Barnabas — ”lohutuse Poeg”

MILLAL viimati sind mõni sõber lohutas? Kas sa mäletad seda, millal sa ise viimati kedagi lohutasid? Me kõik vajame aeg-ajalt julgustust ning seepärast me tõesti hindame neid, kes seda armastavalt pakuvad. Lohutamine tähendab seda, et võetakse aega teist kuulata, mõista ja aidata. Kas sa oled valmis seda tegema?

Üks inimene, kes järgimistväärival viisil sellist valmisolekut ilmutas, oli Barnabas, kes ”oli hea mees ja täis Püha Vaimu ja usku” (Apostlite teod 11:24, UT). Miks võis Barnabase kohta nõnda öelda? Mida oli ta teinud, et teda sedamoodi kiideti?

Heldekäeline abistaja

Tema õige nimi oli Joosep, kuid apostlid andsid talle tema olemust hästi iseloomustava lisanime — Barnabas, tähendusega ”Lohutuse poeg”a (Apostlite teod 4:36, UM). Alles äsja oli moodustatud kristlik kogudus. Mõned oletavad, et Barnabas oli varem olnud üks Jeesuse jüngritest (Luuka 10:1, 2). Kuidas see ka polnud, igal juhul oli see mees endast head tunnistust andnud.

Küproselt pärit leviit Barnabas müüs varsti pärast 33. aasta nelipühi vabatahtlikult oma maatüki ning andis raha apostlitele. Miks ta seda tegi? Apostlite tegude raamatu jutustuses öeldakse, et tol ajal oli Jeruusalemma kristlaste hulgas kombeks, et ”igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas”. Ilmselt märkas Barnabas sealset kitsikust ning andis südamlikult, mida sai (Apostlite teod 4:34—37). Ta võis olla omajagu jõukaski, kuid ta ei kõhelnud Kuningriigi huvide heaks pakkumast ei oma materiaalset vara ega ka iseennast.b Õpetlane Frederick F. Bruce täheldab: ”Mil iganes Barnabas nägi inimesi, kes vajasid julgustust, või olukordi, kus seda vajati, seal julgustas ta omalt poolt nii palju, kui suutis.” See ilmneb ühest teisest temaga seotud juhtumist.

Saulus Tarsosest (hilisem apostel Paulus), kes oli saanud kristlaseks, püüdis 36. aasta paiku Jeruusalemma kogudusega ühendust võtta, ”aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger”. Kuidas pidi ta kogudust veenma, et tema pöördumine oli tõeline, mitte mingi salaplaan, kuidas kogudust veelgi laastada? ”Barnabas võttis ta vastu ja viis ta apostlite juurde” (Apostlite teod 9:26, 27; Galaatlastele 1:13, 18, 19).

Miks Barnabas Saulust usaldas, seda pole kirjas. Igal juhul toimis ”Lohutuse poeg” oma lisanime kohaselt, kuulates Saulust ja aidates teda näiliselt lootusetus olukorras. Kuigi Saulus pöördus seejärel oma sünnipaika Tarsosesse, oli loodud alus nende kahe mehe vahelisele sõprusele. Tulevastel aastatel osutus see väga kasutoovaks (Apostlite teod 9:30).

Antiookias

Arvata 45. aastal jõudsid Jeruusalemma uudised ebaharilikust sündmustekäigust Süüria Antiookias: paljud selle linna kreeka keelt kõnelevad inimesed olid saanud usklikeks. Kogudus lähetas Barnabase sinna asja uurima ja sealset tööd korraldama. Paremat valikut poleks nad saanud teha. Luukas teatab: ”Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde; sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale” (Apostlite teod 11:22—24).

See polnud veel kõik. Õpetlane Giuseppe Ricciotti teatab: ”Barnabas oli praktiline mees, ta sai kohe aru vajadusest asuda tegutsema, kindlustamaks, et selliselt lokkavalt põllult võiks suure saagi koguda. Esmavajadus oli seega lõikustöö tegijate järele.” Kuna Barnabas pärines Küproselt, oli ta ilmselt harjunud mittejuutidega suhtlema. Küllap tundis ta, et paganatele kuulutamine on just tema pärusmaa. Ent ta oli valmis sellesse erutavasse ja julgustavasse tegevusse ka teisi kaasama.

Barnabas mõtles Saulusele. Nähtavasti oli Barnabas teadlik, et sel ajal, kui Saulus usule pöördus, sai Ananias Jeesuselt prohvetliku ilmutuse, et endine tagakiusaja on ”valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate .. ette” (Apostlite teod 9:15). Seepärast asus Barnabas teele Tarsosesse — teekond sinna oli ligikaudu 200 kilomeetrit pikk — Saulust otsima. Need kaks töötasid koos terve aasta ning sel ajal hakati just Antiookias ”kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks” (Apostlite teod 11:25, 26).

Claudiuse valitsusajal tabasid Rooma keisririigi osi rasked näljahädad. Juudi ajaloolane Josephus kirjutab, et Jeruusalemmas ”suri palju inimesi, kuna neil oli puudus hädapärasestki, et endale toitu muretseda”. Nõnda Antiookia jüngrid ”võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal. Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi”. Selle ülesande täitnud, tulid viimased koos Johannes Markusega Antiookiasse, kus neid loeti koguduse prohvetite ja õpetajate hulka (Apostlite teod 11:29, 30; 12:25; 13:1).

Eriline misjoniülesanne

Siis leidis aset üks erakordne sündmus. ”Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: ”Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks mina nad olen kutsunud!”” Mõelda vaid! Jehoova vaim käskis nendele kahele anda erilise ülesande. ”Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse.” Barnabast võis nüüd täie õigusega kutsuda apostliks ehk läkitatuks (Apostlite teod 13:2, 4; 14:14).

Pärast seda, kui nad olid reisinud läbi Küprose ning aidanud selle saare Rooma maavalitsejal Sergius Paulusel usule pöörduda, läksid nad edasi Väike-Aasia lõunarannikule Pergesse, kus Johannes Markus neist lahkus ning läks tagasi Jeruusalemma (Apostlite teod 13:13). Tundub, et sinnamaani oli juhtiv roll olnud Barnabasel, võib-olla seepärast, et tal oli rohkem kogemusi. Sellest hetkest alates võttis juhtimise enda kätte Saulus (keda nüüd nimetati Pauluseks). (Võrdle Apostlite teod 13:7, 13, 16; 15:2.) Kas Barnabas solvus sellise muudatuse pärast? Ei, ta oli küps kristlane ning tunnustas alandlikult, et Jehoova kasutab ka tema kaaslast väga võimsasti. Jehoova soovis, et nende kaudu kuuleksid head sõnumit ka teised piirkonnad.

Selleks ajaks, kui Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookiast välja aeti, oli tegelikult kogu see piirkond nende kahe mehe kaudu Jumala sõna kuulnud ning paljud võtsid sõnumi vastu (Apostlite teod 13:43, 48—52). Ikoonionis sai ”niihästi suur hulk juute kui kreeklasi .. usklikuks”. See ajendas Paulust ja Barnabast viibima seal kauemat aega, ”kuulutades julgesti Issandat, kes .. laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi”. Kuuldes, et nende vastu hautakse salasepitsust neid kividega visata, pagesid nood kaks targu ning jätkasid oma tööd Lükaoonias, Lüstras ja Derbes. Hoolimata eluohtlikest läbielamustest Lüstras kinnitasid Barnabas ja Paulus edaspidigi ”jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala riiki” (Apostlite teod 14:1—7, 19—22).

Need kaks tarmukat kuulutajat ei lasknud endid heidutada. Vastupidi, nad pöördusid tagasi, et ehitada üles uusi kristlasi paikades, kus nad olid varem kohanud ägedat vastupanu, ning tõenäoliselt aitasid nad võimekatel meestel uutes kogudustes juhtimist enda peale võtta.

Ümberlõikamise küsimus

Arvata 16 aastat pärast 33. aasta nelipühi osales Barnabas ajaloolisel sündmusel, kus arutati ümberlõikamise küsimust. ”Mõned, kes olid tulnud [Süüria Antiookiasse] Juudamaalt, õpetasid vendi nõnda: ”Kui te ei lase endid ümber lõigata Moosese kombe järgi, siis te ei või õndsaks saada!”” Barnabas ja Paulus teadsid oma kogemusest, et see väide on väär ning vaidlustasid selle. Nad aga ei hakanud enda autoriteeti maksma panema, vaid mõistsid, et kogu vennaskonna huvides on tarvis see küsimus lahendada. Nii esitasid nad selle küsimuse juhtivale kogule Jeruusalemmas, kus nende aruanded küsimust lahendada aitasid. Paulus ja Barnabas, keda kirjeldati kui armsaid vendi, ”kes oma elu on pannud kaalule meie Issanda Kristuse nime pärast”, määrati seejärel ühes teiste valitutega teatama seda otsust Antiookia vendadele. Kui juhtiva kogu kiri oli ette loetud ja kõned peetud, siis koguduse liikmed ”rõõmustasid .. saadud julgustuse pärast” (UT) ning said kinnitust (Apostlite teod 15:1, 2, 4, 25—32; meie kursiiv).

”Äge vaidlus”

Pärast seda, kui me Barnabasest nii palju positiivset kuulnud oleme, võime ehk tunda, et ei suuda vististi kunagi tema eeskujul talitada. Ent ”Lohutuse poeg” oli ebatäiuslik nagu me kõik. Kui ta koos Paulusega koguduste külastamise eesmärgil teist misjonireisi kavandas, tekkis nende vahel lahkarvamus. Barnabas oli otsustanud võtta kaasa oma õepoja Johannes Markuse, kuid Paulus ei pidanud seda sobivaks, kuna Johannes Markus oli neist esimese misjonireisi ajal lahkunud. Sellest tekkis ”äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse”, samal ajal kui ”Paulus valis Siilase ja läks teele” hoopis teises suunas (Apostlite teod 15:36—40).

Kui kurb! Siiski annab see juhtum meile Barnabase iseloomust veel üht-teist teada. Üks õpetlane märgib: ”Barnabasele teeb alati au see, et ta oli valmis riskima ning Markust teist korda usaldama.” Üpriski tõenäoliselt võis minna nii, nagu see autor arvab: ”Usaldus, mida Barnabas tema vastu üles näitas, aitas tal taastada eneseusaldust ning kannustas uusi ülesandeid vastu võtma.” Sündmused näitasid, et see usaldus oli täielikult õigustatud ning tuli aeg, mil ka Paulus tunnustas, et Markusest on kristlikus teenistuses palju abi (2. Timoteosele 4:11; võrdle Koloslastele 4:10).

Barnabase eeskuju õhutab meid võtma aega, et rõhutuid ära kuulata, mõista ja julgustada, ning andma praktilist abi, kus me iganes selleks vajadust näeme. Ülestähendus Barnabase valmisolekust tasaselt ja julgelt oma vendi teenida ning head tulemused, mida see kaasa tõi, on juba iseenesest suureks julgustuseks. Milline õnnistus, et meil on tänapäeval kogudustes selliseid inimesi nagu Barnabas!

[Allmärkused]

[Pilt lk 23]

Barnabas ”oli hea mees ja täis Püha Vaimu ja usku”