Agoraa — muistse Ateena süda

ATEENA intelligents oli ärevuses! Selle Kreeka linna agoraal ehk turuplatsil kuulutati alati uusi ideid. Kuid seekord oli olukord hoopis teistsugune. Üks juudi mees, kes oli äsja sellesse linna jõudnud, näis ”kuulutavat võõraid vaime”. Ta rääkis tähelepanuväärseid asju neile, ”keda ta kohtas”. ”Mida siis see lobasuu tahab öelda?” küsisid uhked epikuurlased ja tõsiseilmelised stoikud. Tõepoolest, Ateena agoraa oli koht, kus peeti avalikke väitlusi peaaegu kõige üle, mis leidub päikese all. Ent kuulutada võõraid jumalaid — ei, see oli juba liig mis liig (Apostlite teod 17:17, 18).

Selline oli ateenlaste kahtlustav reageering, kui apostel Paulus hakkas esmakordselt Ateena agoraal kuulutama. Ta rääkis Jeesusest Kristusest ja ülestõusmisest. Aga mis oli näiliselt eelarvamusteta ateenlastele selles nii ebatavalist, kui neile agoraal selliseid uusi mõisteid tutvustati?

Ateena saab endale väljaku

Eriline oli just agoraa ise ning see keskne roll, mida ta täitis ateenlaste usulises ja avalikus elus. Ateena agoraa on umbes 10 hektari suurune veidi kaldus plats, mis asub akropolist loodes. Näib, et 6. sajandi alguses e.m.a., ajal, mil elas Ateena riigimees ja seaduseandja Solon, eraldati see maatükk linna väljakuks. Kui Ateenas kehtestati demokraatia, millega kaasnes suurem rõhuasetus ühiskondlikule elule, andis see järgmise sajandi algusaastail tõuke hoogsale ehitustegevusele. See andis agoraale uue elu ja tähtsama rolli.

Kreeka sõna a·go·raʹ tuleneb verbist, mis tähendab ’koguma, kogunema’. See sobib agoraa kui linna peamise kogunemispaiga kasutusviisiga. Agoraa sai ühiskondliku ja avaliku elu keskmeks. Seal asus linnavalitsus ja peeti kohut, see oli peamine turg ja ärikeskus, seal etendati kreeka näidendeid, peeti spordiüritusi ja see oli eelistatud kogunemispaik intellektuaalsete vestluste pidamiseks.

Kas sa sooviksid teha ringkäigu läbi varemete, mis on jäänud järele Ateena agoraa templitest, sammaskäikudest, kujudest, monumentidest ja üldkasutatavatest hoonetest? Et uurida agoraa minevikku, jätkem maha nüüdisaegse linna kära ja sagin ning suundugem kruusateedele vaikivate marmorvaremete, töödeldud kivide ning lagunevate portaalide vahele, millel kasvavad umbrohi ja metsikud ürdid.

Templid, pühamud ja kaitsejumalad

Külastajatele avaldab muljet see, kui palju seal on mitmesugustele jumalatele pühendatud templeid ja pühamuid. Need kõik tegid agoraa üheks peamiseks jumalate kummardamise keskuseks, mis jäi maha ainult akropolist. Klassikalise Ateena kuldsel ajajärgul imbus religioon kõigisse avaliku elu valdkondadesse. See tähendas paratamatult seda, et mitmele jumalusele, keda nimetati valitsusasutuste ja administratiivorganite ”kaitsejumalateks”, anti agoraal oma tempel.

Nende ehitiste hulgas äratas tähelepanu Hephaistose tempel. Jumalanna Athena oli seotud Hephaistosega. Neid mõlemaid kummardati kui kunsti ja käsitöö jumalaid. Selle templi ümbrusest pärit arheoloogilised leiud — metallesemed ja savinõud — näitavad, et see kuulus Hephaistosele, tule kasutamist nõudvate kunstide jumalale. Arvatavasti 7. sajandil m.a.j. muudeti see hästisäilinud tempel Püha Georgiose kreeka õigeusu kirikuks, kuigi seda tänapäeval sellena enam ei kasutata.

Muidugi vajas ka agoraa oma kaitsejumalust. Selleks oli Zeus Agoraios, arvatav kõnekunsti edendaja, kellele oli pühendatud hinnalisest Pentelikoni marmorist raiutud ja kaunistustega ehitud altar. (Võrdle Apostlite teod 14:11, 12.) Lähedaloleva jumalate Ema altari kõrval oli silmatorkav rida kangelastele püstitatud monumente.

Natuke eemalt me leiame väikese joonia templi. Geograaf Pausanias nimetas seda Isa Apolloni templiks. Miks? Sest vana kreeka legendi järgi oli Apollon joonlaste hõimu rajaja Ioni isa ning ka ateenlased kuulusid sellesse hõimu.a Seepärast oli Apollon üks riigi juhtimise kaitsejumalusi, seda eriti just seoses mitmesuguste linnas olevate vennaskondadega.

Sellest kohe põhja pool me näeme 4. sajandi keskel e.m.a. ehitatud väiksema templi lubjakivist varemeid. Siin kummardati Zeusi ja Athena Phatriost, kes olid esivanemate usuliste vennaskondade peajumalad. Neisse kuulumine oli Ateena kodanike puhul peaaegu möödapääsmatu. Otse üle tänava me leiame kaheteistkümne jumala altari jäänused.

Lähedalasuvas Zeus Eleutheriose stoas austati jälle seda kreeka peajumalat, kuid seekord vabaduse ja pääsemise jumalana. See sammaskäik ehk stoa oli populaarne promenaad ja kogunemispaik. Kuulus filosoof Sokrates olevat oma sõpradega kohtunud selles sammaskäigus, kus nad võisid istuda ja lobiseda või ringi lonkida. Paljud selle stoa kaunistuseks tehtud pühendkingid ja annetused, näiteks Ateenat kaitstes lahingus langenud sõdalaste kilbid, olid otseselt seotud linna päästmisega vaenlaste käest või selle vabaduse säilitamisega.

Panatenaiade tee

Diagonaalselt üle agoraa kulgeb lai kruusatee, mida nimetatakse Panatenaiade teeks. See nimi tulenes Ateena rahvalikest pidustustest: panatenaiadest. Nende pidustuste ajal kanti jumalanna Athena rüü protsessioonikojast (kohe linnavärava kõrvalt) akropoli. Üks Parthenoni friis aitab meil kujutleda selle piduliku rongkäigu toredust ja suursugusust — ratsaväge, võidusõidukaarikuid, ohvrilehmi ja -lambaid, noormehi ja tüdrukuid, kes kannavad ohverdamistarbeid. Seda rongkäiku vaatasid pealt Ateena kodanikud ja nende külalised, kelle mugavuse eest olid arhitektid agoraad planeerides hästi hoolt kandnud. Näiteks sammaskäikude terrassidega esiküljed ja astmed olid protsessioonitänava suhtes oskuslikult paigutatud. Nende fassaade kaunistavatele rohketele treppidele mahtus palju pealtvaatajaid.

”Ebajumalakujusid täis”

Kuna sinna oli nii palju templeid, kujusid ja monumente kokku kuhjatud, pole midagi imestada, et apostel Paulusel ”ärritus ta vaim temas, kui ta nägi linna ebajumalakujusid täis olevat” (Apostlite teod 17:16). See, mida Paulus agoraale jõudes nägi, tõenäoliselt šokeeris teda. Jumal Hermese falloslikke kujusid oli nii hulgaliselt, et nende mahutamiseks oli vaja tervet portikust, mida tunti Hermese stoana. Teistel maalitud Hermese kujutiste rõivastel on näha svastikaid — viljakuse ja elu sümboleid. Seal oli nii Venus Genetrixi, seksuaalse armastuse jumalanna kuju kui ka Dionysose kuju, millel on hulk falloslikke riste. Agoraa ”pühadust” tähistas piirikivi koos anumaga, milles oli ”püha” vesi, mis oli mõeldud kõigile sisenejatele enda tseremoniaalseks puhastamiseks.

Pidades silmas sellist sügavalt religioosset õhkkonda, on meil kerge mõista, miks Paulus oli äärmiselt ohtlikus olukorras. Teda kahtlustati selles, et ta ”kuulutavat võõraid vaime”, kuid tollane seadus nägi ette, et ’mitte ühelgi inimesel ei tohi olla mingeid muid ega uusi jumalaid; ka ei tohi ta omaette kummardada mingeid võõraid jumalaid, kui seda pole avalikult lubatud’. Seega pole midagi imelikku, et apostel viidi areopaagile ülekuulamisele (Apostlite teod 17:18, 19).

Halduskeskus

Ümarehitises, mida nimetati toloseks, asus Ateena valitsuse peakorter. Paljud linna juhid magasid öösiti selles hoones, et vastutavad ametnikud võiksid alati kättesaadavad olla. Toloses hoiti standardsete kaalu- ja mõõtühikute komplekti. Lähedal asusid mitmesuguste valitsusametite hooned. Nõukogu hoone võttis enda alla tolosest loode pool mäeküljesse raiutud terrassi. Seal kogunesid nõukogu 500 liiget, kes töötasid üheskoos ja valmistasid ette seadusi, mis esitati rahvakoosolekule.

Veel üks tähtis riigihoone oli kuninga sammaskoda. Seal oli Ateena kuningliku arhondi, linna kolmest tähtsamast magistraadist ühe ametipost. Seal täitis ta paljusid juhtimiskohustusi, mis olid seotud nii usuliste kui ka õiguslike asjadega. Väga tõenäoliselt pidi Sokrates ilmuma just siia, kui teda süüdistati jumalate salgamises. Vastasoleva ehitise seintele olid raiutud Ateena esivanemate seadused. Sellesama hoone ette asetatud kivile astusid igal aastal oma ametivannet andma arhondid ehk tähtsamad magistraadid.

Attalose stoa

Agoraal kõige paremini säilinud ehitis on Attalose stoa. Pergamoni kuningas Attalos oli noore mehena (2. sajandil e.m.a.) õppinud Ateena koolides nagu mitmed teisedki Vahemeremaade kuninglike perekondade võsud. Kui ta troonile pääses, tegi ta suurejoonelise kingituse — Attalose stoa — linnale, kus asus tema alma mater.

Attalose stoad kasutati peamiselt varjulise ja elegantse promenaadina eraviisilisteks kokkusaamisteks ja läbikäimiseks. Selle põrandad ja terrass oli suurepärane koht protsessioonide vaatamiseks, ja samas tagas populaarsus promenaadina sellele kindlasti ka edu ostukeskusena. Arvatavasti üüris riik seal kaupmeestele müügikohti, nii et see hoone oli riigile ka tuluallikas.

Kuna Attalose stoa on taastatud endisel kujul, on ta hea näide geomeetrilisest kujundusest. Ainulaadseks teevad selle hoone tema üldised proportsioonid, ülemiste ja alumiste sambaridade meeldiv mastaabierinevus, huvitav valguse ja varjude mäng ning materjalide mitmekesisus ja kaunidus. Monotoonsust vähendatakse mitmel viisil, eriti sellega, et kasutatud on kolme stiili sambakapiteele — dooria, joonia ja egiptuse.

Kultuuriürituste paik

Ehitis, milles toimus palju Ateena kultuuriüritusi, oli kontserdihoone. Selle kinkis Rooma keisri Augustuse väimees Vipsanius Agrippa. Selle esiosa oli sillutatud mitmevärvilise marmoriga. Pealtvaatajate osa, kuhu mahtus istuma ligikaudu 1000 inimest, oli umbes 25 meetrit lai, ning esialgu kattis seda ilma ühegi sisetoeta katus. See oli üks julgemaid muistses maailmas teadaolevatest katuse ehitamise eksperimentidest! Ent arvatavasti oli suur osa seal pakutavast meelelahutusest küsitava väärtusega tõelistele kristlastele, kellel olid kõrged moraalinormid (Efeslastele 5:3—5).

Tõenäoliselt külastasid vanadel aegadel teadmishimulised inimesed Panaitiose raamatukogu. Selle seinad olid kaetud kappidega, kus hoiti papüürusest ja pärgamendist kirjarulle, mis olid käsitsi kirjutatud. Raamatukogu peasaal avanes lääne poole, ja ridamisi olevate sammaste vahelt avanes vaade sammastega ümbritsetud õuele — see oli meeldiv koht, kus jalutada, lugeda või mõtiskleda. On leitud raidkiri, millel on kirjas kaks raamatukogu reeglit. Need kõlasid: ”Ühtegi raamatut ei tohi ära viia” ja ”[Raamatukogu] on avatud esimesest tunnist kuuendani”.

Agoraa tänapäeval

Mõnda aega tagasi kaevas American School of Classical Studies agoraa peaaegu täielikult välja. Kõrgusse pürgiva akropoli varjus olev rahulik agoraa on saanud meelispaigaks turistile, kes tahab heita põgusa pilgu muistse Ateena ajaloole.

Lähedalasuv Monastiraki täiturg, mis asub agoraast ja akropolist mõne sammu kaugusel, avab hoopis uue vaimustava maailma. Külaline kohtab seal üllatavat, ent meeldivat kreeka folkloori ja idamaise turu sarnast tegevust ning kokkuleppehindu. Ja muidugi näeb külastaja seal Jehoova tunnistajaid tegemas rõõmsalt täpselt seda, mida tegi apostel Paulus rohkem kui 1900 aastat tagasi — kuulutamas avalikult head sõnumit Kuningriigist ’neile, keda nad kohtavad’.

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

Äritegevus Ateenas

Agoraa polnud üksnes Ateena intellektuaalse ja ühiskondliku tegevuse keskus, vaid ka linna peamine turg. Ateena sai kaubanduskeskuseks, mis oli kuulus nii oma kõva raha väärtuse kui ka oma arhontide ülima täpsuse poolest, kellel oli õigus kontrollida, et kõik äritehingud oleksid ausad ja õiglased.

Ateena eksportis veini, oliiviõli, mett, marmorit ning sellist tööstustoodangut nagu keraamika ja töödeldud metall. Vahetuskaubana imporditi sinna peamiselt nisu. Kuna Atikas (Ateena ümbruskonnas) ei toodetud sealsete elanike tarbeks piisavalt toiduaineid, olid kaubavahetuse normid ranged. Pireuse (Ateena sadama) turul pidi alati olema küllaldaselt värsket toidukraami, millest jätkuks nii linnale kui ka sõjaväele. Kaupmeestel ei lubatud kaupa varuks hoida, et seda siis hädaajal kallimalt müüa.