Sellest tulenevalt on Jumal arvanud võitud kristlased õigeks nende usu alusel Jeesuse lunastusohvrisse. Neid on õhutatud ’mitte käima liha järgi, vaid vaimu järgi’. (Loe Roomlastele 8:3, 4.) Nad peavad tegema seda ustavalt kuni oma maise elutee lõpuni, et saaksid „elupärja” (Ilm. 2:10).

Meie patune liha avaldab meile pidevalt survet teha seda, mis Jumalale ei meeldi ja mis viib surma. Oma kirjas galaatlastele nimetas Paulus niisuguseid tegusid ja loomujooni „liha tegudeks”. Ta lisas: „Need, kel on harjumus nõnda käituda, ei päri Jumala kuningriiki” (Gal. 5:19–21). Inimesed, kes teevad selliseid asju, on needsamad, kes käivad liha järgi (Rooml. 8:4). Niisuguste inimeste „seesmine tegutsemispõhimõte” ja „elunormid” on täiesti lihalikud. Kuid kas need, kes hooravad, kummardavad ebajumalaid, tegelevad spiritismiga või teevad muid raskeid patte, on ainsad, kes käivad liha järgi? Ei ole. Liha tegude hulgas on ka selliseid pahesid, mida mõned peavad kõigest isiksuse nõrkusteks, nagu näiteks kiivus, vihapursked, tülitsemised ja kadetsemised. Kas keegi võiks öelda, et ta on saanud täiesti lahti liha järgi käimisest?

Seega, kuigi uskumine lunastusse võib meid patu ja surma seaduse alt vabastada, oleme ikkagi ebatäiuslikud ja patused. Et vaimses mõttes täit tervist saada ning Jumala heakskiitu ja õnnistust nautida, peame tegema veel midagi. Seoses ’Seaduse õigete nõuete täitmisega’ räägib Paulus ka vaimu järgi käimisest.

Kuidas käia vaimu järgi

13. Mida tähendab käia vaimu järgi?

¹³ Käies liigume mingi kindla sihtkoha poole. Niisiis, vaimu järgi käimine nõuab pidevaid vaimseid edusamme – mitte vaimset täiuslikkust (1. Tim. 4:15). Me peame tegema päevast päeva oma parima, et käia ehk elada vaimu juhtimise järgi. ’Vaimus käimine’ toob Jumala heakskiidu (Gal. 5:16).