Piibli 44. raamat — Apostlite teod

Kirjutaja: Luukas

Kirjutamiskoht: Rooma

Kirjutamine lõpetati: u 61 m.a.j

Käsitletud ajavahemik: 33 kuni u 61 m.a.j.

INSPIREERITUD Pühakirja 42. raamatus jutustas Luukas Jeesuse ja ta järelkäijate elust, tegevusest ja teenistusest kuni ajani, mil Jeesus läks taevasse. Pühakirja 44. raamatu, Apostlite tegude ajalooline ülestähendus jätkab algkristluse kujunemislugu, kirjeldades koguduse rajamist, mis toimus püha vaimu tegevuse tulemusel. Samuti jutustatakse seal, kuidas kuulutustöö laienes esmalt juutide ja seejärel teiste rahvaste hulgas. Suurem osa esimesest 12 peatükist räägib Peetruse tegevusest, ülejäänud 16 peatükki aga peaasjalikult Pauluse omast. Luukas käis Paulusega tihedalt läbi ning võttis osa paljudest tema reisidest.

² Raamat on suunatud Teofilosele. Teda nimetatakse ”kõrgeauliseks”, mis võib tähendada seda, et ta oli mingil tähtsal ametikohal, ent tegu võib olla ka lihtsalt sügava lugupidamise väljendusega (Luuka 1:3). Jutustus annab täpse ajaloolise ülevaate kristliku koguduse rajamisest ja kasvamisest. See algab ülesäratatud Jeesuse ilmumistega oma jüngritele ning jutustab seejärel tähtsatest sündmustest, mis toimusid aastatel 33 kuni umbes 61, kokku ligikaudu 28 aasta jooksul.

³ Juba ammustest aegadest peale on oldud seisukohal, et Luuka evangeeliumil ja Apostlite tegudel on üks ja sama kirjutaja. Mõlemad raamatud on suunatud Teofilosele. Korrates evangeeliumi viimaseid sündmusi Apostlite tegude avasalmides, seob Luukas need kaks jutustust kokku kui sama autori teosed. Tõenäoliselt sai Apostlite tegude raamat valmis umbes aastal 61 ehk ajal, mil Luukas oli viibinud kaks aastat Roomas apostel Pauluse juures. Kuna raamat jutustab sündmustest kuni selle aastani, ei saa see olla lõpetatud varem, ja kuna Pauluse edasikaebus keisrile polnud veel lahendust saanud, pidi see olema lõpetatud hiljemalt sellel aastal.

⁴ Piibliõpetlased on algusaegadest peale pidanud Apostlite tegude raamatut kanooniliseks. Selle raamatu katkeid on leitud vanimate säilinud Kreeka Kirjade papüüruskäsikirjade hulgast, millest eriti väärivad märkimist kolmandast või neljandast sajandist pärinev Michigan nr 1571 (P³⁸) ning kolmandast sajandist pärinev Chester Beatty nr 1 (P⁴⁵). Mõlemad käsikirjad osutavad sellele, et juba neil varajastel sajanditel oli Apostlite tegude raamat kasutusel ning kuulus inspireeritud Pühakirja raamatute hulka. Apostlite tegude raamatus torkab Luuka tekst silma samasuguse täpsuse poolest nagu tema evangeeliumiski, millest juba rääkisime. Söör William M. Ramsay liigitab Apostlite tegude kirjutaja ”esimese järgu ajaloolaste hulka” ning selgitab, mida ta silmas peab: ”Suure ajaloolase esmane ja hädavajalik omadus on tõemeelsus. Mida ta ütleb, peab olema usaldusväärne.”a

⁵ Luuka täpse väljenduslaadi näitlikustamiseks tsiteerime Edwin Smithi, kes oli I maailmasõja ajal Briti sõjalaevastiku koondise juht Vahemerel. Märtsis 1947 kirjutas ta ajakirjas ”The Rudder”: ”Muistseid aluseid ei juhitud nagu nüüdisaegseid ühe tüüriga, mis on kinnitatud ahtertäävi külge, vaid kahe suure aeru või mõlaga, teine teisel pool ahtrit; seetõttu mainibki Püha Luukas neid mitmuses [Ap. t. 27:40] . . . Meie uurimistöö on näidanud, et kõike, mida Püha Luukas räägib laeva liikumisest — alustades selle lahkumisega Heast Sadamast ja lõpetades madalikule jooksmisega Malta rannikul —, kinnitavad kõige täpsemat ja rahuldavamat laadi sõltumatud piiblivälised tõendid; samuti oleme näinud, et tema mainitud mereloleku aeg vastab läbitud vahemaale, ning lõpuks, et tema kirjeldus paigast, kuhu nad saabusid, on tõene. Kõik see omakorda kinnitab, et Luukas tegi kirjeldatud merereisi tõesti kaasa, ning on lisaks näidanud end olevat inimese, kelle tähelepanekuid ja ütlusi võib pidada ülimalt tõeseks ja usaldusväärseks.”b

⁶ Arheoloogilised leiud kinnitavad samuti Luuka jutustuse täpsust. Näiteks on Efesoses välja kaevatud Artemise templi jäänused ja ka muistne teater, kus efeslased apostel Pauluse pärast mürglit lõid (Ap. t. 19:27—40). On leitud raidkirju, mis kinnitavad, et Luukas oli täpne, kui kasutas Tessaloonika ametnike kohta nimetust ”linna ülemad” (17:6, 8). Kaks Maltal leitud raidkirja tõendavad, et Luukal oli õigus, kui ta kõneles Publiusest kui Malta ”tähtsaimast mehest” (28:7, P 1997).c

⁷ Lisaks on Luuka poolt üles tähendatud Peetruse, Stefanose, Korneeliuse, Tertulluse, Pauluse ja teiste kõned kõik erineva stiili ja ülesehitusega. Isegi Pauluse kõned erinevatele kuulajaskondadele on vastavalt olukorrale esitatud eri stiilis. See näitab, et Luukas pani kirja ainult selle, mida ta ise kuulis või mida teised pealtnägijad talle jutustasid. Luukas ei olnud fantaasiakirjanik.

⁸ Luuka eraelust on väga vähe teada. Ta ei olnud apostel, aga ta käis nendega läbi (Luuka 1:1—4). Apostel Paulus mainib teda kolmel korral nimepidi (Kol. 4:10, 14; 2. Tim. 4:11; Fileem. 24). Luukas oli mitu aastat Pauluse alaliseks kaaslaseks, keda too nimetas ’armsaks arstiks’. Jutustuses on kord kasutatud asesõna ”nemad”, kord ”meie”, mis näitab, et Luukas oli koos Paulusega Troases tema teise misjonireisi ajal, et ta võis jääda Filipisse, kuni Paulus mõne aasta pärast naasis, ning et ta liitus siis taas Paulusega ja läks temaga kaasa, kui ta viidi kohtuasja pärast Rooma (Ap. t. 16:8, 10; 17:1; 20:4—6; 28:16).

MILLE POOLEST KASULIK

³² Apostlite tegude raamat kinnitab nagu evangeeliumidki Heebrea Kirjade autentsust ja inspireeritust. Nelipüha lähenedes tsiteeris Peetrus kahte täitunud prohvetiennustust, mida ”Püha Vaim on ette kuulutanud Taaveti suu kaudu Juuda kohta” (Ap. t. 1:16, 20; Laul 69:26; 109:8). Nelipühal ütles Peetrus hämmastunud rahvahulgale, et nende silme all on täitunud see, ”mis on öeldud prohvet Joeli kaudu” (Ap. t. 2:16—21; Joel 3:1—5; lisaks võrdle Apostlite teod 2:25—28, 34, 35 tekstidega Laul 16:8—11 ja Laul 110:1).

³³ Ühel teisel korral viitas Peetrus templi juures oleva rahvahulga veenmiseks jällegi Heebrea Kirjadele, tsiteerides kõigepealt Moosest ja öeldes seejärel: ”Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi.” Hiljem Suurkohtu ees seistes tsiteeris Peetrus Laulu 118:22, näitamaks, et Kristus, kivi, mille nemad ära põlgasid, ”on saanud nurgakiviks” (Ap. t. 3:22—24; 4:11). Filippus selgitas Etioopia õukonna ametnikule, kuidas oli täitunud prohvetiennustus tekstis Jesaja 53:7, 8, misjärel see mees, olles asjast aru saanud, palus alandlikult, et teda ristitaks (Ap. t. 8:28—35). Ka siis, kui Peetrus rääkis Korneeliusega Jeesusest, sõnas ta: ”Temast tunnistavad kõik prohvetid” (10:43). Väitluses ümberlõikamise teemal põhjendas Jakoobus oma otsust sõnadega: ”Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud” (15:15—18). Apostel Paulus toetus samadele autoriteetsetele allikatele (26:22; 28:23, 25—27). Jüngrite ja nende kuulajate ilmne valmisolek tunnistada Heebrea Kirju Jumala Sõna osana on omakorda tunnistuseks nende kirjutiste jumaliku heakskiidu ja inspireerituse kohta.

³⁴ Apostlite tegude raamat on iseäranis kasulik selle poolest, et seal näidatakse, kuidas kristlik kogudus rajati ja kuidas see püha vaimu abiga kasvas. Selle haarava jutustuse jooksul näeme töö edasiminekut Jumala õnnistusel, algkristlaste julgust ja rõõmu, nende kompromissitut hoiakut tagakiusamise ajal ning nende teenistusvalmidust, mille heaks näiteks on Pauluse vastukaja üleskutsetele teenida võõrsil ja minna Makedooniasse (4:13, 31; 15:3; 5:28, 29; 8:4; 13:2—4; 16:9, 10). Nüüdisaegne kristlik kogudus pole sugugi teistsugune, sest sellegi liikmeid seovad armastus, üksmeel ja ühised huvid, ning nad räägivad püha vaimu juhtimisel ”Jumala suuri asju” (2:11, 17, 45; 4:34, 35; 11:27—30; 12:25).

³⁵ Apostlite tegude raamat näitab, kuidas õigupoolest tuleks teha kristlikku Jumala Kuningriigi kuulutustööd. Paulus ise oli selles eeskujuks, öeldes: ”Kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda.” Seejärel ta ütleb: ”Ma andsin põhjalikult tunnistust” (UM). Põhjaliku tunnistuse andmise teema hakkab silma kogu raamatu vältel ning tuleb iseäranis esile viimastes lõikudes, kus Pauluse pühendumust kuulutus- ja õpetustööle isegi vangiahelais on väljendatud sõnadega: ”Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud.” Osalegem ka meie kuningriigitöös alati sama jagamatu südamega! (20:20, 21; 28:23; 2:40; 5:42; 26:22.)

³⁶ Pauluse kõne Efesose kogudusevanematele sisaldab palju praktilisi nõuandeid tänapäeva ülevaatajatele. Kuna neid on ametisse määranud püha vaim, on ülimalt tähtis, et nad ’paneksid tähele iseendid ja kõike karja’, hoolitsedes selle liikmete eest hellalt ja kaitstes neid hirmsate huntide eest, kes tahaksid neid hävitada. See pole kaugeltki kerge ülesanne! Ülevaatajatel on tarvis olla valvsalt tähelepanelikud ja tugevdada endid Jumala armusõna abil. Tehes tööd, et hoolt kanda nõrkade eest, tuleb neil ”meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta” (20:17—35).

³⁷ Ka teistes sõnavõttudes tõi Paulus selgelt välja Piibli põhimõtted. Tema kõne stoikutele ja epikuurlastele areopaagil on arutluskunsti musternäidis. Esiteks tsiteerib ta altaril olevat raidkirja ”Tundmatule Jumalale!” ning selgitab seda aluseks võttes, et ainus tõeline Jumal, taeva ja maa Issand, kes on ühest inimesest teinud kogu inimkonna, ”ei ole kaugel mitte ühestki meist”. Seejärel tsiteerib ta nende luuletajate sõnu ”Sest ka meie oleme tema sugu”, näitamaks, kui absurdne on arvata, et nad põlvnevad kullast, hõbedast või kivist valmistatud elututest ebajumalatest. Niiviisi teeb Paulus taktitundeliselt selgeks, et kõrgeim võim kuulub elavale Jumalale. Alles lõpusõnades tõstatab ta surnute ülesäratamise küsimuse, mainimata ka siis Kristuse nime. Tema põhjendused ainsa tõelise Jumala ülemvõimu kohta avaldasid kuulajatele mõju ning mõned neist said usklikeks (17:22—34).

³⁸ Apostlite tegude raamat innustab uurima hoolsalt ja järjepidevalt kogu Pühakirja. Kui Paulus kuulutas esimest korda Beroias, ”võtsid [sealsed juudid] sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati”, mistõttu neid on tunnustavalt nimetatud ”üllasteks” (17:11). Nagu tollal, toob ka tänapäeval Pühakirja uurimine ühenduses kogudusega, kelle peal on Jehoova vaim, õnnistusi veendumuse ja tugeva usu näol. Vaid sellise uurimise teel võib inimene jumalikke põhimõtteid selgelt mõista. Mõned neist põhimõtetest on hästi kokku võetud kirjakohas Apostlite teod 15:29. Selles andis apostlitest ja Jeruusalemma vanematest vendadest koosnev juhtiv kogu teada, et ümberlõikamist vaimselt Iisraelilt ei nõuta, küll aga kehtivad kindlad keelud ebajumalakummardamise, vere ja hooruse kohta.

³⁹ Need esimesed jüngrid tõesti uurisid inspireeritud Pühakirja ning oskasid seda tsiteerida ja ellu rakendada. Õigete teadmiste ja Jumala vaimu kaudu said nad jõudu pidada vastu julmas tagakiusamises. Peetrus ja Johannes andsid eeskuju kõigile ustavatele kristlastele, kui nad teatasid julgelt ülematele, kes neid taga kiusasid: ”Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!” Ja seistes uuesti Suurkohtu ees, kes oli neil ”kõvasti keelanud” õpetada Jeesuse nimel, kostsid nad ühehäälselt: ”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” Tulemuseks oli see, et ülemad said head tunnistust, mis omakorda ajendas kuulsat seaduseõpetajat Gamaalieli lausuma oma tuntud sõnad usuvabaduse kaitseks ning viis apostlite vabastamiseni (4:19, 20; 5:28, 29, 34, 35, 38, 39).

⁴⁰ Jehoova imepärane eesmärk seoses oma Kuningriigiga läbib kuldse niidina kogu Piiblit ning tuleb Apostlite tegude raamatus eriti hästi esile. Raamatu alguses näidatakse, kuidas Jeesus 40 päeva jooksul enne taevasse minekut ’rääkis Jumala riigist’. Kui jüngrid esitasid küsimuse Kuningriigi taastamise kohta, ütles Jeesus neile, et nad peavad olema tema tunnistajad maailma äärteni (1:3, 6, 8). Alustades Jeruusalemmast, kuulutasid jüngrid Kuningriiki erakordse julgusega. Tagakiusamine tõi kaasa selle, et Stefanos visati kividega surnuks ning palju jüngreid hajutati uutele territooriumidele (7:59, 60). Filippus kuulutas ”evangeeliumi Jumala riigist” suure eduga Samaarias ning Paulus ja tema kaaslased kuulutasid ”Jumala riiki” Aasias, Korintoses, Efesoses ja Roomas. Kõik need algkristlased on säravad eeskujud, kes lootsid vankumatult Jehoovale ja tema jõuduandvale vaimule (8:5, 12; 14:5—7, 21, 22; 18:1, 4; 19:1, 8; 20:25; 28:30, 31). Kui paneme tähele nende raugematut indu ja julgust ning seda, kui rikkalikult Jehoova nende püüdeid õnnistas, saame ka meie võimsa tõuke anda ustavalt põhjalikku tunnistust Jumala Kuningriigist (28:23).

[Allmärkused]