Laske „vastupidavusel oma töö lõpuni teha”

1., 2. a) Mida me õpime Giideoni ja tema 300 mehe vastupidavusest? (Vaata pilti artikli alguses.) b) Miks on vastupidavus nii tähtis, kui mõelda tekstile Luuka 21:19?

SEE oli kurnav lahing. Iisraellaste sõdurid kohtumõistja Giideoni juhtimisel olid kogu öö umbes 30 kilomeetrit taga ajanud oma vaenlasi: midjanlaste sõjaväge ja nende liitlasi. Piibel jutustab, mis sai edasi: „Siis jõudis Giideon Jordani äärde ning läks sellest üle. Tema ja ta 300 meest olid väsinud.” Ent Giideon ja ta mehed polnud sõda veel võitnud, sest umbes 15 000 vaenlase sõdurit oli alles. Iisraellased olid aastaid pidanud taluma midjanlaste rõhumist ja nad teadsid, et nüüd pole aeg alla anda. Nad jätkasid vaenlase tagaajamist ja alistasid Midjani. (Kohtum. 7:22; 8:4, 10, 28.)

² Ka meie peame ränka lahingut. Meie vaenlaste hulgas on Saatan, tema maailm ja meie enda ebatäius. Mõned meist on pidanud seda võitlust aastakümneid ning saavutanud Jehoova abiga mitmeid võite. Aeg-ajalt võime aga oma vaenlastega võitlemisest või praeguse maailma lõpu ootamisest väsida. Ent me pole veel saavutanud lõplikku võitu. Jeesus hoiatas, et meie, kes me elame viimseil päevil, seisame silmitsi mitmete katsumustega ja peame taluma halba kohtlemist. Kuid ta ütles ka seda, et võidu saavutamine sõltub meie vastupidavusest. (Loe Luuka 21:19.) Mis on vastupidavus? Mis aitab meil vastu pidada? Mida me õpime nendelt, kes on vastu pidanud? Ja kuidas me saame lasta „vastupidavusel oma töö lõpuni teha”? (Jaak. 1:4.)

 3. Mis on vastupidavus?

³ Piiblis tähendab vastupidavus enamat kui vaid katsumuste ja ebaõnne talumist. Vastupidavusega on seotud nii meie mõtted kui ka tunded ehk see, mil viisil me raskustele reageerime. Vastupidav inimene on julge, vankumatu ja kannatlik. Üks teatmeteos ütleb vastupidavuse kohta: „See on meelelaad, mis suudab raskusi taluda mitte lihtsalt saatusele alistunult, vaid leegitseva lootusega ... See on omadus, mis hoiab mehe püsti, näoga vastu tuult. See on voorus, mis võib isegi raskeima katsumuse muuta auks, sest see näeb valu taga eesmärki.”

 4. Miks võib öelda, et armastus ajendab vastu pidama?

⁴ Kristlast ajendab vastu pidama armastus. (Loe 1. Korintlastele 13:4, 7.) Armastus Jehoova vastu ajendab meid vastu pidama kõiges, mida Jehoova lubab meile osaks saada. (Luuka 22:41, 42.) Armastus meie usukaaslaste vastu aitab meil taluda nende ebatäiust. (1. Peetr. 4:8.) Abikaasasid ajendab nendevaheline armastus vastu pidama raskustes, mida võib tulla ette ka õnnelikus abielus, ning nõnda tugevdavad nad oma abielusidet. (1. Kor. 7:28.)

 5. Miks teab Jehoova kõige paremini, mida me vajame, et vastu pidada?

⁵ Palu Jehoovalt jõudu. Jehoova on „Jumal, kes meid vastupidavaks teeb ja julgustab”. (Rooml. 15:5.) Tema ainsana mõistab täielikult nii meie probleeme kui ka seda, kuidas keskkond, meie emotsioonid ja isegi geneetiline eripära meid mõjutavad. Seega teab tema kõige paremini, mida me vajame, et vastu pidada. Piibel ütleb: „Ta täidab nende soovid, kes teda kardavad, ta kuulab nende appihüüdu ja päästab nad.” (Laul 145:19.) Kuidas aga Jumal vastab meie palvetele, kui palume temalt jõudu vastupidamiseks?

 6. Kuidas Jehoova „valmistab katsumuse korral väljapääsu”, nagu tõotab Piibel?

⁶ Loe 1. Korintlastele 10:13. Kui palume Jehooval aidata meil mõne raskusega toime tulla, siis valmistab ta meile väljapääsu. Kas ta korraldab asjad nii, et katsumus kaob? Võib-olla. Sageli aga valmistab ta väljapääsu selles mõttes, et suudame vastu pidada. Jehoova annab meile jõudu, et peaksime „kannatlikult ja rõõmuga vastu”. (Kol. 1:11.) Ja kuna ta tunneb hästi meie füüsilisi, psüühilisi ja emotsionaalseid piire, ei luba ta kunagi olukorral areneda nii kaugele, et me ei suuda talle ustavaks jääda.

 7. Too näide, miks me vajame vastupidavuseks vaimset toitu.

⁷ Tugevda oma usku vaimse toiduga. Maailma kõrgeima mäe Džomolungma otsa ronija kulutab päevas umbes 6000 kalorit, mis on tunduvalt rohkem, kui inimene tavaliselt vajab. Et sellel teel vastu pidada ja oma siht saavutada, peab ronija omandama võimalikult palju kaloreid. Samamoodi vajame ka meie oma kristlikul teekonnal vastupidamiseks ja sihini jõudmiseks korrapäraselt ja külluslikult vaimset toitu. Meil on tarvis enesedistsipliini, et eraldada aega piiblilugemise, -uurimise ja koguduse koosolekute jaoks. Need tegevused tugevdavad meie usku ja annavad vaimutoitu, mis aitab saada igavese elu. (Joh. 6:27.)

8., 9. a) Mis on teksti Iiob 2:4, 5 järgi seotud meie katsumustega? b) Kui sind tabab mõni katsumus, siis millist pilti võiksid oma vaimusilmas kujutleda?

⁸ Pea meeles vaidlusküsimust, mis puudutab inimese laitmatust. Kui Jehoova teenijat tabab mõni katsumus, on sellega seotud palju rohkem kui tema enda kannatused. See, kuidas me oma katsumustele reageerime, näitab, kas me tõesti peame Jehoovat kõrgeimaks valitsejaks. Saatan, kes on Jehoova ülemvõimu vastane, mõnitas teda sõnadega: „Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on. Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema [Iiobi] luud ja liha, siis neab ta sind näkku!” (Iiob 2:4, 5.) Saatan väitis sisuliselt, et mitte keegi ei teeni Jehoovat isetust armastusest. Kas Saatan on sellest ajast saadik muutunud? Mitte sugugi! Palju sajandeid hiljem, kui Saatan heideti taevast alla, nimetati teda ikka „meie vendade süüdistajaks, kes süüdistab neid meie Jumala ees ööd ja päevad”. (Ilm. 12:10.) Saatan on senini seisukohal, et inimesed teenivad Jumalat vaid isekatel eesmärkidel. Talle meeldiks näha, et me anname katsumustes alla ega toeta enam Jumala ülemvõimu.

⁹ Kui maadled mõne katsumusega, siis kujutle oma vaimusilmas järgmist pilti. Ühel pool on Saatan ja tema deemonid, kes väidavad, et sa ei pea surve all vastu ja annad selles võitluses alla. Teisel pool on Jehoova, tema valitsev poeg, ülesäratatud võitud ja tohutu hulk ingleid. Nad ergutavad sind ja rõõmustavad, kui näevad sind päevast-päeva vastu pidamas ja Jehoova ülemvõimu toetamas. Siis kuuled sa Jehoovat endale ütlemas: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab.” (Õpet. 27:11.)

10. Milles oleks sul hea jäljendada Jeesust?

¹⁰ Keskendu tasule. Kujuta ette, et oled reisil ja jääd keset pikka tunnelit seisma. Kuhu sa ka ei vaata, igal pool on pimedus. Siiski oled sa kindel, et kui lähed edasi tunneli lõpu suunas, näed jälle valgust. Samamoodi võid mõnikord tunda, et oled oma probleemide tõttu langenud musta masendusse. Isegi Jeesus võis tunda midagi sarnast. Tal „tuli taluda patuste vaenulikke sõnu” ja alandust ning tagatipuks hukati ta postil väga piinarikkal kombel. See oli kindlasti kõige süngem aeg tema maises elus! Jeesus pidas sellele kõigele vastu teda „eesootava rõõmu pärast”. (Heebr. 12:2, 3.) Ta keskendus sellele, mis tasu ootab teda tänu vastupidavusele, ja eriti just oma rollile Jumala nime pühitsemisel ja tema valitsemisõiguse tõestamisel. Jeesuse katsumustega kaasnevad raskused olid ajutised, kuid tema taevane tasu on igavene. Sinu katsumused võivad sind rusuda või lausa enda alla matta. Pea aga meeles, et need on vaid ajutised raskused sinu teel igavesse ellu.

11. Miks tasub mõelda teiste kogemustele?

¹¹ Me pole oma katsumustes üksi. Apostel Peetrus ergutas kristlasi vastu pidama raskustes, mida Saatan nende peale oli kuhjanud, kirjutades neile: „Seiske talle vastu, olles kindlad usus ning teades, et samal moel kannatavad kõik teie vennad terves maailmas.” (1. Peetr. 5:9.) Teiste kogemustest võime õppida, kuidas jääda kindlaks, samuti leida kinnitust, et me suudame hakkama saada, ja need aitavad ka meeles hoida, et meie ustavus saab tasutud. (Jaak. 5:11.) Vaadelgem nüüd mõnd näidet.^[1]

12. Mida me õpime Eedeni aeda valvanud keerubite eeskujust?

¹² Keerubid. Esimestest vaimolenditest, keda inimesed nägid, võime õppida vastupidavust neile antud ülesande täitmisel. Jumal Jehoova „pani Eedeni aia idakülge keerubid ja leegina pöörleva mõõga, et need valvaksid elupuu juurde viivat teed”.^[2] (1. Moos. 3:24.) Kindlasti polnud need keerubid loodud selleks, et täita taolist ülesannet. Polnud ju patt ja mäss osa Jehoova eesmärgist inimestega. Ent Piiblis pole kuskil kirjas, et keerubid, kes on kõrge positsiooniga vaimolendid, oleksid kaevelnud, et see pole neile seisusekohane ülesanne. Nad täitsid seda kuulekalt ning ei väsinud ega andnud alla. Nad tegid seda tööd ustavalt arvatavasti rohkem kui 1600 aastat, kuni veeuputuseni.

13. Mis andis Iiobile jõudu katsumustes vastu pidada?

¹³ Patriarh Iiob. Kui sulle on haiget teinud mõne sõbra või pereliikme sõnad, kui sul on mõni raske haigus või kui leinad mõnd lähedast, siis võid leida lohutust Iiobi eeskujust. (Iiob 1:18, 19; 2:7, 9; 19:1–3.) Kuigi ta ei teadnud, kes on tema kannatuste taga, ei andnud ta oma meeleheites alla. Mispärast? Üks põhjus oli see, et ta „kartis Jumalat”. (Iiob 1:1.) Iiob oli otsustanud jääda Jehoovale ustavaks nii headel kui ka halbadel aegadel. Jumal aitas tal näha oma võimsat väge, mis avaldub tema imepärastes loomistöödes. See kasvatas Iiobi usku sellesse, et Jehoova lõpetab tema kannatused õigel ajal. (Iiob 42:1, 2.) Täpselt nii ka läks. Jehoova tegi „Iiobi kannatustele lõpu ja taastas tema hea põlve. Jehoova andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal varem oli olnud”, ning tal oli „pikk ja rahuldustpakkuv elu”. (Iiob 42:10, 17.)

14. Kuidas aitas Pauluse vastupidavus teisi, nagu näitab 2. Korintlastele 1:6?

¹⁴ Apostel Paulus. Kas seisad Jehoova teenimise pärast silmitsi ägeda vastupanu või isegi tagakiusamisega? Kas tunned kogudusevanema või ringkonnaülevaatajana, et sinu õlul lasub raske vastutusekoorem? Kui nii, siis võib Pauluse eeskuju sulle abiks olla. Teda tabasid „välised vintsutused”, kui teda õelalt taga kiusati, ning teda rõhus päevast päeva mure koguduste pärast. (2. Kor. 11:23–29.) Ent ta ei andnud alla ja see julgustas teisi. (Loe 2. Korintlastele 1:6.) Pea meeles, et sinu vastupidavus võib aidata ka teistel vastu pidada.

15., 16. a) Mis töö tuleb vastupidavusel lõpuni teha? b) Too näide, kuidas me saame lasta „vastupidavusel oma töö lõpuni teha”?

¹⁵ Jaakobus kirjutas: „Laske ainult vastupidavusel oma töö lõpuni teha.” Mida see tähendab? Vastupidavus aitab meid olla „täiuslikud ja veatud”, nii et meis „pole midagi puudu”. (Jaak. 1:4.) Katsumused toovad sageli välja meie nõrgad küljed, meie isiksuse tahud, mida meil tuleks parandada. Kui peame sellistes katsumustes vastu, siis meie kristlik isiksus täiustub. Näiteks aitab see meil olla kannatlikumad, lugupidavamad ja kaastundlikumad.

¹⁶ Kuna vastupidavus vormib meid ja viib nõnda lõpule tähtsa töö, siis ära tee järeleandmisi Piibli põhimõtetes, et usuproovile lõpp teha. Oletame, et sa heitled kõlvatute mõtetega. Selle asemel et kiusatusele järele anda, palu Jehoovalt abi, et suudaksid heita säärased himud kõrvale. Nii kasvatad sa enesevalitsemist. Või oletame, et pereliige, kes pole sinuga sama usku, osutab sulle vastupanu. Survele järele andmise asemel jätka otsustavalt Jehoova teenimist. Sel moel tugevdad oma usaldust Jehoova vastu. Pea meeles, et Jumala soosingu pälvimiseks tuleb meil vastu pidada. (Rooml. 5:3–5; Jaak. 1:12.)

17., 18. a) Too näide, kui tähtis on lõpuni vastu pidada. b) Milles me peaksime olema lõpu lähenedes veendunud?

¹⁷ Meil tuleb vastu pidada lõpuni, mitte vaid mõnda aega. Mõelgem näiteks laevale, mis hakkab põhja vajuma. Ellujäämiseks tuleb reisijatel ujuda kaldale. See, kes annab alla vahetult enne kaldalejõudmist, leiab sama kurva lõpu kui see, kes varem alla andis. Seega tuleb meil uude maailma jõudmiseks otsustavalt vastu pidada kuni selle saabumiseni. Vastupidamisest sõltub meie elu. Olgu meil samasugune suhtumine kui Paulusel, kes ütles kaks korda: „Me ei anna alla.” (2. Kor. 4:1, 16.)

¹⁸ Võime olla täiesti kindlad, et Jehoova aitab meil lõpuni vastu pidada. Me oleme sama meelt nagu Paulus, kes kirjutas: „Me saavutame täieliku võidu tema kaudu, kes meid on armastanud. Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega valitsused, ei käesolev ega tulev, ei väed, ei kõrgus ega sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis avaldub meie isanda Kristus Jeesuse kaudu.” (Rooml. 8:37–39.) Muidugi me võime mõnikord väsida. Ent võtkem eeskujuks Giideon ja tema mehed, kes küll väsisid, aga ei andnud võitluses alla. Pidagem siis meiegi vastu kuni lõpuni! (Kohtum. 8:4.)