Saulus kohtub nii endiste sõprade kui vaenlastega

KÜLLAP valdasid Saulust, kes hiljem sai tuntuks apostel Paulusena, esimest korda pärast kristlusse pöördumist Jeruusalemma saabudes kartused.a Ta oli linnast kolm aastat tagasi lahkunud, paisates tapmisähvardusi Jeesuse jüngrite vastu. Teda oli volitatud arreteerima igat kristlast, keda ta Damaskusest leidma peaks (Apostlite teod 9:1, 2, P 1997; Galaatlastele 1:18).

Kui ka Saulusest sai kristlane, kuulutas ta kartmatult oma usku ülestõusnud Messiasse. Tagajärjeks oli see, et Damaskuse juudid ihkasid teda tappa (Apostlite teod 9:19–25). Kas oli tal põhjust oodata oma endistelt juudi sõpradelt Jeruusalemmas sooja vastuvõttu? Ent esmatähtsaks asjaks pidas Saulus leida kontakti Kristuse järelkäijatega Jeruusalemmas. Sellest ei tõotanud tulla sugugi kerge ettevõtmine.

„Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger” (Apostlite teod 9:26). See on ka täiesti mõistetav. Viimati oli ta neile tuntud kui halastamatu tagakiusaja. See, et ta end kristlaseks tunnistas, võis olla kaval võte end kogudusse poetada. Seepärast soovisid Jeruusalemma kristlased hoida temaga distantsi.

Kuid üks neist tuli Saulusele appi. Piibel räägib, et Barnabas esitles seda endist tagakiusajat apostlitele – ilmselt Peetrusele (Keefasele) ja Jakoobusele – kui Issanda venda ning informeeris neid tema usule pöördumisest ja kuulutustöö tegemisest Damaskuses (Apostlite teod 9:27; Galaatlastele 1:18, 19). Sellest, mil moel hakkas Barnabas Saulust usaldama, Piiblis juttu pole. Kas ehk olid need kaks juba tuttavad, nii et see ajendas Barnabast Saulust läbi katsuma ja seejärel tema siirust tõendama? Kas oli Barnabasel kontakte Damaskuse kristlastega, nõnda et ta oli Sauluse pöördumisega kursis? Kuidas lugu ka polnud, Barnabas hajutas Saulusega seondunud kahtlused. Niisiis jäi Saulus 15 päevaks apostel Peetruse juurde.

Viisteist päeva Peetruse juures

Saulus rõhutas kirjas galaatlastele, et ta oli saanud oma lähetuse otse Jeesuselt, ilma et tal oleks tarvis taotleda kinnitust inimestelt (Galaatlastele 1:11, 12). Siiski Saulus kahtlemata mõistis, kui tähtis on Jeesuse teenistusega põhjalikult kursis olla. Saulusele lõi selleks soodsa võimaluse viibimine Peetruse juures (Luuka 24:12; 1. Korintlastele 15:3–8). Küllap oli Saulusel palju, mida Peetruse ja Jakoobuse käest pärida, neil omakorda võis olla Saulusele küsimusi tema nägemuse ja lähetuse kohta.

Pääsemine endiste sõprade käest

Stefanost nimetatakse esimeseks kristlikuks märtriks. Need, kellega Stefanos oli eelnevalt vaielnud, olid pärit „nõndanimetatud libertiinide ja küreenlaste ja aleksandrialaste kogudustest ja Kiliikia ja Aasia poolt”. Nüüd ajas Saulus juttu „kreekakeelsete juutidega” (hellenistidega), andes neile kartmatult tunnistust. Milline oli nende reageering? Nad tahtsid teda tappa (Apostlite teod 6:9; 9:28, 29).

Oli täiesti loomulik, et Saulus soovis oma endistele sõpradele selgitada enda täielikku elumuutust ja jagada teadmisi Messia kohta. Ent need juudi hellenistid nägid temas äraandjat ja said tigedaks.

Kas Saulus tajus, milline oht teda varitseb? Piiblist võime lugeda, et kui ta oli parajasti templis palvetamas, langes ta transsi (UM) ja nägi Jeesust, kes talle ütles: „Tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust minu kohta vastu ei võta!” Saulus kostis: „Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid sinusse. Ja kui Stefanose, su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks” (Apostlite teod 22:17–20).

Mõned teevad Sauluse vastuse põhjal järelduse, et ta mõistis ohtu. Mõned aga arvavad, et tegelikult tahtis ta öelda: „Ma olin samasugune tagakiusaja nagu nemadki, ja nad teavad seda. Kahtlemata võtavad nad minu usule pöördumist tõsiselt. Ehk suudan ma neil aidata tõde mõista.” Kuid Jeesus teadis, et need juudid ei võta vastu selle „usutaganeja” tunnistust. Ta ütles Saulusele: „Mine, sest ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!” (Apostlite teod 22:21, 22).

Kui kaaskristlased hädaohust teada said, käskisid nad Saulusel minna kiiresti sadamalinna Kaisareasse ning saatsid ta sealt 500 kilomeetri kaugusele tema kodulinna Tarsosesse (Apostlite teod 9:30). Möödus aastaid, enne kui Saulus taas Jeruusalemma tuli.

Küllap oli see kiire äraminek kristlikule kogudusele kaitseks. Endise tagakiusaja kohalolek võis luua plahvatusohtliku olukorra. Pärast Sauluse lahkumist oli „kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel” (Apostlite teod 9:31).

Ettevaatuse õppetunnid

Nagu esimesel sajandil, võib ka tänapäeval tulla ette olukordi, kus oleks kohane ilmutada ettevaatust. Meil pole mingit põhjust olla võõraste suhtes liigselt kahtlustavad. Ent mõnikord on ebaausad inimesed üritanud Jehoova rahvast oma huvides ära kasutada kas isikliku kasu eesmärgil või kavatsusega kogudusele kahju teha. Niisiis, et mitte petiste saagiks langeda, kasutagem vahetegemisvõimet (Õpetussõnad 3:27; 2. Timoteosele 3:13).

Jeruusalemmas Sauluse kuulutustööle osutatud vastukaja viitab kujukalt veel ühele valdkonnale, kus kristlased peaksid ilmutama ettevaatust. Tunnistuse andmine teatud piirkondades või teatud inimestele, nende hulgas endistele sõpradele, võib olla nii füüsilises, vaimses kui ka moraalses mõttes ohtlik. Rakendada tuleks kohaseid ettevaatusabinõusid, näiteks olla aja ja koha suhtes valiv (Õpetussõnad 22:3; Matteuse 10:16).

Me võime olla kindlad, et Jumala Kuningriigi hea sõnum saab kuulutatud, enne kui tuleb selle kurja maailma lõpp. Kui head eeskuju andis küll selles osas Saulus, kes „kuulutas avalikult evangeeliumi Issanda nimel” nii oma endistele sõpradele kui vaenlastele! (Apostlite teod 9:28.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 16]

Saabunud Jeruusalemma, andis Saulus julgelt tunnistust kreekakeelsetele juutidele