Piibli seisukoht
Kas uhke olla on väär?
VANARAHVAS pidas uhkust esimeseks seitsmest surmapatust. Kuid tänapäeval on taoline vaade paljude meelest lootusetult iganenud. 21. sajandi lävel peetakse uhkust vooruseks, aga mitte patuks.
Piibel seevastu kõneleb uhkusest enamasti negatiivses seoses. Ainuüksi Piibli Õpetussõnade raamatus on uhkus korduvalt hukka mõistetud. Näiteks Õpetussõnad 8:13 kõlab: ”Ma vihkan kõrkust ja ülbust [”uhkust”, Suur Piibel], pahu eluviise ja pöörast suud!” Õpetussõnades 16:5 öeldakse: ”Iga südamest ülbe [”uhke”, UM] on Jehoova meelest hirmus.” Ja 18. salmis hoiatatakse: ”Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!”
Kahjulik uhkus
Piiblis hukkamõistetud uhkust võib defineerida kui liiga kõrget enesehinnangut, ebamõistlikku üleolekutunnet seoses oma annete, ilu, rikkuse, hariduse, sotsiaalse seisundi ja muu sellisega. Uhkus võib ilmneda põlastavas käitumises, hooplemises, häbematuses, ülbuses. Kui inimene on endast liiga heal arvamusel, võib juhtuda, et ta ei võta vastu vajalikke nõuandeid, ei ole nõus oma vigu tunnistama ega vabandama, oma seisukohast loobuma ega alandust kannatama ning ta võib kergesti solvuda selle peale, mida keegi ütleb või teeb.
Uhketele võib olla omane ka soov, et toimitaks alati kas nende tahtmist mööda või üldse mitte. Arusaadavalt põhjustab selline hoiak sageli mitmesuguseid konflikte inimeste vahel. Uhkus oma rassi või rahvuse üle on viinud lugematu hulga sõdade ja verevalamisteni. Piibli järgi oli just uhkus see, mis tõukas mässule üht Jumala vaimpoega, kes nõnda tegi enese Kurat-Saatanaks. Rääkides sellest, mille alusel otsustada isiku kõlblikkust kristliku kogudusevanema ametisse, andis Paulus nõu: ”Ta ärgu olgu alles vastpöördunu, et ta ei läheks uhkeks ega langeks sama nuhtluse alla kui kurat” (1. Timoteosele 3:6; vrd. Hesekiel 28:13—17). Kui säärased on uhkuse tagajärjed, pole ime, et Jumal uhkuse hukka mõistab. Kuid sa ehk küsid, kas pole uhkus mõnes olukorras siiski õigustatud?
Kas uhkus võib olla õigustatud?
Tegusõna kau·khaʹo·mai, mis Kristlikes Kreeka Kirjades on tõlgitud vastega ”kiitlema”, kasutatakse nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Näiteks ütleb Paulus, et me võime ’kiidelda Jumala au lootusest’. Samuti manitseb ta: ”Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!” (Roomlastele 5:2; 2. Korintlastele 10:17). See tähendab tunda uhkust Jehoova kui oma Jumala üle ja see tunne võib panna meid kiitma tema head nime ja mainet.
Näiteks, kas oleks väär kaitsta selle head nime, keda laimatakse? Muidugi mitte. Kui keegi mustaks sinu pereliikmeid või teisi, keda sa armastad ja austad, kas ei tekitaks see sinus pahameelt ja kas ei tunneks sa tõuget nende kaitseks välja astuda? ”Aus nimi on kallim kui suur rikkus,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 22:1). Kord ütles Kõigeväeline Jumal uhkele Egiptuse vaaraole: ”Ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nime kogu maailmas” (2. Moosese 9:16). Seega Jumal n.-ö. kiitleb oma hea nime ja mainega ning kaitseb neid kiivalt. Meiegi tahame kaitsta oma head nime ja mainet, kuid meid ei ajenda selleks edevus ega isekas uhkus (Õpetussõnad 16:18).
Lugupidamine on iga hea suhte tagamiseks väga oluline. Meie sotsiaalne elu ja äritegevus kannatavad, kui me kaotame usalduse oma kaaslaste vastu. Ühistegevus või partnerlus võib kokku variseda, kui kas või üks asjaosalistest endale või oma partneritele mingil moel avalikkuse silmis halba varju heidab. Mistahes eesmärgile jõudmiseks on tähtis head mainet hoida. Sellepärast peab ka kristliku koguduse ülevaatajatel olema ”hea tunnistus neilt, kes on väljaspool kogudust” (1. Timoteosele 3:7). Nad ei soovi endale head nime mitte sellepärast, et ennast uhkelt esile tõsta, vaid hoopis sellepärast, et Jumalat esindataks väärikal moel. Pealegi, kuivõrd usaldusväärne oleks jumalateener, kellel on kehv tunnistus neilt, kes on väljaspool kogudust?
Kas saavutuste üle sobib uhkust tunda? Mõtle näiteks, millist rõõmu tunnevad vanemad, kui nende lapsel koolis hästi läheb. Sedalaadi saavutused toovad õigustatult rahulolu. Pauluse kirjast Tessaloonika kristlastele ilmneb, et ka tema tundis kordaminekutest rõõmu: ”Me oleme alati kohustatud Jumalat tänama teie eest, vennad, nõnda nagu on sünnis, sest et teie usk vägevasti kasvab ja armastus jõudsasti edeneb igaühes teie kõikide seas üksteise vastu, nõnda et me isegi teist kiitleme Jumala kogudustes, teie kannatlikkusest ja usust, kõigis teie tagakiusamistes ja viletsusis, mida te kannatate” (2. Tessalooniklastele 1:3, 4, meie kursiiv). Jah, meile on loomuomane tunda rõõmu meile kallite inimeste saavutustest. Mis siis eristab väära uhkust õigustatud uhkusest?
Soov hoida oma mainet, edeneda ning tunda oma edust rahuldust ei ole ebakohane. Seevastu mõistab Jumal hukka eneseupitamise, kõrkuse ja iseenda või teiste saavutustega hooplemise. Oleks tõesti kurb, kui keegi hakkaks uhkustama või ”arvaks endast rohkem, kui on vaja arvata”. Kristlastel ei sobi uhkust tunda ega kiidelda ei kellegi ega millegi muu üle kui Jehoova Jumala ja selle üle, mida ta on nende heaks teinud (1. Korintlastele 4:6, 7; Roomlastele 12:3, UM). Prohvet Jeremija on pannud kirja kauni põhimõtte, mida järgida: ”Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on taiplik ja tunneb mind, et mina olen Jehoova, kes teeb head, õigust ja õiglust maal!” (Jeremija 9:23).
[Pilt lk 20]
”Paavst Innocentius X”, autor Don Diego Rodríguez de Silva Velázquez
[Allikaviide]
Scala/Art Resource, NY