Piibli 45. raamat — Kiri roomlastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Korintos

Kirjutamine lõpetati: u 56 m.a.j

APOSTLITE tegude raamatus nägime, kuidas Paulus, endine raevukas juudikristlaste tagakiusaja, sai innukaks Kristuse apostliks, kes hakkas tegutsema mittejuutide seas. Kiri roomlastele on esimene 14-st Piibli raamatust, mille see endine variser, kellest oli saanud ustav jumalasulane, püha vaimu mõjutusel kirjutas. Paulus kirjutas roomlastele ajal, mil tal oli kaks pikka kuulutustööreisi seljataga ning kolmaski varsti lõppemas. Ta oli juba kirjutanud viis inspireeritud läkitust: 1. ja 2. kirja tessalooniklastele, kirja galaatlastele ning 1. ja 2. kirja korintlastele. Siiski on sobiv, et nüüdisaegsetes Piiblites paikneb roomlastele saadetud läkitus enne teisi, kuna see kiri käsitleb põhjalikult juutide ja mittejuutide (need olid kaks rühma, kellele Paulus kuulutas) võrdsust, mis oli midagi uut. See kiri selgitab pöördepunkti Jumala suhetes oma rahvaga ning näitab, kuidas inspireeritud Heebrea Kirjad olid juba ammu ette kuulutanud, et head sõnumit hakatakse kuulutama ka mittejuutidele.

² Kasutades kirjutajana Tertiust, põimib Paulus ühte mõjuvõimsaimasse Kristlike Kreeka Kirjade raamatusse kiireid mõttekäike ja hämmastava hulga tsitaate Heebrea Kirjadest. Ta arutleb väljendusrikkas keeles probleemide üle, mis kerkisid neis 1. sajandi kristlikes kogudustes, kuhu kuulus nii juute kui kreeklasi. Kas juudid olid kuidagi eelistatumad selle tõttu, et nad põlvnesid Aabrahamist? Kas küpsetel kristlastel, kes teadsid end olevat vabad Moosese Seaduse alt, oli õigust panna komistama nõrgemaid juudi soost vendi, kes muistsetest tavadest ikka veel kinni pidasid? Selles kirjas selgitab Paulus veenvalt, et juudid ja mittejuudid on Jumala ees võrdsed ning et inimene mõistetakse õigeks mitte Moosese Seaduse, vaid usu kaudu Jeesus Kristusesse, ning seda üksnes Jumala armust. Samal ajal nõuab Jumal, et kristlased alluksid kohasel viisil võimudele, kes parasjagu valitsevad.

³ Kuidas sai Rooma kogudus alguse? Roomas oli küllaltki suur juudi kogukond vähemalt alates 63. aastast e.m.a, mil Pompeius vallutas Jeruusalemma. Apostlite teod 2:10 öeldakse, et 33. aasta nelipüha ajal viibis Jeruusalemmas Roomast pärit juute ning kuulis seal head sõnumit. Need, kes võõrsil olles usklikuks said, viibisid veel mõnda aega Jeruusalemmas, et apostlitelt õpetust saada. Hiljem aga läksid Roomast pärit juudid sinna kahtlemata tagasi, mõned tõenäoliselt ajal, mil Jeruusalemmas puhkes tagakiusamine (Ap. t. 2:41—47; 8:1, 4). Üldse reisisid tolle aja inimesed küllaltki palju, mis ehk selgitab, kuidas oli Paulusel Rooma koguduses nii palju häid tuttavaid, kellest mõned võisid olla kuulnud head sõnumit tänu Pauluse kuulutustööle Kreekas ja Aasias.

⁴ Varaseim usaldusväärne teave selle koguduse kohta leidub Pauluse kirjas. On selge, et sealne kogudus koosnes nii juudi kui mittejuudi kristlastest, kes olid kiiduväärselt innukad. Paulus ütleb neile: ’Teie usust kõneldakse kiitvalt kogu maailmas’ ja ”Teie sõnakuulmine on saanud kõigile teatavaks” (Rooml. 1:8; 16:19). Suetonius kirjutas 2. sajandil, et keiser Claudiuse valitsusajal (41—54) sunniti juudid Roomast lahkuma. Hiljem läksid nad sinna tagasi, nagu ilmneb Akvila ja Priskilla viibimisest Roomas. Nemad olid juudid, keda Paulus kohtas Korintoses, kuna nad olid Claudiuse määruse ajal Roomast lahkunud. Ent siis, kui Paulus kirjutas Rooma kogudusele, olid nad taas seal (Ap. t. 18:2; Rooml. 16:3).

⁵ Kirja autentsuse kohta leidub kaalukaid tõendeid. Nagu sissejuhatus ütleb, on selle kirjutanud ”Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud apostliks, . . . kõigile Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele” (Rooml. 1:1, 7). Selle kirja autentsust kinnitavad ühed vanimad piiblivälised tõendid, mis Kristlike Kreeka Kirjade kohta olemas on. Peetrus kasutab oma esimeses kirjas (mis on kirjutatud arvatavasti kuus kuni kaheksa aastat hiljem) nii palju sarnaseid väljendeid, et paljude õpetlaste arvates pidi ta olema näinud kirja roomlastele. Seda kirja pidasid Pauluse omaks ja viitasid sellele niisugused mehed nagu Clemens Roomast, Polykarpos Smürnast ja Ignatius Antiookiast, kes elasid kõik esimese sajandi lõpu- ja teise sajandi algupoolel.

⁶ Kiri roomlastele leidub koos veel kaheksa Pauluse kirjaga koodeksis, mida nimetatakse Chester Beatty papüüruseks nr 2 (P⁴⁶). Selle ühe vanima koodeksi kohta kirjutas söör Frederic Kenyon: ”Selle näol on meil olemas peaaegu täielik Pauluse epistlite käsikiri, mis on valmistatud ilmselt kolmanda sajandi alguse paiku.”a Chester Beatty kreekakeelsed piiblikäsikirjad on vanemad kui tuntud Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus, mis pärinevad neljandast sajandist. Ka viimati mainituis on kiri roomlastele olemas.

⁷ Millal ja kus kirjutati kiri roomlastele? Piibliõpetlased on ühel meelel, et see kirjutati Kreekas, kõige tõenäolisemalt Korintoses, kui Paulus oma kolmanda misjonireisi lõpupoole mõned kuud seal viibis. Tekstisisesed tõendid osutavad Korintosele. Paulus kirjutas selle kirja Gaajuse kodust, kes oli Korintose koguduse liige, ning ta kiidab Foibet, kes kuulus Korintose naabruses asuva sadamalinna Kenkrea kogudusse. Ilmselt toimetaski Foibe selle kirja Rooma (Rooml. 16:1, 23; 1. Kor. 1:14). Roomlastele 15:23 kirjutas Paulus, et tal ”ei ole neis paigus enam aset” ehk kohta, kus ta poleks veel kuulutanud, ning järgmises salmis mainib ta, et kavatseb laiendada oma misjonitööd läände, Hispaania suunas. Niisugused sõnad võis ta vabalt kirjutada oma kolmanda reisi lõpupoole, 56. aasta alguses.

MILLE POOLEST KASULIK

²⁰ Kiri roomlastele esitab loogilise aluse Jumalasse uskumiseks, öeldes, et ”tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates”. Veelgi enam, see kiri hoiab au sees Jumala õigust ning teeb teatavaks, kui suur on tema halastus ja lahkus. Seda illustreerib kaunilt näide oliivipuust, mille külge pärast pärisokste maharaiumist poogitakse metsiku õlipuu oksad. Mõtiskledes nii Jumala ranguse kui lahkuse üle, lausub Paulus tunderikkalt: ”Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!” (1:20; 11:33).

²¹ Just selles seoses selgitabki kiri roomlastele Jumala püha saladuse uusi tahke. Kristlikus koguduses pole enam vahet juudil ja mittejuudil, vaid igast rahvusest inimesed võivad Jeesus Kristuse kaudu Jehoova armust osa saada. ”Jumal ei tee vahet isikute vahel!” ”Juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, mitte kirjatähes.” ”Siin ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel, sest üks ja sama on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad.” Kõigi nende puhul on usk, mitte aga teod see, mis arvestatakse neile õiguseks (2:11, 29; 10:12; 3:28).

²² Rooma kristlased said selle kirja kaudu praktilisi nõuandeid, mis on täpselt sama kasulikud ka tänapäeva kristlastele, kel tuleb ses jumalakartmatus maailmas samasuguste probleemidega silmitsi seista. Kristlast õhutatakse ’pidama rahu kõigi inimestega’, sealhulgas nendega, kes pole koguduseliikmed. Iga hing peab olema ”allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele”, sest need eksisteerivad Jumala korraldusel ja pole hirmuks mitte seaduskuulekatele inimestele, vaid neile, kes teevad halba. Kristlastel tuleb neile seaduskuulekalt alluda mitte pelgalt hirmu pärast karistuse eest, vaid kristliku südametunnistuse pärast, ning seetõttu maksavad nad makse, tasuvad kõigile, mis nende kohus on, ning jälgivad, et neil poleks kellegi ees muud võlga kui ainult ”võlg üksteist armastada” (P 1997). Armastus on Seaduse täitmine (12:17—21; 13:1—10).

²³ Paulus rõhutab, kui tähtis on oma usust tunnistust anda. Südamega usutakse küll õiguseks, ent suuga tunnistatakse päästeks. ”Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” Et inimesed võiksid Jehoova nime appi hüüda, peavad kuulutajad minema ja kuulutama head sõnumit. Kui oleme kuulutajate hulgas, kelle hääl käib ”üle kogu ilmamaa”, tunneme suurt rõõmu (10:13, 15, 18). Valmistudes selleks kuulutustööks, püüdkem õppida inspireeritud Pühakirja sama hästi tundma nagu Paulus, kes vaid ühes tekstiosas (10:11—21) tsiteerib nii mitmeid kohti Heebrea Kirjadest (Jes. 28:16; Joel 3:5; Jes. 52:7; 53:1; Laul 19:5; 5. Moos. 32:21; Jes. 65:1, 2). Paulus võis põhjendatult öelda: ”Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Rooml. 15:4).

²⁴ Kristliku koguduse liikmete omavaheliste suhete kohta on samuti antud väga praktilist nõu. Ükskõik mis rahvusest, rassist või sotsiaalsest kihist nad ka pole, kõigil tuleb teha otsus olla Jumala pühas teenistuses, nagu on tema ”hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (11:17—22; 12:1, 2). Kui mõistlikku meelt küll õhkub kõigist Pauluse nõuannetest tekstis Roomlastele 12:3—16! Need suurepärased manitsused ergutavad kõiki kristliku koguduse liikmeid olema innukad, alandlikud ja üksteisesse südamlikult kiindunud. Viimastes peatükkides rõhutab Paulus vajadust püsida valvel ja vältida neid, kes tekitavad lõhesid, ent ta räägib ka vastastikusest rõõmust ja kosutusest, mida toovad siirad ja puhtad suhted koguduseliikmetega (16:17—19; 15:7, 32).

²⁵ Kuna oleme kristlased, tuleb meil omavahelisi suhteid kogu aeg jälgida. ”Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (14:17). See õigus, rahu ja rõõm on eeskätt ”Kristuse kaaspärijate” osa, keda ”ühes temaga ka austatakse” taevases Kuningriigis. Samuti pane tähele, et kiri roomlastele osutab Eedenis antud kuningriigitõotuse edasisele täitumisele, öeldes: ”Rahu Jumal tallab varsti saatana teie jalge alla” (Rooml. 8:17; 16:20; 1. Moos. 3:15). Täitku usk neisse suurtesse tõdedesse meid ikka rohke rõõmu, rahu ja lootusega! Olgu meil otsustavust jõuda võiduni koos Kuningriigi Seemnega, sest me oleme veendunud selles, et mitte miski taevas ega maa peal ”ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rooml. 8:39; 15:13).

[Allmärkus]