 3:15; Taaniel 9:24—26).

Ent nad pidid olema valvsad, sest tulemas oli ka omal algatusel tõusvaid messiaid (Matteuse 24:5). Juudi ajaloolane Josephus märgib mõningaid neist: Teudas, kes viis oma järelkäijad Jordani jõe äärde ja väitis, et selle veed lahknevad; üks egiptlane, kes viis rahva Õlimäe juurde ning kinnitas, et tema käsul langevad Jeruusalemma müürid; lisaks ka üks rahvast raskustest vabastada tõotanud petis maavalitseja Festuse ajast. (Võrdle Apostlite teod 5:36; 21:38.)

Erinevalt taolistest eksiteele viidud järelkäijatest tunnistas hiljem ”kristlasteks” kutsutud rühmitus Jeesust Naatsaretist kui suurt õpetajat ja tõelist Messiat (Apostlite teod 11:26; Markuse 10:47). Jeesus polnud mingi isehakanud messias; tal olid usaldatavad volituskirjad, nagu seda igakülgselt kinnitavad neli evangeeliumideks kutsutud ajalooraamatut.a Näiteks oli juutidele teada, et Messias sünnib Petlemmas, on Taaveti soost ning teeb imelisi tegusid. Kõik see läks Jeesusega täide, nagu seda tunnistasid isegi tema vastased. Jeesus vastas tõepoolest neile Piiblis Messia kohta esitatud nõuetele (Matteuse 2:3—6; 22:41—45; Johannese 7:31, 42).

Jeesusega kohtunud rahvahulgad, kes panid tähele tema silmapaistvaid tegusid, kuulsid tema harukordseid tarkusesõnu ning mõistsid, et ta võib tulevikku ette näha, jõudsid veendumusele, et tema ongi Messias. Tema teenistuse käigus (aastatel 29—33 m.a.j.) kogunes hulgaliselt tõendeid, et ta on tõesti Messias. Tegelikult osutus ta veel kellekski enamaks kui Messiaks. Üks tõsiasjadega kursis olnud jünger jõudis järeldusele, et ”Jeesus on Kristus, Jumala Poeg”b (Johannese 20:31).

Kuna Jeesus oli Jumalaga nii lähedastes suhetes, võis ta selgitada ja avada meie Looja olemust (Luuka 10:22; Johannese 1:18). Jeesus tõendas, et tema lähedased suhted Isaga said alguse taevas, kus ta tegi koos Jumalaga tööd, et tuua olemasollu kõik muu, nii elus kui elutu (Johannese 3:13; 6:38; 8:23, 42; 13:3; Koloslastele 1:15, 16).

Piibel teatab, et Poeg toodi vaimumaailmast üle ning ’sai inimeste sarnaseks’ (Filiplastele 2:5—8). Tegemist on tavatu sündmusega, ent kas see on üldse võimalik? Teadlased kinnitavad, et looduslik keemiline element, näiteks uraan, võib muunduda teiseks elemendiks; nad koguni arvutavad välja massi energiaks muundumise tulemused (E=mc²). Miks siis kahelda Piibli sõnades ühe vaimolendi muutmise kohta, et ta saaks elada kui inimene?

Et seda teisest küljest selgitada, mõelgem, mida arstid kunstliku viljastamise osas korda saadavad. Katseklaasis alguse saanud elu kantakse üle naise organismi, nii et hiljem sünnib beebi. Piibel kinnitab meile, et Jeesuse juhtumil kanti tema elu ”Kõigekõrgema väel” neitsi Maarja organismi üle. Maarja oli Taaveti soost, seega võis Jeesusest saada Taavetile tõotatud Messia-Kuningriigi alaline pärija (Luuka 1:26—38; 3:23—38; Matteuse 1:23).

Tuginedes oma lähedastele suhetele ja sarnasusele Loojaga, ütles Jeesus: ”Kes mind on näinud, see on näinud Isa” (Johannese 14:9). Ka ütles ta: ”Ükski ei tunne, .. kes on Isa, kui vaid Poeg ja kellele iganes Poeg tahab ilmutada!” (Luuka 10:22). Järelikult saame Looja isiksusest selgema pildi siis, kui tutvume sellega, mida Jeesus maa peal olles õpetas ja tegi. Vaadelgem seda lähemalt, toetudes Jeesusega läbi käinud meeste ja naiste kogemustele.

Samaaria naine

”Kas see ei ole Kristus?” tahtis Samaaria naine pärast lühikest keskustelu Jeesusega teada (Johannese 4:29). Ta kehutas lähedalasuvas Sühhari linnas teisigi Jeesuse juurde minema. Mis ajendas seda naist Jeesust Messiaks pidama?

Naine kohtus Jeesusega, kui see oli puhkamas pärast astumist mööda Samaaria tolmuseid mägiteid kogu hommikupooliku jooksul. Ehkki Jeesus oli väsinud, kõnetas ta naist. Märganud naise tõsist huvi vaimsete asjade vastu, jagas Jeesus sügavaid tõdesid, mis keskendusid vajadusele ’kummardada Isa vaimus ja tões’. Lõpuks tegi ta teatavaks, et tema ongi see Kristus, millist fakti ta polnud seni veel avalikkuse ette toonud (Johannese 4:3—26).

Samaaria naisele oli see ootamatu kohtumine Jeesusega väga tähendusrikas. Naise eelnev usuelu koondus jumalakummardamisele Gerisimi mäel ning tugines ainult Piibli esimesele viiele raamatule. Juudid vältisid samaarlasi, kellest paljud olid teiste rahvastega segunenud Iisraeli kümne suguharu järeltulijad. Kuidas küll Jeesus neist erines! Ta õpetas seda samaarlannat meeleldi, ehkki tema ülesandeks oli tulla ”Iisraeli soo kadunud lammaste juurde” (Matteuse 15:24). Jeesuse käitumine peegeldas siin Jehoova valmisolekut võtta vastu siiraid inimesi kõigist rahvastest (1. Kuningate 8:41—43). Jah, nii Jeesus kui Jehoova on tänapäeval kõikjal maailmas levinud kitsarinnalisest usuvaenutsemisest kõrgemal. See teadmine peaks meid tõmbama Looja ja tema Poja ligi.

Jeesuse valmisolekust seda naist õpetada võime veel midagi õppida. Naine elas tookord koos mehega, kes polnud ta abikaasa (Johannese 4:16—19). Ometi ei seganud see Jeesust temaga kõnelemast. Võib mõista, et kindlasti hindas naine seda, et teda koheldi tema väärikust riivamata. Tema kogemus polnud aga erandlik. Kui juudi usujuhid (variserid) Jeesust kritiseerisid, et ta sööb koos kahetsusvalmis patustega, lausus ta: ”Arsti ei vaja terved, vaid haiged. Ent minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Matteuse 9:10—13). Jeesus pakkus tuge inimestele, kes ägasid oma patukoorma all — kes olid rikkunud Jumala seadusi või mõõdupuid. Kui südantsoojendav on teada, et Jumal ja ta Poeg aitavad neid, kellel on varasemast käitumisest tulenevaid raskusi! (Matteuse 11:28—30.)c

Ärgem unustagem, et selles Samaaria loos oli Jeesus naisega kõneldes lahke ja abivalmis. Miks see väärib tähelepanu? Tol ajal õpetati juudi meestele, et avalikus kohas tuleb hoiduda kõnelemast naisega, ka omaenda naisega. Juudi rabid ei pidanud naisi võimelisteks võtma vastu sügavalt vaimset õpetust, vaid arvasid neil olevat ”piiratud mõistuse”. Mõned ütlesid: ”Pigem võib seadusesõnad põletada kui naistele edasi anda.” Jeesuse jüngridki olid taolises õhustikus üles kasvanud; tagasi jõudes nad niisiis ”imestasid, et ta naisega kõneles” (Johannese 4:27). See lugu — mis on üks paljudest — näitab ilmekalt, et Jeesus oli oma Isa kuju, kes on loonud nii mehed kui naised, ja suhtub neisse austusega (1. Moosese 2:18).

Hiljem veenis see Samaaria naine ka oma kaaslinlasi Jeesust kuulama. Paljud tutvusid tõsiasjadega ning neist said usklikud, kes ütlesid: ”Me .. teame, et tema on tõesti maailma Õnnistegija!” (Johannese 4:39—42). Kuna ka meie kuulume sellesse inimkonna ”maailma”, on Jeesusel seoses meiegi tulevikuga elutähtis osa.

Kaluri vaade

Vaadelgem nüüd Jeesust läbi tema kahe lähedase kaaslase — Peetruse ja seejärel Johannese — silmade. Need lihtsad kalurid kuulusid tema esimeste järelkäijate hulka (Matteuse 4:13—22; Johannese 1:35—42). Variserid pidasid neid ”kirjatundmatuteks ja õppimatuteks meesteks”, maarahvaks (ʽam-ha·ʼaʹrets), kellele ülalt alla vaadati, sest nad polnud rabide kombel koolitust saanud (Apostlite teod 4:13; Johannese 7:49). Paljud, kes olid taolised usupärimustest kinnipidajate ikke all ”vaevatud ja koormatud”, ihkasid saada vaimuvalgust. Professor Charles Guignebert Sorbonne’ist märgib, et ”nende süda kuulus täielikult Jahvele [Jehoovale]”. Jeesus ei pööranud neile alandlikele selga ega eelistanud rikkaid või mõjukaid. Ta hoopis avas neile oma õpetuste ja tegude varal Isa olemuse (Matteuse 11:25—28).

Peetrus koges Jeesuse osavõtlikkust otseselt. Peagi pärast seda, kui Peetrus koos Jeesusega teenistustööle asus, jäi ta ämm palavikuhaigeks. Peetruse poole tulnud Jeesus võttis ta ämmal käest kinni, ja palavik lahkus temast! Me ei pruugi seda tervendusprotsessi täpselt tunda, nii nagu ka tänapäeva arstid ei oska mõnele tervenemisele korralikku seletust anda, ent selle naise palavik kadus. Jeesuse tervendusmeetodi tundmisest palju tähtsam on tajumine, et haigeid ja vigaseid tervendades tõendas ta oma kaastundlikkust nende vastu. Nagu tema Isagi, tahtis ta tõesti inimesi aidata (Markuse 1:29—31, 40—43; 6:34). Koos Jeesusega kogetu põhjal võis Peetrus mõista, et Looja arvab igat inimest olevat väärt hoolitsust (1. Peetruse 5:7).

Kord hiljem viibis Jeesus Jeruusalemma templis naiste eesõues. Ta vaatas, kuidas rahvas ohvriraha kirstu laseb. Rikkad panid sinna palju. Jeesuse terane pilk tabas, et üks vaene lesknaine pani sisse kaks üsna tagasihoidliku väärtusega münti. Jeesus sõnas Peetrusele, Johannesele ja teistele: ”Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid! Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!” (Markuse 12:41—44).

Sellest võib mõista, et Jeesus nägi seda head, mis inimestes oli, ning hindas igaühe pingutusi. Millist mõju võis see Peetrusele ja teistele apostlitele avaldada? Tajunud Jeesuse eeskuju najal, milline on Jehoova, tsiteeris Peetrus hiljem üht Laulu: ”Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole” (1. Peetruse 3:12; Laul 34:16, 17). Kas sind ei tõmbaks Looja ja tema Poja poole, kes on valmis leidma sinus head ning võtma kuulda sinu palveid?

Olnud umbes kaks aastat Jeesuse lähedane kaaslane, oli Peetrus veendunud, et Jeesus on Messias. Kord päris Jeesus oma jüngritelt: ”Kelle mind inimesed ütlevad olevat?” Talle anti erisuguseid vastuseid. Siis küsis ta neilt: ”Aga teie, kelle teie ütlete mind olevat?” Peetrus vastas veendunult: ”Sina oled Kristus!” See, mida Jeesus edasi tegi, võib ehk tekitada hämmastust. Ta ”hoiatas neid kõvasti, et nad temast ühelegi ei räägiks” (Markuse 8:27—30; 9:30; Matteuse 12:16). Miks ta seda ütles? Jeesus viibis ise inimeste keskel, seepärast ei soovinud ta, et nad pelgalt kuulduste põhjal järeldusi teeksid. Kas pole loogiline? (Johannese 10:24—26.) Mõte seisneb selles, et ka meie Looja soovib, et me õpiksime teda tundma, uurides ise kindlaid tõendeid. Ta ootab, et meie veendumused põhineksid tõsiasjadel (Apostlite teod 17:27).

Nagu võib arvata, oli ka selliseid Jeesuse kaasmaalasi, kes teda vastu ei võtnud, hoolimata rohketest tõenditest, et tal on Looja toetus. Paljudele, kelle tähelepanu keskmes oli oma positsioon või poliitilised pürgimused, polnud see otsekohene, ent tagasihoidlik Messias sugugi meeltmööda. Kui Jeesuse teenistustöö hakkas lõpule jõudma, sõnas ta: ”Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, .. ja teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:37, 38). Taoline muutus selle rahva seisukorras märgistas üht tähelepanuväärset etappi Jumala eesmärgi teostumises õnnistada kõiki rahvaid.

Peagi pärast seda kuulsid Peetrus ja veel kolm apostlit Jeesuselt üksikasjalikku prohvetiennustust ”maailma-ajastu lõpetuse” kohta.d See, mida Jeesus ennustas, täitus esmalt siis, kui Rooma aastatel 66—70 Jeruusalemma ründas ja selle hävitas. Ajalugu kinnitab, et Jeesuse ettekuulutus läks tõesti täide. Peetrus oli nende paljude Jeesuse ennustatud sündmuste otseseks tunnistajaks, millest kõnelevad ka tema kirjutatud kaks raamatut, 1. ja 2. Peetruse kiri (1. Peetruse 1:13; 4:7; 5:7, 8; 2. Peetruse 3:1—3, 11, 12).

Oma teenistuse ajal oli Jeesus teda ümbritsevate juutide vastu ikka lahke. Ent ta ei hoidunud kurjust hukka mõistmast. See aitas Peetrusel — ja peaks aitama meilgi — mõista meie Loojat veelgi paremini. Nähes, kuidas Jeesuse prohvetiennustus ka teistes üksikasjades täide läheb, kirjutas Peetrus, et kristlased peaksid ’Jehoova päeva juuresolekut pingsalt meeles pidama’ (UM). Ka ütles ta: ”Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” Seejärel jagas Peetrus julgustust, kõneldes ”uutest taevastest ja uuest maast, kus õigus elab” (2. Peetruse 3:3—13). Kas ka meie hindame sarnaselt Peetrusega Jumala isikuomadusi, mis peegeldusid Jeesuses, ning kas ka meie väljendame oma usku tema tulevikutõotustesse?

Miks Jeesus suri?

Olles viimast õhtut koos apostlitega, pidas Jeesus koos nendega üht erilist söömaaega. Taolise söömaaja puhul oli juudist võõrustajal kombeks ilmutada külalislahkust, pestes jalgu külalistel, kes võisid olla kõndinud tolmustel teedel, jalas sandaalid. Ent mitte keegi ei pakkunud end Jeesuse jalgu pesema. Seepärast tõusis ta alandlikult püsti, võttis rätiku ja vaagna ning asus apostlite jalgu pesema. Kui järg jõudis Peetruseni, oli tollel piinlik lasta Jeesusel seda teenust osutada. Peetrus lausus: ”Eladeski ei või sina minu jalgu pesta!” ”Kui ma sind ei pese,” kostis Jeesus, ”siis ei ole sul osa minuga!” Jeesus teadis, et tal tuleb peagi surra, seepärast lisas ta: ”Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud” (Johannese 13:5—17).

Aastakümneid hiljem kutsus Peetrus kristlasi üles, et nad jäljendaksid Jeesust, küll mitte jalgadepesemise rituaalist kinni pidades, vaid teisi alandlikult teenides, selle asemel et nende üle ’isandaina valitseda’. Ka mõistis Peetrus tänu Jeesuse eeskujule, et ”Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu”. Milline õppetund Looja kohta! (1. Peetruse 5:1—5; Laul 18:36.) Kuid Peetrus õppis veel midagi.

Pärast seda viimast söömaaega juhatas Juudas Iskariot, kes oli apostel, ent kellest sai varas, relvastatud meeste jõugu Jeesust kinni võtma. Kui nad seda tegemas olid, sekkus asjasse Peetrus. Ta tõmbas mõõga välja ning haavas üht meest rahvajõugust. Jeesus noomis Peetrust: ”Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” Siis aga puudutas Jeesus Peetruse silme all meest ja tegi ta terveks (Matteuse 26:47—52; Luuka 22:49—51). Oli ilmne, et Jeesus tegutses kooskõlas oma õpetusega ’armastada oma vaenlasi’, jäljendades seega oma Isa, kes ”laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Matteuse 5:44, 45).

Sel pingerikkal ööl võttis juudi kõrgem kohus Jeesuse kohtuasja kibekiiresti arutusele. Talle esitati valesüüdistus jumalateotamises, ta anti üle Rooma maavalitsejale, misjärel ta ülekohtuselt hukkamisele määrati. Juudid ja roomlased heitsid tema üle nalja. Tema kallal tarvitati brutaalselt vägivalda ning lõpuks löödi ta postile. Sellise ränga kohtlemisega täitus palju prohvetiennustusi, mis olid juba sajandeid varem kirja pandud. Koguni piinapostile löödud Jeesust valvanud sõjamehed leidsid: ”Tõesti, see oli Jumala Poeg!” (Matteuse 26:57—27:54; Johannese 18:12—19:37).

Selline sündmuste areng võis tekitada Peetruses ja teistes küsimuse: miks pidi Kristus surema? Seda hakkasid nad alles hiljem mõistma. Üks põhjus oli see, et nende sündmustega täitus Jesaja 53. peatüki prohvetiennustus, milles osutatakse sellele, et Kristus ei too vabastust mitte ainult juutidele, vaid kogu inimkonnale. Peetrus kirjutas temast, ”kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud” (1. Peetruse 2:21—25). Peetrus taipas Jeesuse kuulutatud tõe mõtet: ”Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!” (Matteuse 20:28). Jah, Jeesusel tuli loobuda oma õigusest elada kui täiuslik inimene, et saaks osta inimkonna vabaks patuse seisundi alt, mis on päritud Aadamalt. Õpetus lunastusest ongi Piibli põhiõpetus.

Mida see luna endast kujutab? Võiks arendada järgmist mõtet. Oletagem, et meil on arvuti, mille üks elektrooniline fail on rikutud, sest keegi on muidu nii laitmatusse programmi toonud sisse vea (või viiruse). Sellest näitest ilmneb, millist mõju avaldab see, et Aadam Jumalale tahtlikult sõnakuulmatu oli ehk patustas. Mingem selle näitega edasi. Rikutud elektroonilise faili kahjulik mõju avaldub igas tehtavas koopias. Ent asi pole veel lootusetu. Spetsiaalse programmi abil saab laastava vea üles leida ning failid ja arvuti sellest puhtaks teha. Sarnaselt sellega on ka inimkond saanud Aadamalt ja Eevalt ”viiruse”, patu, kusjuures selle minemapühkimiseks läheb meil tarvis abi väljastpoolt (Roomlastele 5:12). Nagu näitab Piibel, tegi Jumal sellise puhtakssaamise võimalikuks Jeesuse surma vahendusel. Sellest armastavast korraldusest võime meiegi kasu saada (1. Korintlastele 15:22).

Mõistnud, mida Jeesus tegi, ei tahtnud Peetrus elada ’aega, mis tal veel oli elada lihas, enam inimeste himude järgi, vaid Jumala tahtmise järgi’. See tähendas Peetrusele, ja tähendab ka meile, et tuleb hoiduda pahelistest kommetest ja ebamoraalsest eluviisist. Inimesele, kes püüab teha ”Jumala tahtmist”, võivad teised üritada raskusi teele veeretada. Hoolimata sellest näeb ta, et tema elu muutub rikkamaks, mõttekamaks (1. Peetruse 4:1—3, 7—10, 15, 16). Nõnda oli see Peetrusega ja nõnda võib see olla ka meiega, kui ’usaldame oma hinge [ehk elu] ustava Looja hooleks, tehes head’ (1. Peetruse 4:19).

Jünger, kes tajus armastust

Apostel Johannes oli teine Jeesusele lähedane jünger, kes seetõttu võib aidata meil Loojat paremini mõista. Johannes kirjutas evangeeliumi ja veel kolm kirja (1., 2. ja 3. Johannese kiri). Ühes oma kirjas esitab ta meile järgmise sügava mõtte: ”Me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise [Looja] ja oleksime Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu” (1. Johannese 5:20).

Et tunnetada ”Tõelist”, tuli Johannesel kasutada ka ”mõistust”. Mida sai Johannes teada Looja isikuomaduste kohta? ”Jumal on armastus,” kirjutas Johannes, ”ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse.” Miks võis Johannes selles kindel olla? ”Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja” tooma lunastusohvrit meie eest (1. Johannese 4:10, 16). Nagu Peetruse südant, puudutas ka Johannese südant Jumala armastus, mis ilmnes selles, et ta läkitas oma Poja surema meie eest.

Johannes, kes oli olnud Jeesusega väga lähedane, suutis Jeesuse tundeid mõista. Juhtum Jeruusalemma lähistel Betaanias avaldas Johannesele sügavat muljet. Saanud teate, et ta sõber Laatsarus on väga haige, võttis Jeesus ette teekonna Betaaniasse. Kui ta koos apostlitega kohale jõudis, oli Laatsaruse surmast juba vähemalt neli päeva möödunud. Johannes teadis, et Jeesus saab oma väe Loojalt, inimelu Allikalt. Kas suudaks siis Jeesus Laatsaruse üles äratada? (Luuka 7:11—17; 8:41, 42, 49—56.) Jeesus lausus Laatsaruse õele Martale: ”Sinu vend tõuseb üles!” (Johannese 11:1—23).

Siis aga nägi Johannes Maarjat, Laatsaruse teist õde, Jeesusele vastu tulevat. Milline oli Jeesuse reageering? Ta ’ärritus vaimus ja võpatas’. Johannes kasutas Jeesuse reageeringu kirjeldamisel kreeka sõna (eesti keeles tõlgitud sõnaga ”ärritus”), mis viitab südamesttulevatele sügavatele emotsioonidele. Johannes pani tähele, et Jeesus ”võpatas” ehk oli seesmiselt ärevil, sügavalt kurb. Jeesus polnud ükskõikne ega osavõtmatu. Ta ”nuttis” (Johannese 11:30—37). Selgelt ilmnesid Jeesuse sügavad ja õrnad tunded, mistõttu Johannesel oli — ja ka meil peaks olema — kergem tajuda Looja tundeid.

Johannes teadis, et Jeesuse tunnetega kaasnevad kindlasti ka teod, sest ta kuulis Jeesust hüüdvat: ”Laatsarus, tule välja!” Ja nii see juhtuski. Laatsarus ärkas ellu ning tuli hauast välja. Kuidas see küll võis rõõmustada ta õdesid ja teisi pealtnägijaid! Siis uskusid paljud Jeesusesse. Seda ülesäratamist oli ta vaenlastel võimatu eitada, ent kui sõnum sellest levis, ’pidasid nad nõu’ lisaks Jeesusele ”Laatsarusegi ära tappa” (Johannese 11:43; 12:9—11).

Piibel ütleb Jeesuse kohta, et ta on Looja ”olemuse kuju” (Heebrealastele 1:3). Seega kogunes Jeesuse teenistuse käigus hulgaliselt tõendeid nii tema kui ka ta Isa tõsise soovi kohta kaotada haiguste ja surma laastav mõju. Ja see ei piirdu vaid üksikute ülesäratamistega, mis on kirjas Piiblis. Tegelikult kuulis Johannes ise, kui Jeesus lausus: ”Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [”mälestushaudades”, UM], kuulevad [Poja] häält ning tulevad välja ..” (Johannese 5:28, 29). Pangem tähele, et siin ei kasuta Jeesus tavalist haua kohta käivat sõna, vaid sõna, mida võiks tõlkida väljendiga ”mälestushauad”. Miks?

Jutt on Jumala mälestuses püsimisest. Kindlasti suudab hiigeluniversumi Looja mäletada igat üksikasja meie surnud lähedaste kohta, kaasa arvatud päritud ja omandatud iseloomujooni. (Võrdle Jesaja 40:26.) Asi ei piirdu vaid sellega, et ta suudab mäletada. Nii tema kui ka ta Poeg soovivad seda teha. Seoses selle imelise ülestõusmislootusega ütles ustav Iiob Jumala kohta: ”Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? [—] Sa [Jehoova] hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:14, 15, meie kursiiv; Markuse 1:40—42). Milline imeline, kummardamist vääriv Looja meil on!

Ülestõusnud Jeesus — mõtteka elu võti

Jeesuse armastatud jünger Johannes jälgis teda kuni ta surmani hoolega. Veelgi enam, Johannes on jäädvustanud kirjasõnas kõige suurejoonelisema ülestõusmise, mis kunagi aset on leidnud, sündmuse, mis rajab kindla aluse, et meil võiks olla kestev ja mõttekas elu.

Jeesuse vaenlased olid ta nagu tavalise kurjategija hukanud — naelutanud posti külge. Tema tunde väldanud piinlemise ajal olid pealtvaatajad — usujuhid kaasa arvatud — teda pilkamas. Vaatamata surmaheitlusele postil, märkas Jeesus oma ema ning lausus talle Johannese kohta: ”Naine, vaata, see on su poeg!” Ilmselt oli Maarja tollal juba lesk ning ta teised lapsed polnud veel jüngriteks saanud.e Seepärast usaldas Jeesus oma vananeva ema jünger Johannese hoolde. Ka selles peegeldub leskede ja vaestelaste eest hoolitsema õhutava Looja mõtteviis (Johannese 7:5; 19:12—30; Markuse 15:16—39; Jakoobuse 1:27).

Ent kuidas võis Jeesus nüüd, mil ta oli surnud, täita oma osa ”seemnena”, kelle kaudu ”peab kõiki maailma rahvaid õnnistatama”? (1. Moosese 22:18, SP.) Oma surmaga tol aprillikuu õhtupoolikul aastal 33. m.a.j. loobus Jeesus oma elust, et rajada alus lunastusele. Millist valu küll pidi tegema tundehellale Isale tema süütu Poja surmaheitlus. Ent sel teel anti tarvilik lunahind, et vabastada inimkond patu ja surma orjusest (Johannese 3:16; 1. Johannese 1:7). Nüüd oli oodata vaid suurejoonelist finaali.

Kuna Jeesusel Kristusel on keskne roll Jumala eesmärkide täideviimisel, siis pidi ta taas ellu ärkama. Just nii see sündiski, mille tunnistajaks ka Johannes oli. Kolmanda päeva varahommikul pärast Jeesuse surma ja matust läksid mõned jüngrid haua juurde. See oli tühi. Nad olid segaduses, kuni Jeesus mitmetele neist ilmus. Maarja Magdaleena teatas: ”Ma olen näinud Issandat” (UT). Jüngrid aga ei võtnud ta tunnistust kuulda. Kui jüngrid hiljem lukus uste taga koos olid, ilmus Jeesus taas ja koguni vestles nendega. Noil päevil said rohkem kui 500 mehest ja naisest otsesed tunnistajad, et Jeesus on tõepoolest elus. Tolle aja skeptikud võisid neid usaldusväärseid tunnistajaid usutleda ning teha kindlaks, kas nende tunnistused on õiged. Kristlased võisid olla kindlad, et Jeesus on üles äratatud ning elab edasi vaimolendina nagu Loojagi. Tõendid selle kohta olid sedavõrd rikkalikud ja usaldusväärsed, et paljud olid pigem valmis surema, kui salgama seda, et Jeesus on üles äratatud (Johannese 20:1—29; Luuka 24:46—48; 1. Korintlastele 15:3—8).f

Ka apostel Johannesel tuli kannatada tagakiusamist, sest ta andis tunnistust Jeesuse ülestõusmisest (Ilmutuse 1:9). Ent saadetuna karistuseks pagendusse, sai ta harukordse tasu. Jeesus andis talle terve rea nägemusi, mis tutvustavad meile Loojat lähemalt ning näitavad, mida toob tulevik. Seda võib lugeda Ilmutusraamatust, kus on kasutatud arvukalt võrdpilte. Selles kujutatakse Jeesust Kristust võiduka Kuningana, kes saavutab peagi oma vaenlaste üle lõpliku võidu. Nende vaenlaste hulka kuuluvad surm (meie igaühe vaenlane) ja moraalselt rikutud vaimolend nimega Saatan (Ilmutuse 6:1, 2; 12:7—9; 19:19—20:3, 13, 14).

Oma apokalüptilise sõnumi lõpupoole sai Johannes nägemuse ajast, mil maakerast saab paradiis. Hääl kirjeldas siis valitsevaid olusid: ”Jumal ise on [inimestega]. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:3, 4). Jumala eesmärgi täitudes läheb täide ka Jumala poolt Aabrahamile antud tõotus (1. Moosese 12:3; 18:18).

Siis saabub ”tõeline elu”, mis on võrreldav selle eluga, mis ootas ees Aadamat, kui ta loodi (1. Timoteosele 6:19). Enam ei pea inimkond Loojat otsides ja temaga suhteid luua püüdes pimeduses kobama. Kuid võib küsida: millal see sünnib? Ja miks küll lubab meie hoolitsev Looja kurjusel ning kannatustel ikka veel kesta? Võtkem need küsimused järgmisena arutusele.

[Allmärkused]

[Kast lk 150]

Selle kohta, kuidas Jeesus tervendas Peetruse ämma, võib olla huvitav võrdluseks lugeda paralleelseid jutustusi (Matteuse 8:14—17; Markuse 1:29—31; Luuka 4:38, 39). Arst Luukas lisas meditsiinilise täpsustuse, et ämm oli ”raskes palavikus”. Mis võimaldas Jeesusel tema ja teised terveks teha? Luukas tunnistab, et ”Issanda [Jehoova] vägi oli seal selleks, et Jeesus terveks teeks” (Luuka 5:17; 6:19; 9:43).

[Kast lk 152]

Kõigi aegade tähelepanuväärseim jutlus

Hindu juht Mohandas Gandhi olevat öelnud, et selles toodud õpetusi järgides ”oleksime lahendanud .. kogu maailma probleemid”. Tuntud antropoloog Ashley Montagu kirjutab, et nüüdisaegsed uurimistulemused armastuse psühholoogilise tähtsuse kohta on vaid selle jutluse kinnituseks.

Need mehed pidasid silmas Jeesuse mäejutlust. Gandhi lisas, et ”mäejutluse õpetus on mõeldud eranditult meile kõigile”. Hiljuti märkis professor Hans Dieter Betz: ”Mõju, mida mäejutlus avaldab, ületab reeglina judaismi ja kristluse või koguni Lääne kultuuri piirid.” Ta lisas, et see jutlus kätkeb ”iseäranis üldmõistetavat sõnumit”.

Miks mitte seda võrdlemisi lühikest, ent köitvat kõnet lugeda? See on kirjas Matteuse evangeeliumi peatükkides 5—7 ning tekstis Luuka 6:20—49. Toome ära mõned selle tähelepanuväärse jutluse tähtsamad mõtted:

Kuidas olla õnnelik — Matteuse 5:3—12; Luuka 6:20—23.

Kuidas säilitada enesest lugupidamine — Matteuse 5:14—16, 37; 6:2—4, 16—18; Luuka 6:43—45.

Kuidas parandada suhteid teistega — Matteuse 5:22—26, 38—48; 7:1—5, 12; Luuka 6:27—38, 41, 42.

Kuidas leevendada abieluraskusi — Matteuse 5:27—32.

Kuidas tulla toime murega — Matteuse 6:25—34.

Kuidas tunda ära usupetturlust — Matteuse 6:5—8, 16—18; 7:15—23.

Kuidas leida elu mõtet — Matteuse 6:9—13, 19—24, 33; 7:7—11, 13, 14, 24—27; Luuka 6:46—49.

[Kast lk 159]

Teoinimene

Jeesus Kristus polnud mitte passiivne erak, vaid kindlameelne teoinimene. Ta käis läbi ”ümberkaudsed külad ning õpetas”, pakkudes abi inimestele, kes olid ”piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Markuse 6:6; Matteuse 9:36; Luuka 8:1). Erinevalt paljudest nüüdse aja rikastest usujuhtidest ei kogunud Jeesus vara; tal polnud, ”kuhu ta oma pea võiks panna” (Matteuse 8:20).

Ehkki Jeesuse tegevuse keskmes oli inimeste vaimne tervendamine ja toitmine, polnud ta ükskõikne ka nende füüsiliste vajaduste suhtes. Ta tervendas haigeid, vigaseid ja ka deemonitest vaevatuid (Markuse 1:32—34). Kahel korral toitis ta tuhandeid oma innukaid kuulajaid, sest tal oli neist kahju (Markuse 6:35—44; 8:1—8). Ta tegi imesid osavõtlikkusest inimeste vastu (Markuse 1:40—42).

Jeesus tegutses otsustavalt ning puhastas templi ahnetest kauplejatest. Neile, kes teda jälgisid, tulid meelde lauliku sõnad: ”Püha viha sinu koja pärast sööb mind ära!” (Johannese 2:14—17). Mõistes hukka silmakirjalikke usujuhte, ei säästnud ta karme sõnu (Matteuse 23:1—39). Ka ei andnud ta järele tähtsate poliitikameeste survele (Matteuse 26:59—64; Johannese 18:33—37).

Jeesuse mitmekülgne teenistustöö pakub haaravat lugemismaterjali. Paljud esmalugejad alustavad Markuse lühikesest, ent värvikast loost selle teoinimese kohta.

[Kast lk 164]

Jeesus ajendas neid tegudele

Apostlite tegude raamatust võime leida ajaloolise jutustuse selle kohta, kuidas Peetrus, Johannes ja teised Jeesuse ülestõusmise kohta tunnistust annavad. Suur osa sellest raamatust räägib sündmustest, mis on seotud intelligentse seaduseuurija Sauluse ehk Paulusega, kes oli kristlusele ägedat vastupanu osutanud. Temale ilmus ülestõusnud Jeesus (Apostlite teod 9:1—16). Saanud vaieldamatuid tõendeid, et Jeesus on elusana taevas, hakkas Paulus sellest tõsiasjast innukalt tunnistust andma nii juutidele kui ka mittejuutidele, kaasa arvatud filosoofid ja riigivalitsejad. Kui lugeda, mida ta ütles sellistele haritud ja mõjukatele meestele, avaldab see sügavat muljet (Apostlite teod 17:1—3, 16—34; 26:1—29).

Mõne aastakümne jooksul kirjutas Paulus terve rea niinimetatud Uue Testamendi ehk Kristlike Kreeka Kirjade raamatuid. Enamikus Piiblites on sisukord ehk loetelu raamatutest, millest 14 — alates kirjast Roomlastele ja lõpetades kirjaga Heebrealastele — on Pauluse kirjutatud. Tolle aja kristlased ammutasid neist sügavaid tõdesid ja tarka juhatust. Veelgi väärtuslikumad on need meile, kel meil pole võimalik otseselt suhelda apostlite ja teiste Jeesuse õpetuste, tegude ja ülestõusmise tunnistajatega. Võib näha, et Pauluse kirjad saavad aidata meid perekonnaelus, suhtlemisel kaastöötajate ja naabritega ning sellise elusuuna valimisel, millel on tõesti mõte ja mis pakub rahuldust.

[Pilt lk 146]

Teadlased teostavad kunstlikku viljastamist. Looja kandis oma Poja elu üle, et ta võiks inimeseks saada

[Pilt lk 148]

Paljud, kes Jeesust kuulsid ja nägid, kuidas ta inimestega suhtleb, õppisid tema Isa paremini tundma

[Pilt lk 154]

Pestes apostlite jalgu, andis Jeesus eeskuju alandlikkusest, mida Looja hindab

[Pilt lk 157]

Arvutisüsteemi saab veast (või viirusest) puhtaks teha; et inimkond päritud ebatäiusest lahti saaks, vajab ta Jeesuse toodud lunahinda

[Pilt lk 163]

Oli tunnistajaid, kes nägid, kuidas Jeesus hauda (nagu see siin) pandi ning kuidas ta kolmandal päeval üles tõusis