Rühi edasi hoolimata sellest, et oled põrmust tehtud!

„Ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” — LAUL 103:14.

 1. Kas Piibel on teaduslikult täpne, kui see ütleb, et inimesed on põrmust tehtud? Selgita.

ME OLEME põrm sõna otseses mõttes. „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (1. Moosese 2:7) See inimese loomise lihtne kirjeldus on kooskõlas teadusliku tõega. Kõiki, rohkem kui 90 elementi, millest inimkeha koosneb, võib leida ’mullapõrmust’. Üks keemik väitis kord, et täiskasvanud inimese keha koosneb 65 protsendist hapnikust, 18 protsendist süsinikust, 10 protsendist vesinikust, 3 protsendist lämmastikust, 1,5 protsendist kaltsiumist, 1 protsendist fosforist ning veel teistest elementidest. Pole tähtis, kas need arvestused on täiesti täpsed. Fakt on see, et me „oleme põrm”!

 2. Milliseid tundeid kutsub sinus esile viis, kuidas Jumal inimesed lõi, ja miks?

² Kes peale Jehoova suudaks luua nii keerukad olendid tühipaljast põrmust? Kuna Jumala tööd on täiuslikud ja veatud, ei anna see, et ta arvas heaks inimese sellisel viisil luua, kindlasti põhjust kaebamiseks. Tõepoolest, tõsiasi, et Suur Looja suutis inimese kardetaval ja imelisel viisil maapõrmust luua, kasvatab meis Tema piiramatu jõu, oskuste ning praktilise tarkuse hindamist. — 5. Moosese 32:4, NW allmärkus; Laul 139:14.

Olukorra muutus

3., 4. a) Mida Jumal ei soovinud, kui ta lõi inimese põrmust? b) Millele viitas Taavet tekstis Laul 103:14 ja kuidas aitab kaastekst meil sellise järelduseni jõuda?

³ Põrmust loodud olenditel on oma piirid. Ent Jumal ei ole kunagi soovinud, et need piirid oleksid koormavad või liigselt kitsendavad. Need ei olnud mõeldud selleks, et me kaotaksime julguse või muutuksime õnnetuks. Kuid nagu näitab Laulus 103:14 toodud Taaveti sõnade kaastekst, võivad inimesed kaotada julguse ning olla õnnetud piiride tõttu, millele nad on allutatud. Miks? Aadama ja Eeva sõnakuulmatus Jumalale tõi kaasa selle, et nende järeltulevate põlvede olukord muutus. Mõte, et inimene on põrmust tehtud, omandas siis uue tähenduse.a

⁴ Taavet ei rääkinud mitte loomulikest piiridest, mis oleksid olnud isegi põrmust tehtud täiuslikel inimestel, vaid inimnõtrustest, mis tulenevad päritud ebatäiusest. Vastasel korral poleks ta Jehoova kohta öelnud: „Tema annab andeks kõik su pahateod, tema parandab kõik su vigadused [„haigused”, NW]! Tema lunastab su elu hukatusest[,] tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda!” (Laul 103:2—4, 10) Kui täiuslikud inimesed oleksid jäänud ustavaks hoolimata sellest, et nad olid põrmust tehtud, ei oleks nad kunagi eksinud, patustanud ega seega andeksandi vajanud; samuti ei oleks neil olnud parandamist vajavaid haigusi. Eelkõige ei oleks nad kunagi pidanud langema surma hukatusse, kust neid saaks lunastada ainult ülesäratamise teel.

 5. Miks ei ole meil Taaveti sõnu raske mõista?

⁵ Me kõik oleme ebatäiuslikud ning seetõttu kogenud seda, millest Taavet rääkis. Me oleme pidevalt teadlikud oma ebatäiusest tingitud piiridest. Me oleme nukrad, kui need mõnikord näivad kahjustavat meie suhteid Jehoovaga või meie kristlike vendadega. Meid kurvastab see, et meie puudused ja Saatana maailma surve viivad meid vahetevahel meeleheitele. Kuna Saatana valitsus läheneb kiiresti lõpule, avaldab tema maailm inimestele üldiselt ning eriti kristlastele suuremat survet kui kunagi varem. — Ilmutuse 12:12.

 6. Miks võib mõni kristlane julguse kaotada ja kuidas võib Saatan seda ära kasutada?

⁶ Kas sa tunned, et kristliku elu elamine muutub järjest raskemaks? Mõnda kristlast on kuuldud ütlevat, et mida pikemat aega ta tões on, seda ebatäiuslikumaks ta näib muutuvat. Kuid tõenäoliselt on asi lihtsalt selles, et ta tunneb paremini omaenda puudusi ning seda, et ta ei suuda vastata Jehoova täiuslikele normidele niiviisi, nagu ta seda sooviks. See aga tuleneb tõenäoliselt sellest, et inimene kasvab jätkuvalt Jehoova õiglaste nõuete tundmises ja hindamises. On äärmiselt tähtis, et me sellise teadmise tõttu kunagi ei kaotaks julgust sel määral, et saame mängukanniks Kuradi kätes. Läbi sajandite on ta korduvalt püüdnud inimese julgusekaotust ära kasutada, et panna Jehoova sulased hülgama tõelist kummardamist. Sellele vaatamata on ehtne armastus Jumala vastu ja ka Kuradi ’täie vihaga vihkamine’ tõkestanud enamikku neist seda tegemast. — Laul 139:21, 22; Õpetussõnad 27:11.

 7. Mille poolest võime me aeg-ajalt Hiiobi sarnased olla?

⁷ Siiski võivad Jehoova sulased aeg-ajalt julguse kaotada. Seda võib põhjustada ka rahulolematus oma saavutustega. Asjaga võivad olla seotud terviseprobleemid või pingelised suhted perekonnaliikmete, sõprade või töökaaslastega. Ustav Hiiob kaotas julguse sedavõrd, et ta anus Jumalat: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles!” Kui Hiiob, ’vaga ja õiglane mees, kes kartis Jumalat ja hoidus kurjast’, kaotas raske olukorra tõttu aeg-ajalt julguse, siis pole ime, et seda võib juhtuda ka meiega. — Iiob 1:8, 13—19; 2:7—9, 11—13; 14:13.

 8. Miks võib see, et me mõnikord julguse kaotame, olla positiivne märk?

⁸ Kui lohutav on teada, et Jehoova näeb südamesse ega jäta tähele panemata häid ajendeid! Ta ei heida kunagi kõrvale neid, kes püüavad siiralt talle meeldida. See, et me mõnikord julguse kaotame, võib õigupoolest olla positiivne märk, mis viitab sellele, et me ei võta Jehoova teenimist kergelt. Sellest seisukohast vaadatuna võib olla nii, et inimene, kellel ei tule kunagi julgusekaotuse vastu võidelda, ei ole oma nõrkustest sedavõrd vaimselt teadlik, kui on teised oma nõrkustest. Pea meeles: „Kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!” — 1. Korintlastele 10:12; 1. Saamueli 16:7; 1. Kuningate 8:39; 1. Ajaraamat 28:9.

Nemadki olid põrmust tehtud

9., 10. a) Kelle usku peaksid kristlased jäljendama? b) Kuidas Mooses reageeris, kui talle ülesanne anti?

⁹ Heebrealastele 11. peatükis loetletakse terve hulk eelkristlikke Jehoova tunnistajaid, kes näitasid üles tugevat usku. Nii esimese sajandi kui ka tänapäeva kristlased on tegutsenud samamoodi. See, mida me saame neilt õppida, on hindamatu väärtusega. (Võrdle Heebrealastele 13:7.) Kelle usku saaksid kristlased paremini jäljendada kui näiteks Moosese usku? Tal kästi kuulutada kohtuotsuseid oma aja maailma kõige võimsamale valitsejale, Egiptuse vaaraole. Tänapäeval tuleb Jehoova tunnistajatel kuulutada samalaadseid kohtuotsuseid valereligioonile ning teistele organisatsioonidele, mis seisavad vastu Kristuse rajatud Kuningriigile. — Ilmutuse 16:1—15.

¹⁰ Nagu Mooses näitas, ei ole selle ülesande täitmine kerge. „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?” küsis ta. Me mõistame tema küündimatusetunnet. Ta tundis muret ka selle pärast, kuidas tema kaasmaalased iisraellased reageerivad: „Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula?” Seejärel selgitas Jehoova talle, kuidas ta saab tõestada, et ta on selleks volitatud, kuid Moosesel oli veel üks probleem. Ta ütles: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu.” — 2. Moosese 3:11; 4:1, 10.

11. Kuidas võime meie Moosese sarnaselt teokraatlikele ülesannetele reageerida, ent milles me võime kindlad olla, kui me usku üles näitame?

¹¹ Mõnikord võime tunda nii nagu Mooses tundis. Kuigi me tunnustame endi teokraatlikke kohustusi, võime mõelda, kuidas me küll suudame neid täita. „Kes olen mina, et võiksin minna inimeste juurde, kellest mõningatel on kõrgem ühiskondlik või majanduslik positsioon või kes on palju haritumad, ning õpetada neile Jumala teid? Kuidas reageerivad minu vaimsed vennad sellele, kui ma vastan kristlikel koosolekutel või esitan Teokraatlikus Teenimiskoolis olles laval kõne? Kas nad ei näe mitte minu küündimatust selles osas?” Kuid pea meeles, et Jehoova oli Moosesega ning varustas ta ülesande täitmiseks kõige vajalikuga, kuna Mooses näitas üles usku. (2. Moosese 3:12; 4:2—5, 11, 12) Kui me jäljendame Moosese usku, on Jehoova meiega ning ta varustab ka meid tööks kõige vajalikuga.

12. Kuidas võib Taaveti usk meid julgustada, kui oleme kaotanud julguse oma pattude või puuduste pärast?

¹² Igaüks, keda valdab frustratsioon või kes on kaotanud julguse oma pattude või puuduste pärast, saab aru, mida tundis Taavet, kes ütles: „Ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees!” Jehoovat anudes ütles Taavet ka niimoodi: „Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod!” Ometigi ei lubanud ta julgusekaotusel kunagi röövida endalt soovi teenida Jehoovat. „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!” Kahtlemata oli Taavet „põrm”, kuid Jehoova ei pöördunud temast ära, kuna Taavet näitas üles usku Jehoova tõotusesse, et ta ei põlga „murtud ja purukslöödud südant”. — Laul 38:2—10; 51:5, 11, 13, 19.

13., 14. a) Miks ei tohiks me hakata inimeste järelkäijateks? b) Kuidas on Pauluse ja Peetruse puhul näha, et nemadki olid põrmust tehtud?

¹³ Ent pane tähele, et kuigi me peame vaatlema seda „nii suurt pilve tunnistajaid” kui julgustust, et ’joosta kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist’, ei ole meil kästud saada nende tunnistajate järelkäijateks. Meil on kästud käia „usu alustaja ja täidesaatja Jeesuse”, mitte aga ebatäiuslike inimeste jälgedes — isegi mitte esimese sajandi ustavate apostlite jälgedes. — Heebrealastele 12:1, 2; 1. Peetruse 2:21.

¹⁴ Kristliku koguduse tugisambad apostlid Paulus ja Peetrus komistasid vahetevahel. „Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen,” kirjutas Paulus. „Oh mind viletsat inimest!” (Roomlastele 7:19, 24) Ja Peetrus ütles liigse enesekindluse momendil Jeesusele: „Kui ka kõik sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!” Kui Jeesus hoiatas Peetrust, et viimane salgab Teda kolm korda, vaidles Peetrus enesekindlalt oma Isandale vastu, hoobeldes: „Kui ma sinuga peaksin ka surema, ei salga ma sind mitte!” Ometigi salgas ta Jeesuse, tehes vea, mis pani ta kibedasti nutma. Tõepoolest, Paulus ja Peetrus olid põrmust tehtud. — Matteuse 26:33—35.

15. Mis ergutab meid rühkima edasi hoolimata tõsiasjast, et oleme põrmust tehtud?

¹⁵ Kuid hoolimata oma nõtrustest tulid Mooses, Taavet, Paulus, Peetrus ja teised nende sarnased tunnistajad välja võitjatena. Miks? Sellepärast, et nad näitasid üles tugevat usku Jehoovasse, usaldasid teda kõhklematult ning hoidsid tema ligi tagasilangustest hoolimata. Nad olid kindlad, et ta annab „üliväga suurt väge”. Ja ta andis seda ega lasknud neil kunagi langeda parandamatusse seisundisse. Kui me näitame pidevalt üles usku, võime olla kindlad, et kui meile kohtuotsus langetatakse, on see kooskõlas järgmiste sõnadega: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele.” Kuidas see küll ergutab meid rühkima edasi hoolimata tõsiasjast, et oleme põrmust tehtud! — 2. Korintlastele 4:7; Heebrealastele 6:10.

Mida see, et oleme põrmust tehtud, igaühele meist tähendab?

16., 17. Kuidas rakendab Jehoova kohut mõistes Galaatlastele 6:4 selgitatud põhimõtet?

¹⁶ Kogemused on õpetanud paljudele lapsevanematele ja õpetajatele, et laste või õpilaste üle on tark otsustada individuaalsete võimete alusel, mitte aga võrdluste alusel vendade-õdede või klassikaaslastega. See on kooskõlas Piibli põhimõttega, mida kristlastel on kästud järgida: „Igaüks arvustagu oma tegu, ja siis on tal üksipäinis enesest kiitlemist, ja mitte teisest [„mitte võrreldes teise isikuga”, NW].” — Galaatlastele 6:4, Suur Piibel.

¹⁷ Kuigi Jehoova tegeleb oma rahvaga kui organiseeritud rühmaga, mõistab ta kooskõlas selle põhimõttega nende üle kohut individuaalselt. Roomlastele 14:12 öeldakse: „Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale.” Jehoova tunneb hästi iga oma sulase geneetilist informatsiooni. Ta tunneb nende füüsilist ja vaimset eripära, nende võimeid, nende päritud tugevaid ja nõrku külgi, nende võimalusi ning ka seda, millisel määral nad kasutavad neid võimalusi kristlike viljade esiletoomiseks. See, mida Jeesus ütles lesknaise kohta, kes pani templi ohvrikirstu kaks väikest münti, ning Jeesuse tähendamissõna heale maale külvatud seemnest on julgustavateks näideteks kristlastele, kes võivad olla masenduses seetõttu, et nad võrdlevad end teistega, mis pole aga arukas teguviis. — Markuse 4:20; 12:42—44.

18. a) Miks me peaksime kindlaks tegema, mida tähendab olla põrm igaühele meist? b) Miks ei peaks aus enese läbiuurimine meid meeleheitele viima?

¹⁸ Väga tähtis on teha kindlaks, mida tähendab olla põrm igaühele meist, et me saaksime teenida kõiki oma võimalusi täielikult ära kasutades. (Õpetussõnad 10:4; 12:24; 18:9; Roomlastele 12:1) Ainult siis, kui oleme täiesti teadlikud omaenda puudustest ja nõrkustest, saame jääda valvsaks paranemisvajaduse ning -võimaluste suhtes. Ennast läbi uurides ärgem jätkem kunagi tähele panemata püha vaimu jõudu, mis aitab meil paraneda. Selle abil loodi universum, kirjutati Piibel ning on hääbuva maailma keskel toodud olemasollu rahumeelne uue maailma ühiskond. Niisiis on Jumala püha vaim kindlasti piisavalt võimas, et anda neile, kes seda paluvad, tarkust ja jõudu, mida on vaja laitmatuse säilitamiseks. — Miika 3:8; Roomlastele 15:13; Efeslastele 3:16.

19. Mida ei õigusta tõsiasi, et oleme põrmust tehtud?

¹⁹ Kui lohutav on küll teada, et Jehooval on meeles, et me oleme põrm! Kuid me ei peaks kunagi järeldama, et see on põhjendatud ettekääne loidumiseks või ehk isegi patustamiseks. Üldsegi mitte! See, et Jehooval on meeles, et me oleme põrm, väljendab tema ärateenimata lahkust. Kuid me ei taha olla „jumalatud, kes meie Jumala armu [„ärateenimata lahkust”, NW] tarvitavad, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse”. (Juuda 4) Tõsiasi, et oleme põrmust tehtud, ei õigusta seda, et oleme jumalatud. Kristlane püüab võidelda valede kalduvuste vastu, talitsedes oma ihu ja tehes selle oma orjaks, et mitte „kurvastada Jumala Püha Vaimu”. — Efeslastele 4:30; 1. Korintlastele 9:27.

20. a) Millises kahes valdkonnas on meil „rohkesti teha Issanda töös”? b) Miks on meil põhjust olla optimistlik?

²⁰ Praegu, Saatana maailmasüsteemi lõpuaastatel, ei ole aeg tempot aeglustada — ei Kuningriigi kuulutamises ega ka Jumala vaimu viljade täielikumas arendamises. Mõlemas valdkonnas on meil „rohkesti teha” (NW). Praegu on aeg rühkida edasi, kuna me teame, et meie ’vaevanägemine ei ole asjatu’. (1. Korintlastele 15:58) Jehoova toetab meid, sest Taavet ütles tema kohta: „Ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Laul 55:23) Milline rõõm on teada, et Jehoova lubab meil isiklikult osaleda suurimas töös, mis ebatäiuslikele inimloodutele iganes teha on antud — ja seda hoolimata asjaolust, et me oleme põrmust tehtud!

[Allmärkus]

Kas sa oskad selgitada?

◻ Kuidas viitavad 1. Moosese 2:7 ja Laul 103:14 eri aspektist sellele, et inimesed on põrmust tehtud?

◻ Miks on Heebrealastele 11. peatükk tänapäeva kristlastele julgustuse allikaks?

◻ Miks on meil tark rakendada Galaatlastele 6:4 toodud põhimõtet?

◻ Kuidas võivad tekstid Heebrealastele 6:10 ja 1. Korintlastele 15:58 meid aidata, nii et me julgust ei kaotaks?

[Pildid lk 10]

Kuigi kristlased jäljendavad kaaskummardajate usku, järgivad nad oma usu Täidesaatjat Jeesust