„Tehke kõik Jumala auks”
Esiletõstetud kohti Esimesest kirjast korintlastele
JEHOOVA JUMALA auhiilgus huvitab eluliselt kõiki, kes kummardavad teda „vaimus ja tões”. (Johannese 4:23, 24) Sellepärast apostel Paulus ütles muistses Korintoses elanud kaaskristlastele: „Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!” (1. Korintlastele 10:31) Selline teguviis eeldab, et me võtame vastu Jehoova viisi meie probleemide lahendamiseks selles materialistlikus ja amoraalses maailmas, mis on läbi imbunud valereligioonist.
Korintose kristlased vajasid probleemide lahendamiseks Jumala abi, sest nad elasid jõukas, amoraalses ja valereligiooniga täidetud linnas. Mandri-Kreeka ja Peloponnesose vahel oleval maakitsusel asuv Korintos oli Rooma provintsi Ahhaia pealinn, kus oli hinnangute järgi 400000 elanikku. Paulus asutas seal koguduse umbes aastal 50 m.a.j. — Apostlite teod 18:1—11.
Korintlased olid Paulusele kirjutanud, esitades küsimuse abielu ja ebajumalatele ohverdatud liha söömise kohta. (7:1) Ta oli mures, sest nende vahel oli lõhesid ja nende seas oli toimunud üks raske ebamoraalsuse juhtum. Nad vajasid nõuannet, kuidas õigesti pidada Issanda Õhtusöömaaega. Oli isegi ärataganemise oht ja kogudus vajas nõuannet armastuse suhtes. Neil põhjustel kirjutas Paulus esimese inspireeritud läkituse korintlastele Efesosest umbes aastal 55 m.a.j. Aga ka meie võime sellest kasu saada.
Ühtsus ja moraalne puhtus on elutähtsad
Kui me ’teeme kõik Jumala auks’, siis me ei järgi kedagi, kes püüab põhjustada koguduses lahknemist, mis oli üks korintlaste ees seisvatest probleemidest. (1:1—4:21) Paulus manitses neid ’kõiki ühtviisi rääkima ja olema kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes’. Ühtsus valitseb siis, kui me järgime seda nõuannet ja arendame vaimseid omadusi. Selle asemel, et patuse inimesena hoobelda, tuleb meil meeles pidada, et kuigi meie ’istutame ja kastame’, laseb Jumal vaimselt „kasvada”. Korintose hooplejail ei olnud midagi, mida nad poleks saanud; ärgem siis kunagi pidagem iseennast kaasusklikest paremaks. Selline alandlik vaim aitab meil edendada ühtsust.
Et valitseks ühtsus, peavad määratud vanemad tegutsema, et hoida kogudus vaimselt puhtana. (5:1—6:20) Sellepärast, et „pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks”, tuleb mittekahetsevad hoorajad, ahned, ebajumalakummardajad, pilkajad, joodikud või väljapressijad kogudusest eemaldada. Jehoova rahva hulgas ei tohi sallida moraalset ebapuhtust, mis rüvetab Jumala templit. Selle asemel peavad nad tegema asju, mis austavad Jumalat.
Arvestage teistega
Selleks, et ’teha kõik Jumala auks’, on meil vaja rakendada Pauluse nõuannet abielu ja vallaspõlve kohta. (7:1—40) Need, kes on abielus, peavad abikaasaga arvestades täitma oma abielulised kohustused seksuaalelu osas. Abielus kristlane ei peaks end lahutama uskmatust abikaasast, sest ühtejäämine võib aidata uskmatul saavutada päästet. Kuna abielu toob lisamuret, võib vallaspõlv tulla kasuks inimesele, kes soovib teisi vaimselt aidata, teenides Issandat ilma tähelepanu hajutamata.
Huvi ilmutamine teiste vaimse heaolu vastu on kõigi kristlaste kohus, ükskõik kas nad on abielus või vallalised. (8:1—10:33) Korintlasi manitseti sellepärast, et nad ei saaks kellelegi komistuseks, süües ebajumalatele ohverdatud toite. Paulus ei kasutanud isegi oma õigust saada materiaalset abi, et hoiduda kedagi takistamast hea sõnumi vastuvõtmisel. Samuti ta ka ’talitses oma ihu, et ta muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks’. Patuste iisraellaste kõrbekogemuste südamessevõtmine aitab meil vältida ebajumalateenimist ja patustamist. Pealegi aitab ’kõige tegemine Jumala auks’ meil hoiduda teistele komistuseks saamast.
Ilmutage lugupidamist ja säilitage kord
’Kõige tegemine Jumala auks’ nõuab meilt sobiva lugupidamise ilmutamist. (11:1—34) Esimese sajandi kristlik naine näitas oma lugupidamist juhtiva seisundi vastu sellega, et kandis peakatet, kui ta koguduse ees palvetas või prohvetlikult rääkis. Samalaadset lugupidamist juhtiva seisundi vastu ilmutavad jumalakartlikud naised ka tänapäeval. Ja et me ei saaks nende korintlaste sarnaseks, kes vajasid parandamist, tuleb meil suhtuda lugupidamisega Issanda Õhtusöömaaega.
Selleks, et ’teha kõik Jumala auks’, peame oma koosolekud pidama vastavalt korrale. (12:1—14:40) Algkristlaste koosolekuil pidi taolisi vaimuandeid nagu keeltega rääkimine kasutatama lugupidamise ja hindamisega nende allika ja eesmärgi vastu. Kuigi meil praegu ei ole selliseid ande, austame Jumalat armastuse ilmutamisega, mis neid ande ületab. Me austame Jehoovat ka sellega, et meie koosolekud on hästi organiseeritud ja me rakendame lugupidavalt Pauluse nõuannet: „Kõik sündigu viisakalt ja korra järgi.”
’Kõige tegemine Jumala auks’ nõuab meilt Piibli õpetustest lugupidamist ja vaimselt kindlana seismist. (15:1—16:24) Mõned Korintose koguduse liikmed, kes tõenäoliselt olid mõjutatud kreeka filosoofiast, ütlesid, et „ei olevatki surnute ülestõusmist”. (Võrdle Apostlite teod 17:18, 32.) Neil võis olla selline ärataganejate vaade, et tulevast surnute ülestõusmist ei olegi, vaid elavad kristlased olid kogenud sümboolset vaimset ülestõusmist. (2. Timoteosele 2:16—18) Paulus toetas tõelist lootust, viidates Jeesuse ülestõusmisele, ja näitas ka, et võitud kristlased peavad surema, et nad äratataks üles surematusele taevas. Tema sõnad aitavad meid ka teisel viisil hoiduda ärataganemisest ja ’seista [„kindlalt”, NW] usus’.
Tehke alati kõik Jumala auks
Pauluse nõuanne Esimeses kirjas korintlastele on tänapäeval sama kasulik nagu see oli esimesel sajandil m.a.j. See ajendab nüüdisaegseid Jehoova tunnistajaid teenima Jumalat ühtsuses puhta rahvana. Apostli sõnad peaksid ajendama meid arvestama teistega ja ilmutama sobivat lugupidamist. Pauluse poolt öeldu võib anda meile ka jõudu seista vastu ärataganemisele ja seista kindlalt õige usu eest.
Kindlasti on iga ustava Jehoova sulase südamesoov õnnistada teda, kuulutada tema Kuningriiki ja austada tema püha nime. (Laul 145:1, 2, 10—13) Ja Pauluse Esimene kiri korintlastele aitab meil tõesti ’teha kõik Jumala auks’.
[Kast/pilt lk 24, 25]
KINDEL SURM: Oma kirjades korintlastele vihjab Paulus rohkem kui üks kord surmale areenil. Näiteks ta kirjutas: „Mulle näib, et Jumal meid, apostleid, on asetanud viimasteks, otsekui surmamõistetuiks; sest me oleme saanud silmaimeks maailmale, nii inglitele kui ka inimestele.” (1. Korintlastele 4:9) Paulusel võis olla meeles nii bestiarii (metsloomadega võitlevate meeste etendus) kui ka gladiaatorite (üksteisega võitlevate meeste) etendused. Mõningad olid võitlema palgatud, aga kurjategijaid sunniti võitlema. Alguses lubati neil tarvitada küll relvi, aga hiljem toodi need vangid välja alasti ja kaitsetuina, määratuina kindlasse surma.
„Inglitest” ja „inimestest” (mitte ainult inimkonna „maailmast”) koosneva pealtvaatajaskonna ees sarnanesid apostlid nendega, kes pidid surema sellises lõplikus verises vaatemängus. Paulus ütles, et ta oli „Efesoses võidelnud metsalistega”, aga mõned kahtlevad, et Rooma kodanikule oleks seda lastud osaks saada, ja ütlevad, et Paulus viitas elajalikele vastastele. (1. Korintlastele 15:32) Siiski sobib Pauluse väljendus, et Jumal päästis teda Aasia piirkonnas (kus asus Efesos) „nii suurest surmast”, paremini kogemusega tõeliste metsloomadega areenil kui inimeste põhjustatud vastupanuga. — 2. Korintlastele 1:8—10; 11:23; Apostlite teod 19:23—40.
[Kast/pilt lk 25]
HOIA TASU SILME EES: Paulus kasutas muistsete Kreeka spordimängude tunnuseid eluliste asjade piltlikuks selgitamiseks. (1. Korintlastele 9:24—27) Korintose lähedal iga kahe aasta järel peetud Isthmose mängude sarnased võistlused koosnesid jooksust, poksist ja teistest aladest. Nendeks võistlusteks valmistudes tuli jooksjatel ja poksijatel näidata üles enese ohjeldamist, elada tervislikul lahjal dieedil ja mitte juua veini kümne kuu jooksul. Isthmose mängude võitjale antud kaduva piinia- või eefeupärja asemel taotleb võitud kristlane hoopis surematuse kadumatut krooni. Selle auhinna võitmiseks tuleb tal seda silme ees hoida ja enesevalitsemist üles näidata. Sama põhimõte kehtib ka nende Jehoova tunnistajate kohta, kellel on igavese maise elu lootus.