Mida öelda juudikristlaste kohta?

12. Milline küsimus jäi vastuseta?

¹² Juhtiv kogu andis selgelt mõista, et mittejuutidest kristlasi ei ole vaja ümber lõigata. Ent mida öelda juutidest kristlaste kohta? Juhtiva kogu otsus seda küsimust ei täpsustanud.

13. Miks oli vale väita, et pääste saamiseks on vaja pidada kinni Moosese Seadusest?

¹³ Osa juudikristlasi, kes ’pidas kangesti käsu kombeid’, jätkas oma laste ümberlõikamist ja mõningate teiste Seaduse nõuete järgimist (Apostlite teod 21:20).

[Kast/pilt lk 24]

Paulus läbis alandlikult katse

Pärast edukat misjonireisi saabus Paulus meie ajaarvamise 56. aastal Jeruusalemma. Seal pandi ta katsele. Kogudusse olid jõudnud teated tema õpetusest selle kohta, et Seadus on kõrvale lükatud. Vanemad mehed kartsid, et vastpöördunud juudikristlasi paneb komistama Pauluse otsekohene selgitus Seaduse kohta ning nad võivad järeldada, et kristlased ei austa Jehoova korraldusi. Sealses koguduses oli neli juudikristlast, kes olid andnud mingi tõotuse – võib-olla nasiiritõotuse. Nad pidid minema templisse, et oma tõotusega kaasnenud nõudeid täita.

Vanemad palusid Paulusel minna nende nelja mehega templisse kaasa ja tasuda nende kulud. Paulus oli kirjutanud vähemalt kaks inspireeritud kirja, kus ta selgitas, et pääste saamiseks ei pea Seaduse nõudeid täitma. Ometigi ta arvestas teiste südametunnistusega. Varem oli ta kirjutanud: „Neile, kes on käsu all, olen ma otsekui käsualune, ... et ma võidaksin käsualused” (1. Korintlastele 9:20–23). Paulus, kes ei teinud kunagi kompromissi tähtsate Pühakirja põhimõtete puhul, tundis, et võib seda vanemate soovitust järgida (Apostlite teod 21:15–26). See polnud vale käitumine. Tõotuskorraldus polnud kuidagi pühakirjavastane, ning templit oli kasutatud puhta kummardamise, mitte ebajumalakummardamise jaoks. Paulus toimis vanemate palve kohaselt, et mitte kedagi komistama panna (1. Korintlastele 8:13). Pole kahtlust, et see nõudis Pauluselt märkimisväärselt alandlikkust. See fakt süvendab meie hindamist tema vastu.