Lase Jehooval end distsiplineerimise kaudu voolida

1., 2. a) Mis on väga tähtis selleks, et olla Jehoovaga heades suhetes? b) Miks tasub meil uurida Pühakirja lugusid sellest, kuidas inimesed reageerisid Jumalalt tulevale distsiplineerimisele?

„MINU õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse” (Laul 73:28). Nende sõnadega väljendas laulukirjutaja oma usaldust Jumala vastu. Tänu millele ta jõudis sellisele tähendusrikkale järeldusele? Kui laulukirjutaja nägi kurjade head käekäiku, tundis ta algul südames kibedust. Ta kurtis: „Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi” (Laul 73:2, 3, 13, 21). Ent kui ta läks „Jumala pühamusse” (UT 2009), aitas see tal muuta oma mõtlemist ja hoida Jumalaga lähedasi suhteid (Laul 73:16—18). See kogemus õpetas sellele jumalakartlikule mehele midagi väga tähtsat: et olla Jehoovaga lähedane, on ülioluline viibida Jumala rahva keskel, nõu vastu võtta ja selle järgi talitada (Laul 73:24).

² Ka meie soovime olla lähedased tõelise ja elava Jumalaga. Selle eesmärgi saavutamiseks on ülitähtis lasta tema nõul või distsiplineerimisel end voolida, et võiksime talle meelepärased olla. Minevikus andis Jumal üksikisikutele ja rahvastele halastavalt võimalusi end muuta, kui ta neid distsiplineeris. Need jutustused on pandud Piiblisse kirja „õpetuseks” ja „hoiatuseks meile, kellele ajastute lõpud on kätte jõudnud” (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11). Nende lugude lähem uurimine aitab meil paremini mõista, milline Jumal on Jehoova, ja näitab, kuidas meile tuleb kasuks see, kui Jehoova meid voolib.

 3. Kuidas kirjeldatakse Jehoova võimu inimeste üle kirjakohtades Jesaja 64:7 ja Jeremija 18:1—6? (Vaata pilti artikli alguses.)

³ Kirjeldades piltlikult Jehoova võimu üksikisikute ja rahvaste üle, ütleb Jesaja 64:7: „Nüüd aga, Jehoova, oled sina meie isa! Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö!” Pottsepal on täielik voli voolida savist selline anum, nagu ta tahab. Savi ei saa selles asjas kuidagi kaasa rääkida. Samamoodi on ka inimese ja Jumala puhul. Inimene ei saa sugugi rohkem Jumalaga vaielda kui savi pottsepaga, mida see oma äranägemise järgi vormib. (Loe Jeremija 18:1—6.)

 4. Kas Jumal voolib inimesi või rahvaid vägisi? Selgita.

⁴ Jehoova vormis muistset Iisraeli rahvast, nagu pottsepp vormib savi. Kuid Jehoova ja pottsepa vahel on üks tähtis erinevus. Pottsepp võib teha savikamakast just sellise anuma, nagu ta tahab. Kas Jehoova voolib inimesi või rahvaid vägisi, muutes ühed headeks, teised halbadeks? Piibel näitab selgelt, et ta ei tee seda. Jehoova on andnud kõigile inimestele väga väärtusliku kingituse — tahtevabaduse. Ta ei tarvita oma ülemvõimu niimoodi, et takistaks meil seda kingitust kasutamast. Inimesed peavad lubama oma loojal Jehooval end vormida. (Loe Jeremija 18:7—10.)

 5. Kuidas toimib Jehoova siis, kui inimene ei lase tal end voolida?

⁵ Kuidas toimib Suur Pottsepp siis, kui inimene on kangekaelne ega lase tal end voolida? Mõelgem sellele, mis tehakse saviga, kui seda ei kõlba enam soovitud eesmärgil kasutada. Sel juhul võib pottsepp teha savist teistsuguse anuma või savi lihtsalt ära visata. Kui savi ei saa enam kasutada, siis üldiselt on viga pottsepas. Nii ei ole aga kunagi meie Pottsepaga (5. Moos. 32:4). Kui inimene ei lase Jehooval end voolida, siis on viga alati temas endas. Meie Pottsepp Jehoova kasutab oma võimu inimeste üle selliselt, et ta muudab oma tegutsemisviisi selle järgi, kuidas need tema vormimisele reageerivad. Neid, kes lubavad end voolida, saab kasutada heaks otstarbeks. Näiteks võitud kristlased on „halastusanumad”, kes on voolitud „auväärseks kasutuseks”. Ent neist, kes on kangekaelsed ega kuuletu Jumalale, saavad „vihaanumad . . . hävituse jaoks” (Rooml. 9:19—23).

6., 7. Mille poolest erinesid Taaveti ja Sauli reageering Jehoova nõule?

⁶ Üks viise, kuidas Jehoova inimesi voolib, on nõuandmine ja distsiplineerimine. Vaadelgem seoses sellega Iisraeli kahe esimese kuninga Sauli ja Taaveti lugusid. Kui Taavet rikkus Batsebaga abielu, olid sel rängad tagajärjed nii talle endale kui ka teistele. Ehkki Taavet oli kuningas, ei jätnud Jehoova teda kindlakäeliselt karistamata. Jumal saatis prohvet Naatani Taaveti juurde karmi sõnumiga (2. Saam. 12:1—12). Kuidas Taavet reageeris? Ta kurvastas südamepõhjani ja kahetses. Ning Jumal halastas tema peale. (Loe 2. Saamueli 12:13.)

⁷ Seevastu Saul, kes oli enne Taavetit kuningas, ei võtnud nõu kuulda. Jehoova oli andnud Saulile prohvet Saamueli kaudu selge käsu, et ta peab hävitama kõik amalekid ja nende kariloomad. Saul ei täitnud seda käsku. Ta jättis kuninga Agagi ja osa kariloomi ellu. Miks? Osaliselt seetõttu, et ta tahtis iseendale au tuua (1. Saam. 15:1—3, 7—9, 12). Kui Saulile anti nõu, siis oleks ta pidanud oma südant pehmendama ja laskma Suurel Pottsepal end vormida. Ent ta ei teinud seda. Ta isegi õigustas oma käitumist. Ta vabandas oma tegu sellega, et kariloomi saaks ohvriks tuua, ja pidas Saamueli antud nõuannet tähtsusetuks. Jehoova kõrvaldas Sauli kuningaametist ning Saulil ei olnud enam iial tõelise Jumalaga lähedasi suhteid. (Loe 1. Saamueli 15:13—15, 20—23.)

 8. Mida me võime õppida Iisraeli rahva reageeringust, kui Jehoova neid voolis?

⁸ Jehoova pole andnud mitte ainult üksikisikutele, vaid ka rahvastele võimaluse lasta end temal voolida. Iisraellased, kes olid vabanenud Egiptuse orjaikkest, astusid aastal 1513 e.m.a Jumalaga lepingusuhetesse. Iisraelil, kes oli Jumala valitud rahvas, oli eesõigus olla justkui Suure Pottsepa potikedral ja lasta end temal voolida. Ent rahvas tegi seda, mis oli paha Jehoova silmis; nad hakkasid isegi kummardama naaberrahvaste jumalaid. Jehoova saatis iisraellaste juurde korduvalt prohveteid, et neid mõistusele tuua, kuid nad ei kuulanud (Jer. 35:12—15). Iisraeli rahvast pidi kangekaelsuse pärast karmilt distsiplineerima. Assüürlased toimisid põhjapoolse, kümnest suguharust koosneva kuningriigiga ja babüloonlased lõunapoolse, kahest suguharust koosneva kuningriigiga nagu anumaga, mis ei kõlba muuks kui hävitamiseks. Me õpime sellest midagi väga tähtsat. Jehoova vormimisest on meile kasu ainult siis, kui me reageerime selle kohaselt.

9., 10. Kuidas niinevelased reageerisid, kui Jumal neid hoiatas?

⁹ Jehoova andis ka Assüüria pealinna Niineve elanikele võimaluse tema hoiatust kuulda võtta. Ta ütles Joonale: „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” Niineve näis olevat hävingu ära teeninud (Joona 1:1, 2; 3:1—4).

¹⁰ Ent kui Joona kuulutas hävingusõnumit, siis niinevelased hakkasid uskuma Jumalasse ning „kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed”. Nende kuningas „tõusis ... oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale”. Niinevelased lasid end Jehooval voolida ja kahetsesid. Tulemuseks oli see, et Jehoova ei toonud nende peale õnnetust (Joona 3:5—10).

11. Milline Jehoova omadus ilmneb hästi selles, kuidas ta tegeles Iisraeli rahva ja Niineve elanikega?

¹¹ See, et iisraellased olid Jumala valitud rahvas, ei kaitsnud neid distsiplineerimise eest. Seevastu niinevelased polnud Jumalaga lepingusuhetes. Ent Jehoova lasi neile kuulutada kohtusõnumit ja halastas nende peale, kui nad olid nagu pehme savi. Nende kahe näite varal võib tõesti öelda, et meie Jumal Jehoova „ei kohtle kedagi erapoolikult” (5. Moos. 10:17, UM).

12., 13. a) Miks muudab Jumal oma meelt inimeste suhtes, kes lasevad end vormida? b) Mis mõttes Jehoova kahetses Sauli puhul? niinevelaste puhul?

¹² Viis, kuidas Jumal on valmis meid voolima, näitab, et ta on mõistlik ja paindlik. See tuleb ilmsiks olukordades, kus Jehoova on kellegi suhtes meelt muutnud, kuna ta on näinud pööret kas halvemusele või paremusele. Pühakiri ütleb seoses Iisraeli esimese kuningaga, et Jehoova kahetses, et ta oli Sauli kuningaks tõstnud (1. Saam. 15:11). Piiblis on kirjas, et kui Niineve elanikud tundsid kahetsust ja pöördusid oma kurjalt teelt, siis „Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda mitte” (Joona 3:10).

¹³ Heebrea sõna, mis on tõlgitud vastega „kahetsema”, viitab suhtumise või kavatsuse muutmisele. Jehoova oli valinud Sauli kuningaks, ent hiljem tema suhtumine Sauli muutus ja ta kõrvaldas tema kuningaametist. Sellise muutuse põhjuseks polnud see, nagu Jehoova oleks Sauli valides eksinud, vaid hoopis see, et Saulil puudus usk ja ta oli sõnakuulmatu. Niinevelaste puhul Jumal kahetses selles mõttes, et muutis seoses nendega oma kavatsusi. Kui lohutav on küll teada, et meie Pottsepp Jehoova on mõistlik ja paindlik, armuline ja halastav ning valmis muutma oma meelt, kui eksinud reageerivad positiivselt ja muudavad end!

14. a) Mismoodi Jehoova meid tänapäeval voolib? b) Mida me peaksime tegema, kui Jumal meid voolib?

¹⁴ Jehoova voolib meid tänapäeval peamiselt oma Sõna Piibli ja enda organisatsiooni abil (2. Tim. 3:16, 17). Kas ei peaks me siis alati vastu võtma nõu või distsiplineerimise, mida me sel moel saame? Ükskõik kui kaua aega tagasi meid ristiti või kui palju teenistuseesõigusi me oleme saanud, meil tuleks võtta kuulda Jehoova nõu ja lasta sel end vormida anumateks, mis on auväärseks kasutuseks.

15., 16. a) Millised negatiivsed tunded võivad kaasneda sellega, kui distsiplineerimine tähendab eesõigustest ilmajäämist? Too näide. b) Mis võib aidata tulla toime negatiivsete tunnetega, mis kaasnevad distsiplineerimisega?

¹⁵ Mõnel juhul tähendab distsiplineerimine lihtsalt meie õpetamist või parandamist. Vahel võib aga olla tarvis meid distsiplineerida seetõttu, et oleme teinud midagi väära. Niisugune distsiplineerimine võib tuua kaasa eesõigustest ilmajäämise. Mõelgem näiteks Denniselea, kes teenis kogudusevanemana. Valed otsused äriasjades viisid selleni, et kogudusevanemad noomisid teda. Mida Dennis tundis sel õhtul, kui koguduses teatati, et ta ei ole enam kogudusevanem? „Tundsin, et olen täielikult läbi kukkunud,” meenutab ta. „Mul oli olnud 30 aasta jooksul palju eesõigusi. Olin olnud üldpioneer, teeninud Peetelis, mind määrati teenistusabiliseks ja seejärel kogudusevanemaks. Samuti olin äsja esimest korda esitanud piirkonnakonvendil kõne. Kuid äkitselt oli kõigel kriips peal. Peale selle et tundsin häbi ja piinlikkust, mõtlesin, et minule küll organisatsioonis enam mingit kohta pole.”

¹⁶ Dennis pidi muutma oma käitumist. Ent mis aitas tal negatiivsete tunnetega toime tulla? Ta selgitab: „Mõistsin, et pean heast vaimsest tegevuskavast kindlalt kinni hoidma. Ning sama tähtis oli mulle kristliku vennaskonna toetus ja meie väljaannetest saadud julgustus. Artikkel „Kas võiksid taas kanda suuremat vastutust?” 2009. aasta 15. augusti „Vahitornis” oli otsekui mu palvete vastuseks kirjutatud kiri. Kõige väärtuslikumaks pidasin nõuannet: „Seni, kuni sul pole koguduses lisakohustusi, tee tööd oma vaimsuse kallal.”” Kuidas on distsiplineerimine Dennisele kasuks tulnud? Pärast mõnda aastat ütleb ta: „Jehoova on mind taas õnnistanud eesõigusega teenida teenistusabilisena.”

17. Millist rolli võib kogudusest eemaldamine etendada patustaja vaimses tervenemises? Jutusta kogemus.

¹⁷ Kogudusest eemaldamine on veel üks viis, kuidas Jehoova distsiplineerib. See kaitseb kogudust halva mõju eest ja võib etendada tähtsat rolli patustaja vaimses tervenemises (1. Kor. 5:6, 7, 11). Robert oli kogudusest eemaldatud peaaegu 16 aastat, mille jooksul tema vanemad ja vennad järgisid ustavalt Jumala Sõnas toodud juhendit lõpetada läbikäimine patustanuga ning teda isegi mitte tervitada. Robert võeti kogudusse tagasi juba mitme aasta eest ja ta edeneb vaimselt hästi. Kui talt küsiti, mis ajendas teda naasma Jehoova ja tema rahva juurde pärast nii pikka aega, vastas ta, et talle avaldas suurt mõju tema pere vankumatu hoiak. „Kui pereliikmed oleksid minuga kas või natuke suhelnud, et saada näiteks teada, kuidas mul läheb, oleks mulle sellest piisanud, ja ilmselt poleks soov perega suhelda motiveerinud mind tagasi tulema.”

18. Milline savi me peaksime Suure Pottsepa käes olema?

¹⁸ Meid pole ehk tarvis sel viisil distsiplineerida, kuid milline savi meie oleme Suure Pottsepa käes? Kuidas me reageerime, kui meid distsiplineeritakse? Kas me sarnaneme Taaveti või Sauliga? Suur Pottsepp on meie Isa. Ära kunagi unusta, et „keda Jehoova armastab, seda ta noomib, otsekui isa poega, kellele ta head tahab”. Seepärast, „ära põlga Jehoova karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine” (Õpet. 3:11, 12).