Kuna polnud mingeid navigatsiooniriistu, isegi mitte kompassi, juhtisid esimese sajandi meresõitjad laevu vaid nägemise abil. Seepärast oli meresõit kõige ohutum hea nähtavuse korral — harilikult mai lõpust septembri keskpaigani. Kaks kuud enne ja pärast hooaega võisid kaupmehed küll veel riskida merd sõita. Talvel aga varjutasid udu ja pilved tihtilugu kaldamärgid ning päeval päikese ja öösel tähed. Laevasõit seisati (ladina keeles mare clausum) 11. novembrist kuni 10. märtsini, välja arvatud täiesti vältimatul juhul või hädaolukorral. Need, kes sõitsid hooaja lõpus, riskisid sellega, et peavad jääma ületalve võõrasse sadamasse (Apostlite teod 27:12; 28:11).

Paulus oli ilmselt teadlik hooajavälise meresõidu ohtudest. Ta ei soovitanud septembri lõpul või oktoobri algul merd sõita, öeldes: ”Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!” (Apostlite teod 27:9, 10). Ent väesalga pealik ei kuulanud teda ja see tõi kaasa laevahuku Maltal.