Paulus korraldab pühade abistamiseks korjanduse

TÕELISTE kristlaste jaoks on esikohal vaimsed väärtused. Vaatamata sellele peavad nad oluliseks ka teiste füüsilise heaolu eest hoolitsemist. Nad on tihti aidanud neid, kes on raskustes. Vennalik armastus motiveerib kristlasi aitama hädas olevaid kaasusklikke (Johannese 13:34, 35).

Armastus oma vaimsete vendade ja õdede vastu ajendas apostel Paulust korraldama korjandust Ahhaia, Galaatia, Makedoonia ja Aasia kogudustes. Miks oli see vajalik? Kuidas korraldati abistamisprogramm? Milline oli tulemus? Ja miks peaksime meie toimunust huvitatud olema?

Olukord Jeruusalemma koguduses

Pärast 33. aasta nelipüha jäid mujalt tulnud juudid ja proselüüdid, kes olid nelipüha ajal jüngriteks saanud, mõneks ajaks Jeruusalemma, et õige usu kohta rohkem teadmisi omandada. Vajaduse korral aitasid usklikud meeleldi materiaalselt oma kaasteenijaid, kes jäid Jeruusalemma pikemaks ajaks (Apostlite teod 2:7–11, 41–44; 4:32–37). Rahvarahutused võisid usklike materiaalseid vajadusi veelgi suurendada, kuna juudi natsionalistid õhutasid mässu ja vägivallatsemist. Et ükski Kristuse järelkäija ei peaks nälga nägema, anti puudustkannatavatele leskedele iga päev abi (Apostlite teod 6:1–6). Heroodes hakkas kogudust karmilt taga kiusama ning 40. aastate keskel oli Juudamaal näljahäda. Mis Jeesuse järelkäijatesse puutub, siis võis see olukord põhjustada neile „kannatamisi” ja „viletsusi” ning nende „vara riisumist”, millest Paulus kirjutas (Heebrealastele 10:32–34; Apostlite teod 11:27–12:1).

49. aasta paiku oli olukord endiselt raske. Niisiis, pärast seda, kui lepiti kokku, et Paulus keskendab kuulutustöös tähelepanu paganatele, õhutasid Peetrus, Jakoobus ja Johannes teda ’vaestele mõtlema’. Ja seda Paulus ka teha püüdis (Galaatlastele 2:7–10).

Korjanduse korraldamine

Paulus hoolitses fondi eest, mis oli mõeldud Juudamaa vaeste kristlaste abistamiseks. Umbes aastal 55 ütles ta korintlastele: „Mis puutub korjandusse pühade heaks, siis tehke teiegi nõnda, nagu ma olen korraldanud Galaatia kogudustes. Igal esimesel nädalapäeval pangu igaüks teie seast midagi tallele sedamööda, kuidas temal on jõudu, ... [siis] läkitan ma kirjadega need, keda te arvate kõlbavaks viima teie anni Jeruusalemma” (1. Korintlastele 16:1–3). Aasta hiljem ütles Paulus, et ka Makedoonia ja Ahhaia võtsid korjandusest osa. Ning siis, kui annetused saadeti Jeruusalemma, olid kohal Aasia provintsi esindajad, mis näib viitavat sellele, et ka Aasia kogudused olid korjanduses osalenud (Apostlite teod 20:4; 2. Korintlastele 8:1–4; 9:1, 2).

Mitte kedagi ei sunnitud andma rohkem kui võimalik. Selle asemel oli tegemist tasakaalustamisega, nii et see, mis kellelgi oli ülearu, võiks kaotada Jeruusalemma ja Juudamaa pühade puuduse (2. Korintlastele 8:13–15). „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub,” ütles Paulus, „mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7).

Apostel Paulus andis korintlastele hea põhjuse olla helde. Jeesus oli saanud ’vaeseks nende pärast, et nemad tema vaesusest saaksid rikkaks’ (2. Korintlastele 8:9). Kindlasti tahtsid nad jäljendada tema andmise vaimu. Peale selle, kuna Jumal tegi nad „rikkaks kõige poolest”, oli kohane, et nemad abistaksid pühasid, kes on puuduses (2. Korintlastele 9:10–12).

Korjanduses osalejate suhtumine

Me võime õppida palju vabatahtlikust andmisest, kui mõtleme sellele, kuidas suhtusid 1. sajandil korjandusse need, kes osalesid pühade abistamises. Korjandus näitas rohkem kui vaid muret vaeste kaasteenijate pärast. See oli tõendiks ka juudi- ja paganakristlaste vahelistest vennalikest suhetest. Annetuste tegemine ning nende vastuvõtmine oli märk juutide ja teiste rahvaste hulgast pärit inimeste ühtsusest ja sõprusest. Nad abistasid üksteist nii materiaalselt kui ka vaimselt (Roomlastele 15:26, 27).

Alguses ei pruukinud Paulus õhutada Makedoonia kristlasi annetama, sest nemadki elasid äärmises vaesuses. Kuid ’nad käisid kangesti peale anumisega võtta vastu see and’. Vaatamata sellele et nad elasid „keset suurt kitsikuse katsumist”, andsid nad rõõmuga „koguni üle jõu” (2. Korintlastele 8:1–4). Nende „katsumine” hõlmas tõenäoliselt ka süüdistusi, et nad tegelevad religiooniga, mis on roomlastele keelatud. Seega on mõistetav, et nad tundsid kaasa oma Juudamaa vendadele, kes kogesid samasuguseid raskusi (Apostlite teod 16:20, 21; 17:5–9; 1. Tessalooniklastele 2:14).

Kuigi Paulus oli viidanud korintlaste esialgsele innule, et õhutada makedoonlasi annetama, oli korintlaste entusiasm selle ettevõtmise vastu kahanenud. Nüüd tõi apostel makedoonlaste heldekäelisuse korintlastele eeskujuks. Ta pidas vajalikuks tuletada neile meelde, et oli aeg lõpetada see, mis nad olid aasta tagasi alustanud. Mis oli juhtunud? (2. Korintlastele 8:10, 11; 9:1–5.)

Korintoses oli alustanud korjandust Tiitus, kuid seal tekkisid probleemid, mis tõenäoliselt nurjasid tema pingutused. Pärast Paulusega nõupidamist Makedoonias pöördus Tiitus koos kahe vennaga Korintosesse tagasi, et sealset kogudust toetada ja korjandus lõpule viia. Mõned inimesed võisid kaudselt mõista anda, et Paulus püüab korintlasi ära kasutada. Arvatavasti sellepärast saatiski Paulus kolm meest korjandust lõpule viima ning andis igaühele neist kaasa soovituse. „Me hoidume selle eest, et ükski meid ei laimaks selle rohke anni suhtes, mida me teostame,” kirjutas Paulus. „Sest me hoolitseme selle eest, mis on hea, mitte ainult Issanda ees, vaid ka inimeste ees” (2. Korintlastele 8:6, 18–23; 12:18).

Annetuse kohaletoimetamine

56. aasta kevadeks olid annetused kogutud ning raha oli vaja Jeruusalemma viia. Paulus pidi võtma selle reisi ette koos esindajatega, kelle annetajad olid valinud. Apostlite teod 20:4 ütleb: „Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.” Tõenäoliselt oli nende seas ka arst Luukas, kes võis esindada Filipi kristlasi. Seega võttis sellest missioonist osa vähemalt üheksa inimest.

„Annetatud kogusumma võis olla väga suur,” ütleb õpetlane Dieter Georgi, „sest viimased pingutused, mida tegid Paulus ja paljud teised koguduste esindajad, poleks muidu olnud vaeva ja kulutusi väärt.” Need mehed polnud Paulusega kaasas üksnes turvalisuse pärast, vaid ka selleks, et keegi ei saaks süüdistada Paulust ebaaususes. Mehed, kes Paulusega koos teele saadeti, esindasid Jeruusalemma pühade ees paganate kogudusi.

Korintosest Süüriasse purjetades oleks see saatkond jõudnud Jeruusalemma paasapühaks. Ent kuuldus kavatsusest hukata Paulus muutis plaane (Apostlite teod 20:3). Ehk tahtsid Pauluse vaenlased tappa teda merel.

Paulusel oli ka muid muresid. Enne lahkumist õhutas ta kirja teel Rooma kristlasi palvetama selle eest, et ta ’pääseks uskmatu rahva käest Juudamaal ja et tema abistus Jeruusalemma heaks oleks armas pühade meelest’ (Roomlastele 15:30, 31). Kuigi pühad võtaksid annetused kahtlemata suure tänuga vastu, võis Paulus olla mures selle segaduse pärast, mida tema saabumine võiks üldiselt juutide seas tekitada.

Kindlasti pidas apostel meeles vaeseid. Kuigi Pühakiri ei maini, millal see annetus üle anti, edendas see ühtsust ja võimaldas paganakristlastel näidata oma juutidest kaasusklikele tänu vaimsete rikkuste eest, mida nad neilt said. Kui Paulus mõni aeg pärast Jeruusalemma saabumist templisse ilmus, kutsus see esile mässu ning ta arreteeriti. Kuid seetõttu avanes tal lõpuks võimalus anda tunnistust valitsejatele ja kuningatele (Apostlite teod 9:15; 21:17–36; 23:11; 24:1– 26:32).

Meie annetused tänapäeval

Võrreldes esimese sajandiga on meie ajaks palju muutunud, ent põhimõtted on jäänud ikkagi samaks. Kristlastele antakse õigustatult teada rahalistest vajadustest. Kõik annetused, mida tehakse abivajajate heaks, peaksid olema vabatahtlikud ning ajendatud armastusest Jumala ja inimeste vastu (Markuse 12:28–31).

Pühade abistamine esimesel sajandil näitab, et annetuste kogumine peab olema hästi organiseeritud ning need, kellele see töö on usaldatud, peavad tegutsema väga ausalt. Muidugi on Jumal teadlik oma teenijate vajadustest ning ta aitab neid, et nad saaksid jätkata Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist ka rasketel aegadel (Matteuse 6:25–34). Ometi saab meist igaüks teha oma osa, ükskõik milline meie majanduslik olukord ka poleks. Sel juhul ’sellel, kel on palju, ei ole ülearu, ja kel on pisut, ei ole puudust’ (2. Korintlastele 8:15).