Lugejate küsimusi

◼ Kas Jehoova tunnistajad võivad lasta teha süste, mis sisaldavad vere koostisosasid, näiteks immunoglobuliini või albumiini?

Mõned arvavad, et Pühakiri otseselt ei keela süstida aineid, mis sisaldavad mingit väikest verest eraldatud koostisosa ehk fraktsiooni.

Looja kohustas alguses inimkonda hoiduma vere söömisest: „Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks . . . Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega!” (1. Moosese 9:3, 4) Veri oli püha ja seega võis seda kasutada ainult ohverdamisel. Teistel juhtudel tuli see maha valada. — 3. Moosese 17:13, 14; 5. Moosese 12:15, 16.

See ei olnud ainult juutidele antud ajutine piirang. Vajadus hoiduda vere eest esitati uuesti ka kristlastele. (Apostlite teod 21:25) Neid ümbritsevas Rooma impeeriumis oli Jumala seaduse rikkumine tavaline, kuna inimesed sõid veretoite. Seda rikuti ka „arstiteaduslikel” põhjustel. Tertullianus jutustab, et mõned mehed jõid verd, kuna nad arvasid sellest abi saavat langetõve vastu. ’Nad imesid ahnelt areenil tapetud kurjategijate verd.’ Ta lisas: „Häbenege oma jäledaid kombeid kristlaste ees, kes ei kasuta söögiks isegi loomade verd.” Ka tänapäeval on Jehoova tunnistajad teinud samasuguse otsuse mitte rikkuda Jumala seadust, olgu veretoitude söömine teiste seas ükskõik kui tavaline. Vereülekandeid hakati laialdaselt kasutama 1940-ndatel aastatel ja Jehoova tunnistajad mõistsid, et Jumalale kuuletumine nõuab, et nad ei laseks teha ka vereülekandeid, kuigi arstid seda tungivalt nõuaksid.

Alguses anti enamikes vereülekannetes täisverd. Hiljem hakkasid teadlased lahutama verd põhikomponentideks, sest arstid leidsid, et teatud patsient ei vaja kõiki vere koostisosi. Kui nad annavad temale ainult ühe komponendi, on see ohutum haigele ja arstid saavad olemasolevat verd paremini ära kasutada.

Inimese vere võib lahutada tumedaks rakuaineks ja kollakaks vedelikuks (plasmaks ehk seerumiks). Rakulisi koostisosi (45 protsenti mahust) kutsutakse üldiselt punalibledeks, valgelibledeks ja vereliistakuteks. Ülejäänud 55 protsenti on plasma. Sellest 90 protsenti on vett, kuid see kannab väikestes kogustes mitmeid proteiine, hormoone, soolasid ja ensüüme. Praegu jagatakse enamus loovutatud verest põhikomponentideks. Patsiendile võidakse teha šoki puhul plasmaülekanne (näiteks värske külmutatud plasma). Aga aneemiahaigele patsiendile võidakse anda punaliblede kontsentraati, mis on konserveeritud ja seejärel vedelikuga segatud ning siis organismi üle kantud. Tehakse ka vereliistakute ja valgeliblede ülekandeid, kuid harvem.

Piiblilistel aegadel ei olnud välja arendatud tehnoloogiat nende komponentide kasutamiseks. Jumala käsk oli selge: ’Hoiduge vere eest.’ (Apostlite teod 15:28, 29) Kuid miks peaks keegi mõtlema, et täisvere kasutamine on midagi muud, kui vere komponentide kasutamine? Kuigi mõned inimesed verd jõid, keeldusid kristlased sellest isegi siis, kui keeldumine tähendas surma. Kas sa usud, et nad oleksid suhtunud asjasse teisiti, kui keegi oleks kogunud verd, selle komponentideks jaganud ja siis neile plasmat või hüübunud osa pakkunud, kasvõi näiteks verivorstis? Muidugi mitte! Sellepärast ei nõustu Jehoova tunnistajad täisvere ülekandega ega vere põhikomponentide (punaliblede, valgeliblede, või plasma) ülekandega, mida kasutatakse samal eesmärgil.

Aga, nagu küsimusest ilmneb, on teadlased õppinud tundma teatud vere fraktsioone ja seda, kuidas neid kasutada. Peamiselt on küsimuse all plasmaproteiinid: globuliinid, albumiinid ja fibrinogeenid. Tõenäoliselt kasutatakse neist teraapias kõige enam immunoglobuliini süste. Miks neid tehakse?

Organism võib toota teatud haigustele antikehi ja anda sulle aktiivse immuunsuse. Sellel põhineb immuunsuse tekitamine eelneva vaktsiini süstimisega (kasutades toksoide) lastehalvatuse, mumpsi, punetiste, difteeria-kangestuskramptõve ja kõhutüüfuse vastu. Kui keegi on äsja jäänud mõnda tõsisesse haigusesse, võivad arstid soovitada süstida seerumit (antitoksiini), et anda talle kohene passiivne immuunsus. Viimasel ajal on selliseid süstimispreparaate valmistatud, eraldades antikehi sisaldavat immunoglobuliini selliselt inimeselt, kellel on juba immuunsus.a Selline süstist saadud passiivne immuunsus ei ole püsiv, sest süstitud antikehad kaovad aja jooksul organismist ära.

Järgides käsku ’hoidu verest’, on osa kristlasi arvamusel, et nad ei tohi kasutada immunoglobuliini (proteiini) süste, kuigi see on ainult üks vere fraktsioon. Nende seisukoht on selge ja lihtne — mitte mingeid vere komponente mitte mingis koguses.

Teiste meelest ei ole seerum (antitoksiin), nagu näiteks immunoglobuliin, mis sisaldab ainult väikese osa doonori vereplasmat ja mida manustatakse nende kunstliku vastupanuvõime suurendamiseks haiguste vastu, võrdsustatav elu pikendava vereülekandega. Seepärast nende südametunnistus ei keela nendel kasutada immunoglobuliini või sellelaadseid aineid.b Nad võivad jõuda lõppjäreldusele, et nende otsuse tegemisel on peamiseks see, kas nad soovivad riskida oma tervisega, arvestades ohte, mis on seotud teiste verest valmistatud seerumi kasutamisega.

On tähelepanuväärne, et raseda naise vereringe on eraldatud tema ihus areneva loote vereringest. Tihti on erinevad ka nende veregrupid. Ema veri ei lähe lootesse. Ema vererakud ega ka mitte plasma ei lähe läbi platsenta loote verre. Tegelikult, kui mingi vigastuse tagajärjel ema ja loote veri segunevad, võib see hiljem põhjustada tervisehäireid (Rh või ABO veregruppide sobimatuse tagajärjel). Siiski läheb osa plasmaaineid loote vereringesse. Kas lähevad üle ka plasmaproteiinid, näiteks immunoglobuliin ja albumiin? Jah, osaliselt.

Rasedal naisel toimib aktiivne mehhanism, mille abil osa immunoglobuliini ema verest siirdub loote verre. Kuna see antikehade loomulik siirdumine loote verre toimub kõigil rasedusjuhtudel, sünnivad lapsed osalise vastupanuvõimega teatud haigustele.

See kehtib ka albumiini kohta, mida arstid võivad määrata šokiraviks või mõneks muuks juhtumiks.c Uurijad on tõestanud, et ka vähesel määral plasmaalbumiini siirdub platsenta kaudu emalt lootele.

See, et mõned proteiini osad siirduvad loomulikul teel teise organismi (lootesse), võib olla üheks põhjuseks, miks kristlane on kahevahel, kui tuleb otsustada, kas ta kasutab immunoglobuliini, albumiini või vastavaid plasmakomponente. Mõni võib seda teha rahuliku südametunnistusega, kuid teine mitte. Igaüks isiklikult peab selle probleemi Jumala ees lahendama.

[Allmärkused]