Veri, mis tõesti päästab elu
Eeltoodu põhjal on saanud selgeks mitmed tõsiasjad. Olgugi et paljud peavad vereülekandeid elupäästvaks, on need täis ohte. Igal aastal sureb vereülekande tagajärjel tuhandeid inimesi, veel suurem hulk aga haigestub rängalt ning kannatab pikaajaliste tüsistuste tõttu. Nii et isegi tervise seisukohalt on praegu arukas järgida Piibli käsku ’hoiduda vere eest’ (Apostlite teod 15:28, 29).
Vereta ravi taotledes on patsient kaitstud paljude ohtude eest. Asjatundlikud arstid, kes on otsustanud rakendada sellist ravi Jehoova tunnistajate puhul, on töötanud välja kindla ravimetoodika, mis arvukate meditsiiniliste aruannete kohaselt on osutunud ohutuks ja tõhusaks. Arstid, kes annavad heatasemelist vereta arstiabi, ei tegutse vastupidiselt tunnustatud meditsiinilistele põhimõtetele. Nad hoopis näitavad üles austust patsiendi vastu, kellel on õigus teada raviga kaasnevat riski ja kasu, et ta võiks teadlikult oma keha ja elu üle otsustada.
Olemata selles küsimuses naiivsed, mõistame, et mitte kõik ei ole nõus taolise seisukohaga. Igal inimesel on oma südametunnistus, eetilised tõekspidamised ja meditsiinilised vaated. Sestap on teiste, kaasa arvatud mõningate tohtrite meelest ehk raske nõustuda patsiendi otsusega hoiduda verest. Üks New Yorgi kirurg kirjutas: ”Ma ei unusta kunagi, kuidas ma 15 aastat tagasi noore internina ühe Jehoova tunnistaja voodi ääres seisin ning vaatasin, kuidas ta kaksteistsõrmikuhaavandi tõttu verest tühjaks jookseb. Patsiendi soove respekteeriti ning vereülekannet ei tehtud, kuid siiani on mul meeles see tohutu frustratsioon, mis mind arstina valdas.”
Kahtlemata uskus ta, et veri oleks päästnud patsiendi elu. Kuid aasta pärast seda, kui ta oli need sõnad kirja pannud, teatas ”The British Journal of Surgery” (oktoober 1986), et enne vereülekannete kasutamist oli gastrointestinaalsete verejooksude ”letaalsus ainult 2,5 protsenti”. Pärast vereülekannete üldist tarvituselevõttu ’tõdetakse enamiku ulatuslike uurimuste põhjal 10-protsendilist letaalsust’. Miks on suremus neljakordistunud? Uurijad oletasid: ”Liiga varajane vereülekanne avaldab vastumõju verejooksust käivitunud koagulatsioonimehhanismile, süvendades veelgi veritsust.” Kui see veritseva haavandiga Jehoova tunnistaja verest keeldus, võis tema valik ellujäämisvõimalusi tegelikult isegi suurendada.
Eelmainitud kirurg lisas: ”Möödaläinud aeg ja paljude patsientide ravimise kogemused muudavad inimese vaateid, nii et täna pean ma patsiendi ja arsti vahelist usaldust, samuti kohustust austada patsiendi soove kaugelt tähtsamaks kui meie käsutuses olevat uudset meditsiinitehnoloogiat. [— — —] On huvitav, et frustratsioon on nüüdseks asendunud imetluse ja aukartusega sellesama patsiendi vankumatu usu ees.” Lõpuks kirjutas see arst: ’See tuletab mulle pidevalt meelde, et peaksin alati respekteerima patsiendi isiklikke ja usulisi soove, olenemata tagajärgedest ja oma tunnetest.’
Võib-olla oled sina juba adunud midagi, mida paljud arstid on hakanud mõistma koos ’möödaläinud aja ja paljude patsientide ravimise kogemustega’. Isegi kui inimesed saavad parimat arstiabi parimates haiglates, ikkagi tabab neid kord surm. Nad surevad, ükskõik kas neile tehti vereülekanne või mitte. Me kõik vananeme ja liigume elu lõpu poole. See ei ole fatalistlik, vaid realistlik suhtumine. Suremine on elu tõsiasi.
Tõendid näitavad, et inimesed, kes ei hooli vere kohta käivast Jumala seadusest, kannatavad varem või hiljem kahju; mõnedele toob see isegi surma. Ent need, kes jäävadki ellu, ei ole saavutanud lõputut elu. Niisiis ei päästa vereülekanded elu alatiseks.
Enamik inimesi, kes usulistel ja/või meditsiinilistel põhjustel verest keeldub, nõustudes siiski alternatiivsete ravimenetlustega, paraneb väga hästi. Seega võivad nad pikendada oma elu nii mõnegi aasta võrra, . . . kuid mitte lõputult.
Tõsiasi, et kõik inimesed on ebatäiuslikud ja surevad pikapeale, viib meid verega seotud piiblilise põhitõeni. Kui mõistame ja tunnustame seda tõde, näeme, kuidas tegelikult võib veri elu — meie endi elu — püsivalt päästa.
AINUS VERI, MIS PÄÄSTAB ELU
Nagu varem mainitud, keelas Jumal kogu inimkonnal verd süüa. Mispärast? Sellepärast, et veri kujutab elu (1. Moosese 9:3—6). Ta selgitas seda lähemalt Iisraelile antud seadusekogus. Ajal, mil see seadusekogu jõustati, toodi altarile ohvriloomade verd (2. Moosese 24:3—8). Selles seadustikus toodud seadused viitasid tõsiasjale, et kõik inimesed on ebatäiuslikud, patused, nagu Piibel ütleb. Jumal ütles iisraellastele, et temale toodavate loomohvritega võivad nad tunnustada vajadust oma pattude kinnikatmise järele (3. Moosese 4:4—7, 13—18, 22—30). Muidugi ootas Jumal taolisi ohvreid tol ajal elanud inimestelt, mitte aga oma tõelistelt kummardajatelt tänapäeval. Siiski on sel äärmiselt suur tähtsus meiegi jaoks.
Jumal selgitas ise, milline põhimõte on nende ohvrite toomisega seotud: ”Liha hing [ehk elu] on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu. Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: ükski teist ei tohi verd süüa” (3. Moosese 17:11, 12).
Muistsel lepituspäevaks nimetatud pühal viis Iisraeli ülempreester ohvriloomade verd templi, jumalakummardamise keskuse kõige pühamasse paika. Seda tehes palus ta sümboolselt, et Jumal kataks kinni rahva patud (3. Moosese 16:3—6, 11—16). Tegelikult need ohvrid ei kõrvaldanud patusust, nii et seda toimingut tuli igal aastal korrata. Ometi oli taoline verekasutus tähendusrikas võrdkuju.
Üks Piibli põhiõpetusi on see, et Jumal muretseb lõpuks ühe täiusliku ohvri, mis lepitab täielikult kõigi usklike patud. See on lunastusõpetus ning selle keskmeks on ettekuulutatud Messia ehk Kristuse ohver.
Piibel kõrvutab Messia rolli sellega, mida tehti lepituspäeval: ”Kristus, kui tema tuli tulevaste heade andide ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma [pühamuga], mis ei ole kätega tehtud, .. ja ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika [taevasse] ning saavutas igavese lunastuse. Ja peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas” (Heebrealastele 9:11, 12, 22).
Niisiis on selge, miks me peame suhtuma veresse nii nagu Jumal. Temal kui Loojal on õigus määrata, milline on selle ainuke kasutamisviis. Vanaaja iisraellaste tervisele võis looma- või inimvere mittetarvitamine küll kasuks tulla, kuid see polnud asja tuum (Jesaja 48:17). Vere abil elu alalhoidmine polnud keelatud mitte sellepärast, et see oli ebatervislik, vaid eelkõige sellepärast, et see teguviis oli Jumala silmis ebapüha. Nad ei pidanud hoiduma verest mitte sellepärast, et see oli saastunud, vaid sellepärast, et see oli hinnaline andeksanni saavutamisel.
Apostel Paulus ütles lunastuse selgituseks: ”Meil on lunastus tema [Kristuse] vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda” (Efeslastele 1:7, meie kursiiv). Siinkasutatud algupärane kreeka sõna on õigesti tõlgitud sõnaga ”veri”, kuid mitmed piiblitõlked asendavad selle ekslikult sõnaga ”surm”. Seetõttu võib lugejatel jääda tähele panemata, kui oluline on Looja seisukoht seoses verega ja milline ohvriväärtus on sellel tema silmis.
Piibli peateema on keskendunud tõsiasjale, et Kristus suri täiusliku lunastusohvrina, kuid ta ei jäänud surmaseisundisse. Võrdkuju kohaselt, mille Jumal lepituspäevaga andis, äratati Jeesus taevasele elule, et ta võiks ”ilmuda Jumala palge ette meie eest”. Seal esitas ta oma ohvrivere väärtuse (Heebrealastele 9:24). Piibel toonitab, et me peame hoiduma mistahes teguviisist, mis võiks tähendada ’Jumala Poja jalgadega tallamist ja tema vere argiseks pidamist’. Ainult sel moel võime alati olla heades suhetes ja rahus Jumalaga (Heebrealastele 10:29, UT; Koloslastele 1:20).
TUNNE RÕÕMU ELUST, MIS ON PÄÄSTETUD VERE ABIL
Kui mõistame, mida Jumal vere kohta on öelnud, hakkame ülimal määral austama selle elupäästvat väärtust. Pühakiri ütleb Kristuse kohta, et tema ”meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega” (Ilmutuse 1:5; Johannese 3:16). Tõepoolest, Jeesuse vere kaudu võime saada oma patud täielikult ja alatiseks andeks. Apostel Paulus kirjutas: ”Olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.” Ainult nõnda võib veri elu alatiseks päästa (Roomlastele 5:9; Heebrealastele 9:14).
Jehoova Jumal kinnitas kaua aega tagasi, et Kristuse kaudu ”õnnistavad endid kõik maailma rahvad” (1. Moosese 22:18). Selle õnnistuse hulka kuulub ka maa taas paradiisiks muutmine. Siis ei vaeva usklikku inimkonda enam haigused, vananemine ega isegi surm; inimesed tunnevad rõõmu õnnistustest, mis ületavad kaugelt selle ajutise abi, mida meedikud meile praegu suudavad osutada. Meile on antud imepärane tõotus: ”Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:4).
Niisiis, meil on tõesti arukas võtta südamesse kõik Jumala nõuded! See hõlmab ka vere kohta antud käskudele kuuletumist, nii et me ei väärtarvita seda ravi otstarbel isegi hädaolukorras. Sel moel ei ela me üksnes tänasele päevale. Me näitame hoopis, et tunneme sügavat austust elu ees ning hindame väljavaadet elada igavesti inimlikus täiuses.
[Kast lk 25]
Jumala rahvas ei keeldunud oma elu vere abil alal hoidmast mitte sellepärast, et see oli ebatervislik, vaid sellepärast, et see teguviis oli ebapüha; mitte sellepärast, et veri oli saastunud, vaid sellepärast, et see oli hinnaline.
[Pilt lk 24]
”Meil on lunastus tema [Jeesuse] vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.” (Efeslastele 1:7)
[Pilt lk 26]
Elu päästmine Jeesuse vere abil avab võimaluse elada lõputult ja tervena maises paradiisis